Ava peamenüü
Elektriveduriga reisirong

Elektrivedur on elektri jõul töötav vedur, mis saab toidet raudtee kontaktvõrgust, toiterööpast või vedurile paigaldatud keemilisest vooluallikast nagu aku ja kütuseelement.

Elektrivedur kuulub koos diiselveduriga tänapäeval raudteetranspordis kõige rohkem kasutavate veduritüüpide hulka.

Elektriraudteedel kasutatakse nii alalis- kui ka vahelduvvoolu. Vahelduvvool on toitevooluna eelistatavam, kuna võimaldab teha ülekannet suurematel pingetel.[1]

Elektriveduritel on võrreldes diiselveduritega mitmeid eeliseid:[2][1]

  • elektrimootoreid kasutades on võimalik ehitada võimsamaid ja ökonoomsemaid vedureid;
  • elektrivedurid on keskkonnasõbralikumad – keskkonnamõju elektrienergia tarbimise kohas peaaegu puudub;
  • elektriveduritega on võimalik ületada järsema kaldega raudteelõike;
  • jahedas kliimas on elektrivedurid tõhusad oma parema jahutuse tõttu (kuumas kliimas on olukord vastupidine);
  • elektriveduritel rekuperatiivse pidurdamise võimalus, mille abil tagastatakse pidurdamisel vooluvõrku elektrienergiat.

Esimese elektriveduri (Galvani) ehitas 1842. aastal šotlane Robert Davidson,[3] kuid elekter ei olnud esialgu konkurentsivõimeline energiaallikas. 1881. rajas Werner von Siemens Berliini 2,5 km pikkuse elektritrammi liini,[4] millele järgnes elektrivedurite kasutuselevõtt allmaaraudteedel Londonis (1890)[5], Budapestis (1896)[6] jm.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri