Epifoor (kr epiphora < epi- 'pärast' + phoros 'kandev'; 'lisamine, kordamine, tagasipöördumine'), lausekujund, lõpukordus, seisneb sõna või lauseühendi tunderõhulises kordamises lausete või värsside lõpus.

Nt:

Sa ilus aeg, 
sa armas aeg, 
nii lilleõitsev noorusaeg!
Kui juttu vestes lendas aeg, 
kuis vaieldes nii armas aeg
ja seletades õnnis aeg!
Ja vaikimisi mõni aeg - 
sa kallis aeg - 
see oli kõige õndsam aeg!

Juhan Liiv, "Noorusaeg"