Donatism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
Et donatistlike [[teoloog]]ide kirjutised suurelt jaolt hävitati, on nendest peale [[tsitaat]]ide väga vähe järel. Katoliiklastel ja donatistidel ei olnud lahkarvamusi kesksetes tolle aja teoloogide kesksetes [[dogmaatika]]küsimustes. Nende arusaam [[Kolmainsus|Kolmainu Jumal]]ast oli samasugune nagu katoliiklastel. Kõige sügavam lõhe oli nende vahel mõningates [[eklesioloogia|eklesioloogilistes]] küsimustes.
 
Pärast kristluse saamist [[riigiusk|riigiusuks]] [[325]] tunnustasid teised kristlased [[Vana-Rooma keiser|keisri]] [[kirikupea]]ks, donatistid aga nägid keisris endiselt saatanat.
 
[[Kirik]] oli donatistide silmis täiuslike [[pühak|pühade]] ühendus, milles [[patune|patustele]] pole kohta. Kõrged nõuded kehtisid ühtviisi kõikide usklike kohta, mistõttu heideti kõrvale ka [[munklus]]. Suurt rõhku pandi [[patukahetsus]]ele ja valmisolekule kannatada, samuti [[Piibel|Piibli]] üle mõtisklemisele. Kirik pidi koosnema rõõmsalt Jumalat ülistavatest inimestest. Peeti agapesöömaaega. Soovitati nii pühade pidamist kui ka paastu. Kirikujuhtidele esitati väga suuri nõudeid: nende elu pidi olema eeskujulik ja nad pidid olema valmis usu eest kannatama. Iga kompromiss muutis inimese väärituks olema kirikujuht.