Harald-Adam Velner: erinevus redaktsioonide vahel

Harald Velner sündis 1923. aastal Narvas ja kasvas multikultuurses perekonnas. Isa [[August Velner]], hilisem Eesti hüdroloogiateaduste rajaja, oli pärit paljulapselisest taluperest ja ema Katariina vanast vene-poola maa-aadli suguvõsast. Hariduse sai Harald Velner Tallinna [[Tallinna Prantsuse Lütseum|Prantsuse Lütseumis]]. Kooli lõpetades oli H. Velner võimeline vabalt suhtlema ja kirjutama prantsuse keeles, lisaks õpiti hoolega veel inglise ja saksa keelt ning kodus omandas ta vene keele. Sõja ajal astus H.Velner [[Tartu Ülikool|Tartu Ülikooli]]i. Tartus kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Laine Neemre (Neumanniga), kellega elati koos õnnelikus abielus peaaegu 70 aastat. Peres sündis kaks last Raul ja Kristin-Mari (abielludes Looveer). H-A Velner oli hoolitsev vanaisa ja vanavanaisa.

Ta õppis aastatel [[1931]]–[[1940]] [[Tallinna Prantsuse Lütseum]]is ja lõpetas aastal [[1942]] [[Jakob Westholmi Gümnaasium]]i [[Tallinna Prantsuse Lütseum]]i baasil.<ref>[http://tpl.edu.ee/koolipere/vilistlased/ Tallinna Prantsuse Lütseumi vilistlased]</ref><ref>{{Cite web |url=https://www.westholm.tln.edu.ee/public/Vilistlaste_nimekiriUUS.pdf |title=Jakob Westholmi Gümnaasiumi vilistlased 1919–2012 |access-date=29. märts 2020 |archive-date=022. veebruar 2017 |archive-url=https://web.archive.org/web/20170202061400/https://www.westholm.tln.edu.ee/public/Vilistlaste_nimekiriUUS.pdf |dead-url=yes }}</ref>

