Süvaveekerge: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
5. rida:
Parim tõusuhoovuse näide on [[Lõuna-Ameerika]] läänerannikul. Meri on seal [[subduktsioonivöönd]]i ja sellega seotud [[süvik]]u tõttu sügav ning tavaliselt püsivad seal idakaartetuuled, mis pinnakihi [[ookean]]ile puhuvad. Tõusuhoovusest saavad palju kasu [[Peruu]] ja [[Tšiili]] kalurid. Siiski esineb mõnel aastal ka vastupidine olukord, kus tuul puhub läänest. Sellist nähtust nimetatakse [[El Niño]] ja selle tekkepõhjused ei ole täpselt teada. Selle mõju on ülemaailmne, kahtlustatakse ka seost [[Globaalne soojenemine|globaalse soojenemisega]].
Tõusuhoovus soodustab kalapüüki, sest süvakihtide vesi on rikas toitainete poolest (peamiselt [[nitraadid]] ja [[sulfaadid]]). Koos merevees lahustunud [[süsinikdioksiid]]iga kasutavad neid toiduks [[fotosüntees]]ivad [[bakterid]] ja [[protistid]], keda nimetatakse [[fütoplankton]]iks. Fütoplanktonist omakorda toituvad [[Eukarüoodid|eukarüootsed]] mereloomad, kelle inimene hea meelega oma toidulauale paneb.
Tõusuhoovus mõjutab oluliselt ka [[kliima]]t, sest külm vesi jahutab [[atmosfäär]]i alumist kihti, tuues sellega kaasa [[temperaturiinversioon]]i, mis takistab tõusvate õhuvoolude ja seega ka [[pilv]]ede tekkimist. See ongi põhjuseks, miks Tšiili põhjaosas asuvas [[Atacama kõrb]]es ei [[Sademed|saja]] praktiliselt üldse.
| |||