Polüfoonia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Tsiitan (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Tsiitan (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
6. rida:
====Varane mitmehäälsus====
 
[[Liturgiline muusika|Liturgilises muusikas]] hakati mitmehäälsust kasutama arvatavasti juba [[7. sajand]]il. Varaseimad noodinäited nn ''[[organum]]''<nowiki>'</nowiki>itestidest pärinevad [[9. sajand]]ist: samaaegselt [[gregooriuse koraal]]iga kõlas sellest madalamal ka teine meloodia; nii paralleelselt, [[kvart (muusika)|kvartides]], [[kvint (muusika)|kvintides]] või [[Oktaav (muusika)|oktaavides]] kui ka iseseisvalt, koraaliga erinevaid [[intervall (muusika)|intervalle]] moodustades. ''Organumi'' algne mõte oli ilmselt gregooriuse koraali kaunistada, kuid on võimalik, et sel oli ka teisi tähendusi. Ajapikku lisahääle iseseisvus vähehaaval suurenes nii meloodia liikumise suuna kui ka rütmi poolest.
 
Umbes 12. - [[13. sajand]]il vahetasid hääled oma kohad, nii et gregooriuse koraalist sai alumine hääl (''[[cantus firmus]]''). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. gregooriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspoolt kirikut ning need said nimetuse ''[[motett]]''. Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning [[15. sajand]]il jääb vaimulikule motetile alles ainult gregooriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. - [[16. sajand]]il veelgi - loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.