Teadustöös tegeles Harald - Adam Velner esialgu kuni 1960. aastate alguseni [[hüdroloogia]] ja [[Hüdroturbiin|hüdroturbiinidegahüdroturbiin]]idega. Kuuekümnendate algusaastatel muutus aktuaalseks veekogude vee kvaliteet ja selle kaitsmine. kateedri õppejõud eesotsas Harald -Adam Velneriga häälestasid end uuele uurimissuunale. Päevakorda kerkisid uued veemajandusalased projektid, esialgu Eestis ja edaspidi väljaspool Eestit. Käivitati veekogude uurimisprogrammid, väliuuringuid tehti mitmel pool üle Eesti ja Venemaa jõgedel alates Volgast siberi jõgedeni välja. Tema initsiatiivil loodi 1962. aastal <u>TPI sanitaartehnika probleemlaboratoorium</u>, (tänapäeval <u>veetehnika uurimislabor</u>), mille teaduslikuks juhendajaks ta ka ise valiti. Seal uuriti veekogude isepuhastust ning töötati välja arvutusmudelid väikejõgede veekaitseabinõude kavandamiseks. Laboratooriumist kujunes kiiresti uurimiskeskus, kuhu koondus arvukalt noori eri valdkondadest: sanitaartehnikuid, keemikuid, biolooge, mikrobiolooge, arste. Probleemlaborist kujunes uurimiskeskus, mida ei teatud-tuntud üksnes Nõukogude Liidus, vaid ka mujal Euroopas. Tunnustus uurimisgrupile ei lasknud end kaua oodata ja uurimislabori korraldada usaldati <u>üleriigilised veekogude isepuhastusalased sümpoosionid</u>, Aastail 1967–1990 korraldati TPI-s üheksa veekogude isepuhastusele ja heitvee segunemisele pühendatud üleliidulist sümpoosioni ja alates 1972. aastast muutusid need rahvusvaheliseks. Sümpoosionimaterjalid ning teadusajakirjades ja kogumikes avaldatud artiklid lubasid pidada Tallinna Moskva ja Peterburi (Leningradi) järel tähtsuselt kolmandaks tollase Nõukogude Liidu veekaitse-uurimiskeskuseks. Probleemlaboratoorium sai ka baasiks, kus alustati veetehnika-alase teaduskaadri ettevalmistamist – avati aspirantuur ning 1971. aastal sai TPI kandidaadikraadi andmise õiguse veevarustuse ja kanalisatsiooni erialal. H-A. Velner juhendas mitme väitekirja koostajat ning oli kümme aastat kaitsmisnõukogu esimees. Jõgede isepuhastusvõime ja nende vee kvaliteedi kujunemise teooria edasiarendaja H-A. Velner sai kahel korral koos kolleegidega Nõukogude Eesti teaduspreemia, mis oli tol ajal suur tunnustus. 1968. aastal kaitses Harald-Adam Velner Peterburis (Leningradis) tehnikadoktori väitekirja teemal <u>„Veekogude"Veekogude kompleksne kasutamine ja kaitse</u>“". Doktoritöös võttis ta kokku <u>Eesti veemajanduse generaalskeem</u>i 1961. aastal alanud koostamisega seotud TPI veekaitselaboris sooritatud uurimistööde tulemused. Algul oli 1965. aastal valmis saanud skeemi koostamisel põhirõhk linnade ja tööstuse veega varustamisel. Tallinna kasvava „janu“"janu" leevendamiseks tuli appi võtta peale Pirita ka mitme teise jõe veevaru. Selgus aga, et Jägala, Vääna (Tõdva), Keila jt jõgede vee juhtimine Tallinna veevarustussüsteemi põhjustab jõevee kvaliteedi halvenemist – eriti veevaesel ajal, mil veetarbimine on kõige suurem. Siit kerkiski vajadus tegelda jõgede veekvaliteedi ja reostuskoormuse uurimisega ning seda mitte üksnes Tallinna ümbruses, vaid ka mujal Eestis. Tollane generaalskeem oli üsna sarnane praegu Euroopa Liidu vee raamdirektiivi nõuete kohaselt koostatavate valglapõhiste veemajanduskavadega.

Harald Velneril oli juhtiv roll 1960ndate aastate keskpaigas alanud Eesti ja Soome veeteadlaste otsekontaktide loomisel. Suurepärased erialateadmised, mitme võõrkeele oskus (ta valdas vabalt kuut keelt) ja diplomaadivõimed aitasid tal korraldada Eesti ja Soome veeteadlaste ja praktikute koostööd, mis päädis rahvusvahelise koostööga Soome lahe vee kaitsmisel. 1968. aastal sõlmiti Nõukogude Liidu ja Soome vaheline kokkulepe Soome lahe ja selle vesikonna kaitseks ning samal aastal asutati NSVL–Soome teaduslik-tehnilise koostöö raames Soome lahe vee kaitse töörühm, mille nõukogude poolseks esimeheks sai professor Velner. 1970. aastal sõlmiti keskkonnakaitsealane kokkulepe ka NL ja Rootsi vahel ning neli aastat hiljem 1974 aastal Soome ja Rootsi ning NL kahepoolsetele kokkulepetele tuginev, seitset Läänemereriiki hõlmav [https://helcom.fi/about-us/convention/ Läänemere kaitse konventsioon]. 1980. aastal konventsioon ratifitseeriti ning loodi Helsingis paiknev alaline büroo – [[HELCOM]]. Helsingi komisjoni esimeseks peasekretäriks sai Soome tuntud veeteadlane Aarno Voipio. Komisjoni koosseisus moodustati kaks töörühma: teaduslik-tehniline ja mereuuringute töörühmad, kes pidid ette valmistama konkreetseid soovitusi merekaitseks. Velner valiti esimese nimetatud töörühma esimeheks, mis nõudis merereostust piiravate kriteeriumide ning reostuskoormust vähendavate abinõude väljatöötamist.

