Antonio Possevino: erinevus redaktsioonide vahel

 

Possevino astus [[1559]]. aastal jesuiitide ordusse ja oli seejärel üks mõjukamaid kirikutegelasi. Tal olid väga head suhted paavst [[Gregorius XIII]]-ga, kes määras ta [[1578]]. aastal Põhja-Euroopa legaadiks. Seega pidi Possevino juhtima sealset vastureformatsiooni. Oma suurima liitlasena nägi Possevino [[Poola]]t, eriti pärast seda, kui kuningas [[Stefan Bathory]] oli venelasi [[Liivi sõda|Liivi sõjas]] võitnud. [[1582]]. aastal aitas Possevino sõlmida [[Jam Zapolski rahuleping]]ut, millega Poola sai võimu kogu [[Liivimaa]] üle ([[Vana-Liivimaa]] põhjaosa ehk [[Eestimaa]] oli langenud juba rootslaste kätte). Järgnevalt püüdis ta katoliiklust leivtada nii põhja kui ka ida poole, toetades sel eesmärgil äärmiselt intensiivselt Liivimaale jesuiitide seminaride loomist. Tema, Poola jesuiitide provintsiaali [[Giovanni Paolo Campana]] ja [[nuntsius]] [[Alberto Bolognetti]] toel rajatigi Liivimaale Riia ja Tartu seminarid. Possevino toetas eriti Tartu seminari tööd, mida ta pidas täielikult enda looduks ja mida ta ka külastas.

 

 

[[1586]]. aastal, kui Stefan Bathory suri, algasid Poolas troonitülid ja Possevinot süüdistati [[Zygmunt III]] vastaskandidaadi, Austria Maximiliani toetamises. Seetõttu rikuti tema suhted Poola riigivõimuga ning ta ei omanud Põhja-Euroopa asjades enam mingit mõjuvõimu.

 

[[de:Antonio Possevino]]

[[pl:Antonio Possevino]]

[[ru:Поссевино, Антонио]]