Elektrooniline aktsiatega kauplemine
Elektrooniline kauplemine on kõige populaarsem viis väärtpaberitega kauplemiseks.
Infotehnoloogia on võimaldanud luua virtuaalse väärtpaberite turuplatsi, kus on võimalik tuua müüja ja ostja kokku ning mõlemad osapooled saavad teha väärtpaberitega seonduvaid tehinguid, ilma et kumbki osapool peaks teisega kohtuma või teineteist tundma. Institutsionaalsed investorid kasutavad tänapäeval ka tumedaid basseine, taolised tehingud ei kajastu kunagi avalikul virtuaalsel turuplatsil, tumedates basseinides tehtud tehingutega tekib oht, et aktsiate hinda võib manipuleerida.[1] Elektroonilise kauplemise eelkäijaks on põrandal kauplemine, mille puhul pidi väärtpaberi omanik helistama börsimaaklerile, kes proovis leida tema väärtpaberile ostjat ning vastupidi. Tänaseks on põrandal kauplemine enamasti välja surnud ning elektrooniline kauplemine valitseb väärtpaberite turge.[2]
Ajalugu muuda
Elektrooniline kauplemine arenes väga kiiresti. Aastal 1992 lasti käiku CME Globexi süsteem, mis oli unikaalne seetõttu, et aktsionäridel oli nüüd võimalik osta ja müüa väärtpabereid interneti vahendusel. Pärast CME süsteemi avamist algas põrandal kauplemise populaarsus aina vähenema. Elektrooniline kauplemine avas ukse ka väikeaktsionäridele, sest neil oli esimest korda ajaloos võimalik näha täpselt mis toimub turgudel ning seda informatsiooni ära kasutada. Eelnevalt said väikeaktsionärid teada mis toimub turgudel helistades enda börsimaaklerile või läbi ajalehe. Tänaseks on põrandal kauplemine enamjaolt välja surnud. Suuremad investeerimispangad ja institutsioonid teevad tehinguid läbi börsimaaklerite, kuid kasutavad tehingute sooritamiseks spetsiaalseid algoritme. Väikeaktsionärid kasutavad samamoodi börsimaaklerite tarkvara, et sooritada väärtpaberite tehinguid, kuid siiski teostavad nad tehinguid üldiselt manuaalselt. Tänu infotehnoloogia arengule on väärtpaberiturgudel osalejatel võimalik kasutada enda algoritme, et teostada tehinguid, kuid algoritmide programmeerimine on kallis, aeganõudev ja riskantne. Tänu elektroonilisele kauplemisele on välja kujunenud kaks turgu.
Üheks turuks on äridelt äridele turg – äridelt äridele turul müüvad börsimaaklerid suuri positsioone investeerimispankadele. Teiseks turuks on äridelt tarbijatele – äridelt tarbijatele turul vahendavad börsimaaklerid erinevates suurustes väärtpaberi positsioonide müüke väikeaktsionääride ning institutsioonide vahel (näiteks riskifondid, kindlustusfirmad jne). Tänapäeval on väikeaktsionärid elektroonilistel väärtpaberiturgudel kõige väiksema osakaaluga osalejad. Kõige rohkem likviidsust lisavad elektroonilistele turgudele suured institutsioonid ning äridelt äridele tehingute teostajad.[3]
Mõju turgudele muuda
Elektrooniliste turgude loomine on mõjutanud väärtpaberite turgu mitmel viisil.
- Väiksemad komisjonitasud – tänu elektroonilistele turgudele on väärtpaberite maakleritel võimalik vähendada tehingute maksumusi. Tehingute maksumused on vähenenud, sest toimingud on automatiseeritud ning ei hoita palgal inimesi, kes põrandaturgudel tehinguid teostaksid ning otsiksid igale tehingule teist osapoolt.
- Rohkem likviidsust – elektrooniline kauplemine võimaldab nii eraisikutel kui ka firmadel leida väärtpaberi tehingule teine osapool läbi interneti. Juhul kui turul on olemas keegi, kes on nõus võtma tehingu teise poole, siis on võimalik nupuvajutusega tehing ka teostada. Rohkem likviidsust tähendab ka väiksemaid ostu–müügioptsioone, mis tähendab seda, et positsioone on kiiresti kergem maha müüa ning müüjale jääb rohkem kapitali alles.
- Läbipaistvamad turud – tänu elektroonilisele kauplemisele on ka väärtpaberiturud rohkem läbipaistvamad ning ausad. Kuna kõik informatsioon on internetis olemas, siis on palju kergem leida väärtpaberi päris hinda ning ei pea usaldama vahemeest teisel pool telefonitoru.
Väikeaktsionäridele on elektrooniline kauplemine alati kõige rohkem mõju avaldanud. Suurtel institutsioonidel on alati informatsiooni voog kvaliteetsem olnud, isegi ajal millal oli põrandakauplemine veel populaarne. Väikeaktsionärid saavad aga tänaseks otsida suuri positsioone, mida institutsioonid ostnud on ning seda informatsiooni enda jaoks ära kasutada.[4]
Kõrge sagedusega kauplemine muuda
Elektroonilistel turgudel on tänaseks välja kasvanud absoluutselt uus väärtpaberitega kauplemise haru, mille ümber on loodud mitmeid firmasid. Kõrge sagedusega kauplemine panustab sellele, et arvutialgoritmid leiavad arbitraaživõimalusi erinevatel turgudel. Juhul kui on kaks identset indeksit, mis kauplevad kahel erineval turul, siis mõlemad indeksid on alati sama väärtusega. Indeksid püsivad samal väärtusel, sest iga kord kui hinnad liiguvad sükroonist välja tekib arbitraaživõimalus ning arvutiprogramm müüb kallimal turul indeksi hoiused maha ja ostab odavamal turul sama palju tagasi, kuni hinnad on jälle sünkroonis. Üldiselt on hindade vahe vaid paar senti, siiski tasuvad taolised süsteemid massiivselt ära, kuna hinnad liiguvad pidevalt sünkroonist välja, sest erinevatel elektroonilistel turgudel toimuvad erinevates suurustes tehingud ning algoritmid teostavad tehinguid vaid mõne millisekundi jooksul. Näiteks kahe identse indeksi S&P 500 ja ES arbitraaživõimaluste pealt on võimalik teenida 75 miljonit dollarit aastas ning see on ainult üks indeksipaar. Kõrge sagedusega kauplemise süsteemid arenevad pidevalt. Aastal 2005 oli arbitraaživõimaluse aeg keskmiselt 97 millisekundit, aastaks 2011 mõõdeti arbitraaživõimaluse keskmiseks kestvuseks 7 millisekundit. Võrdluseks, inimese silmapilk kestab umbes 400 millisekundit.[5]