E-makimono
E-makimono (jaapani keeles 絵巻物 'pildirull'; ka emaki 絵巻 või makimono) on Jaapani maalikunstis illustreeritud narratiivne pildirull.
E-makimono formaat hakkas levima Nara ajastul (710–784 pKr) ning püsis kuni Edo ajastuni (1603–1867) ühe levinuima maalikunsti vormina.
Jaapani maalikunst oli eriti algusaegadel tugevate hiina mõjutustega ning peamiselt budistliku sisuga, kuna templid olid peamised kohad, kus kunstiga tegeleti. Ka e-makimonod põhinesid hiina prototüübil. Üks kuulsamaid e-makimonosid on 12. sajandi algusest pärinev "Genji monogatari" illustreeritud versioon.
E-makimono maaliti tavaliselt mitmele paberilehele, harvemini ka siidile, mis üksteisega horisontaalselt üheks pikaks pildirulliks liideti. Illustratsioonis toimus liikumine paremalt vasakule, vastavalt sellele, kuidas pildirulli lahti rulliti. E-makimonod olid umbes 30 cm kõrged ja kuni 9 m pikad ning neid vaadeldi seltskondlikult 30–80 cm kaupa lahti rullituna laua peal, samal ajal nähtu üle vesteldes.[1][2]
E-makimonod sisaldasid harilikult ka teksti. Ilma tekstita pildirulle nimetati hiina terminile vastavalt gakanideks. Teksti ja illustratsiooni vahel ruumi loomiseks, aja möödumise ja stseeni vahetumise kujutamiseks kasutati, kohati stiliseeritud, udu ehk kasumit.
E-makimonod kujutasid tegevust sageli ülevalt alla vaadatuna fukinuki yatai stiilis, mis pakkus ülevaadet nii hoonete sisemusest kui ka ümbrusest.[1][2] Inimesi kujutati hikime kagibana stiilis, silmadeks lihtsad kriipsud, nina joonistatud konksuna ja väikse ümmarguse suuga. Figuur hoiti lihtsana, käed ja jalad riiete alla peidetuna, ning keha oli reeglina kujutatud nurga all, mitte kunagi otsevaates.[2][3]
Yamato-e muuda
Heiani perioodil hakati e-makimonodes kasutama yamato-e stiili, mis põhines Hiinast pärit kara-e stiilil. Esimene kirjalik viide yamato-e’le on pärit Heiani ajastul elanud kalligraafi Fujiwara no Yukinari päevikust, kus ta kirjeldas yamato-e stiilis maalitud sirmi.[4] Yamato-e puhul kasutati pehmeid ja hajusaid jooni ja rikkaid toone. Lisaks waka ja haiku luuletusi illustreerivatele pildirullidele olid veel ka tagasihoidlikumad pildirullid, mis kujutasid igapäevasemaid stseene, loodusmotiive, karikatuure ja rahvajutte.[5]
Yamato-e puhul eristati otoko-e ja onna-e ehk vastavalt meeste ja naiste pilte. Otoko-e oli julgema, labasema ja ekstravertse, liikuvama sisuga kui onna-e, mis oli introvertsem ja keskendus pigem tunnetele. Hiljem aga tähendas otoko-e mustvalget või ainult õrnalt värvilist maali. Onna-e puhul kasutati tsukuri-e võtet, mille puhul joonistati tušiga pilt paberile ja seejärel kanti värvid joonistuse peale, kusjuures joonistasid ja värvi kandsid peale erinevad inimesed, kes olid vastavalt spetsialiseerunud. Tsukuri-e’d kasutati ka "Genji monogatari" puhul.[5][2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Boger, H. B. (1964). The Traditional Arts of Japan: A Complete Illustrated Guide. Garden City, New York: Doubleday & Company, Inc.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Stanley-Baker, J. (1984). Japanese Art. London: Thames and Hudson.
- ↑ Japanese Architecture and Art Net Users System (JAANUS). (2001). https://www.aisf.or.jp/~jaanus/
- ↑ Encyclopedia of Japan: Japanese Painting. (2022). https://doyouknowjapan.com/painting/
- ↑ 5,0 5,1 Mason, P. (2005). History of Japanese art. Upper Saddle River: Pearson/Prentice Hall.