Elektriline dipoolmoment

Elektriline dipoolmoment iseloomustab ruumilist laengujaotust. Kui mõnel osakesel, nt molekulil, on eristatavad vastupidiste elektrilaengutega osad, s.t et negatiivsete laengute (elektronide) mõju keskpunkt ei ühti positiivse laengute (aatomi tuuma) omaga, siis on sellel osakesel elektriline dipoolmoment; niisugust osakest nimetatakse polaarseks. Mittepolaarsel molekulil = 0; sel juhul laengud nihkuvad välise elektrivälja mõjul, mistõttu tekib indutseeritud dipoolmoment (vt dielektriline polarisatsioon).[1]

Elektrilise dipooli dipoolmomendi vektor

ArvutusRedigeeri

Kui negatiivne laeng −q asetseb positiivsest laengust q kaugusel   ja kui need laengud on omavahel jäigalt seotud, siis on sellisel süsteemil dipoolmoment suurusega

 

Seega mida suurem on laengute absoluutväärtus q ja laengute vahekaugus (kohavektor  ), seda suurem on dipoolmoment.

Dipoolmoment võib olla ka rohkem kui kahest laengust koosneval süsteemil; siis arvutatakse see üksiklaengute dipoolmomentide summana:

 

kus n on laengute koguarv;   on iga üksiklaengu relatiivne kohavektor (väljendab kaugust laengute mõjukeskmest);   on iga üksiklaengu suurus.

Üldjuhul, pidevalt muutuva laengutiheduse korral arvutatakse dipoolmoment ruumintegraalina V üle laengutiheduse  :

 

ÜhikRedigeeri

Elektrilise dipoolmomendi SI-süsteemi mõõtühik on kulonmeeter, tähis C∙m. Tänini kasutavad füüsikud molekulide korral CGS-süsteemi ühikut debye, tähis D (Hollandi füüsiku ja keemiku Peter Debye järgi), kusjuures

 

Näiteks vee molekuli H2O dipoolmoment on 1,844 D = 6,151∙10−30 C∙m.[2]

ViitedRedigeeri

  1. ENE 2. köide, 1987, lk 129
  2. Debye-kalkulaator