1984 aastal, neli aastat peale HELCOMi loomist, valiti peasekretäriks Harald Velner ning oli sellel kohal ametiaja lõppemiseni 1988 aastal. HELCOMi töö oli mitmetahuline toimudes paljudes alatöögruppides, kus käsitleti eri küsimusi (õlitõrjet, reostuskoormuse piiramist, mere ökoloogiat ja seiret, insenerlikke aspekte jm). Üheks sõlmküsimuseks tema ametiajal oli merre suubuva reostuskoormuse vähendamine. Läänemere üks suuremaid reostuskoldeid oli Peterburg (Leningrad). Velneri töö tulemusena õnnestus luua otsesed sidemed Põhjamaade Keskkonna Fondi ([[NEFCO]]) ja Peterburi linnavalitsuse vahel, et kiirendada <u>Peterburi heitvete puhastusseadmete</u> rajamist, mis 1980. aastatel olid algusjärgus. Soome valitsuse toel anti heitvete nõuetekohased keemilis-bioloogilised puhastusseadmed käiku 2007. aastal.

HELCOMis töötamise ajal osales Velner mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide töös sh merekaitse riikide vaheliste organisatsioonide tegevuses Atlandi rannikumeres ([https://www.ospar.org/convention Pariisi ja Oslo komisjonid]) ning vahemeres ([https://ec.europa.eu/environment/marine/international-cooperation/regional-sea-conventions/barcelona-convention/index_en.htm Barcelona Komisjon]). Tihti osales ka Genfis toimunud kliima, hüdroloogia ja keskkonnakaitse töögruppide töös.

HELCOM on riikide vaheline organisatsioon, mille peakorter asus Helsingis, ning seetõttu osales Velner vastuvõttudel paljudes saatkondades. See aitas arendada kontakt ja tutvustada Eestit. Kaks korda aastas osales koos abikaasaga Soome presidendi vastuvõttudel. Helsingis töötamise ajal tekkisid usalduslikud suhted Suurbritannia suursaadiku [https://www.telegraph.co.uk/news/obituaries/politics-obituaries/10531840/Alan-Brooke-Turner-obituary.html Alan Brooke Turner]´igaTurneriga, kes Ida-Euroopa riikide kuraatorina edendas Eesti taasiseseisvumis perioodil Briti ja Eesti keskkonnakaitse vahelist koostööd.

1988 aastal alustas Velner Eesti ning osalt ka Läti ja Leedu keskkonna seisundit kirjeldava ülevaate koostamist, mille andis 1989 aastal üle Põhjamaade Projektifondile ([https://nopef.com/ NOPEF]), ülevaade sai aluseks järgnevatele projektidele. Tehtud töö oli aluseks hilisematele Läänemere keskkonnakaitse projektidele regioonide kaupa, kus määrati kindlaks nn suurreostajad kelle jäätmed HELCOM pidas vajalikuks esmajoones likvideerida (1992). Eestis olid nendeks objektideks [https://tallinnavesi.ee/sotsiaalne-vastutus/ekskursioonid/paljassaare-reoveepuhastusjaam/ Tallinna heitvee puhastusseadmed] ja [https://www.postimees.ee/2475009/parnu-puhastusseadmed-uueks Pärnu heitvee puhastusseadmed] ning põlevkivipiirkond.    

1991 aastal oli Velner [https://wwf.panda.org/discover/about_wwf/ WWF keskkonnakonverentsil] Stokholmis kaasesimees koos WWF presidendi [[:en:Prince_Philip,_Duke_of_Edinburgh|Briti prints Philip]]-iga.

1995 aastal valmis ja võeti praktiliselt tervikuna rakendamisele H. Velneri ja E. Loigu juhtimisel tehtud [https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/4755cb5b-71af-4934-a5bc-c643b624c325 uurimustöö "Matsalu lahe ja Suur - Kassari jõe vesikonna keskkonaseisund]".  

