Eesti keele akadeemiline välisõpe
|
See artikkel on esitatud kustutamiseks.
Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel. |
|
Võimalik autoriõiguste rikkumine! Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-et  wikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.
Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
|
|
Võimalik autoriõiguste rikkumine! Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-et wikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.
Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Eesti keele akadeemilise õpetamise traditsioon on kõige pikem Soomes ja Rootsis. 1833.–1834. õppeaastal andis Helsingi ülikooli soome keele lektor Karl Niclas Keckman sugulaskeelte võrdleva grammatika kursuse raames üliõpilastele teadmisi ka eesti keelest. Uppsala ülikoolis toimus esimene eesti keele kursus Karl Bernhard Wiklundi juhatusel 1901.–1902. õppeaastal. Esimene eesti keele lektoraat avati 1923. aastal Helsingi ülikoolis, õppejõuna töötas seal keeleteadlane ja folklorist Villem Grünthal-Ridala. 1935. aastal alustati eesti keele õpetamisega Pariisis Ida keelte ja kultuuride instituudis, kus aastatel 1938-1946 tegutses õppejõuna kirjandusteadlane Aleksander Aspel. 1938. aastal algas folkloristi ja keeleteadlase Felix Oinase eestvedamisel järjepidev eesti keele õpetus Budapesti ülikoolis.
Eesti keele süstemaatilist õpetust pakkuvate välisülikoolide arv suurenes 20. sajandi teisel poolel. Külma sõja ajal oli Eestist lähetatud õppejõududel võimalik töötada Soomes vastavalt riikidevahelistele lepingutele, mujal olid lektoriteks Välis-Eesti teadlased või akadeemiliste huvidega estofiilid. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist hakati lektoreid valima ja lähetama ülikoolidevaheliste lepingute alusel. Erinevalt partnerite enamikust puudus Eestil riiklik toetus oma keele ja kultuuri õpetamiseks teises riigis. 1990-ndate aastate lõpul ilmnesid esimesed märgid, et riikliku tugitegevuseta pole võimalik eesti keele ja kultuuri välisõppe taset ega geograafilist haaret säilitada.
Augustis 2001 alustas haridusministri käskkirja alusel tööd eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe nõukogu peamise ülesandega välja töötada välisõppe riiklik programm. Valitsuse otsusega rakendati see aastateks 2005–2010. Juba 2002. aasta sügissemestril alustas Eesti riigi toel lähetatud õppejõud tööd Vilniuse Ülikoolis ja Peterburi Riiklikus Ülikoolis ning 2003. aastal Pariisis Ida Keelte ja Kultuuride Instituudis (INALCO). Õppejõu tööleasumisega kaasnes eesti keele õppekava areng nii Peterburi ülikoolis kui ka INALCOs, Vilniuse ülikoolis avati sügissemestril 2004 uue erialana leedu filoloogia ja võõrkeel (eesti keel).