Eesti teadussüsteem
Eesti teadussüsteemi organisatsioonilise struktuuri ja toimimise aluseks on teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus[1], millest annab ülevaate kõrvalolev joonis. Eesti teadussüsteemi osadel on täita järgnevad rollid:
- riigikogu ja valitsus kujundavad poliitika. Riigikogu kinnitab teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alased strateegiadokumendid ja riigieelarves teadustegevuseks ettenähtud vahendid; kord aastas peab peaminister riigikogu saalis ettekande teadustegevuse strateegia[2] täitmisest;
- Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu 12 liiget suunavad rahvuslikku teadus-, arendus- ning innovatsioonisüsteemi arengut ning annavad neil teemadel valitsusele nõu;
- ministeeriumid valmistavad ette ning rakendavad valdkondlikud poliitikad; haridus- ja teadusministeeriumi nõustab teaduspoliitika komisjon;
- haridus- ja teadusministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on põhilisteks teadust finantseerivateks ja toetavateks organisatsioonideks, kelle vastutusalas töötavad teadust rahastav Eesti Teadusagentuur ja innovatsioonitegevust rahastav Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus;
- teadus- ja arendustegevust viivad ellu avaliku sektori teadusasutused (sh ülikoolid) ning erasektori teadusasutused; korralise hindamise on positiivse tulemusega läbinud 20 teadusasutust[3], kelle hulgas on nii ülikoolid kui avalik-õiguslikud ülikoolid, riigi teadusasutused, avalik-õiguslikud (st oma seaduse alusel tegutsevad) teadusasutused ja era-teadusasutused; lõviosa Eesti akadeemilistest töötajatest on koondunud ülikoolidesse, kus tehakse ka enamik teadustööst;
- oma seaduse alusel tegutseb Eesti Teaduste Akadeemia, mis sõltumatu kõrge tasemega teadlaste ühendusena aitab kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele.
Viited
muuda- ↑ Riigi Teataja. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus
- ↑ "Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 „Teadmistepõhine Eesti"" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. juuni 2018. Vaadatud 10. augustil 2018.
- ↑ Eesti teadusagentuur. Korraline evalveerimine