1997 aastal valiti Velner Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessoriks. Velner jätkas tööd hüdroloogia – veekaitse doktorantide juhendamist ja oponeerimist, koostas ja toimetas veekaitse ajalugu käsitlevaid raamatuid nii Eestis kui ka Soome lahe basseini piires.  

Oma elutööga jätkas H. Velner isa alustatut. [[August Velner]] oli 1921. aastal asutatud Eesti Inseneride Ühenduse eesotsas kuni 1940. aastani ning kui nõukogude võimu suletud ühendus 1988. aastal [[Eesti Inseneride Liit|Eesti Inseneride Liiduna]] taastati, valiti selle presidendiks Harald Velner, kes oli sellel kohal kuus aastat. Harald Velneri algatusel asutati 1993. aastal [https://veeyhing.ee/ Eesti Veeühing]. Vähesed on suutnud nii palju teha Eesti veekaitse arendamiseks kui Harald-Adam Velner. Väljapaistva pedagoogi, teadlase ja organisaatori tööd on tunnustatud arvukate nii Eesti kui ka rahvusvaheliste aukirjade, preemiate ja ordenitega: 1988. aastal austati teda Soome Valge Roosi I klassi rüütlimärgiga, nõukogude ajal sai ta Tööpunalipu ordeni. Ka pensionipõlves osales Harald Velner aktiivselt veemajanduse korraldamises nii Eesti Veeühingu, mille auliige ta oli, kui ka [https://veskivaramu.ee/index.php?title=Veskivaramu Eesti Veskivaramu] ja muidugi oma TTÜ keskkonnatehnika instituudi tegemistes. Ta oli nende seas, kes 1990ndatel asutasid ASi Eesti Veejõud, et taas tegelda meie jõgede hüdroenergia kasutamisega. Tema toimetatud raamatuis käsitletakse veekaitse ajalugu Eestis, kalapääse, vesiveskeid jm.

== Tunnustus ==

* 1967, 1972 Eesti NSV riiklik preemia

* 1988 [[Eesti NSV teeneline teadlane]]

* 1990 Hansalinnade Liidu preemia keskkonnakaitse alal

* 1990 Keskkonnakaitse Fondi Läänemere Kaitse [https://ostersjofonden.org/sv/about-the-foundation/history/ aastapreemia]

* 1992 Karl Ernst von Baeri teaduspreemia

* 1997 Rootsi Vetekaitse Ühingu preemia

* 2003 Eesti Inseneride Liidu aasta inseneri laureaat

* 2004 Soome Valge Roosi I klassi rüütlimärk Läänemere kaitseks tehtud elutöö eest

* 2012 Elutööpreemia Eesti Vee-ettevõtete <ref>[https://keskkonnatehnika.ee/eesti-vee-ettevotete-liit-pargas-parimaid/ Eesti Vee-ettevõtete Liit pärgas parimaid]. ''Keskkonnatehnika'', 3/2012, lk 5.</ref>

==Mälestusi Isiklikku ==

* [https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/4755cb5b-71af-4934-a5bc-c643b624c325 Protection of the Costal Wetland Area - Matsalu Catchment Area. Tallinn, Stockholm. H-A Velner, E.Loigu, L.Thorell., 1995]

* [https://www.raamatukoi.ee/water-protection-of-the-gulf-of-finland-and-estonian-waterbodies-1945-2003 Water protection of the Gulf of Finland and Estonian waterbodies (1945-2003). H-A. Velner, 2005]

* [https://www.raamatuvahetus.ee/vesiveskid-kultuuri-ja-tehnikaparand-eestis/9789985597293 Vesiveskid - kultuuri- ja tehnikapärand Eestis. H. Hanni, M. Pärnapuu ja H.-A. Velner, 2007]

== Viited ==

==Välislingid Kirjandus ==