Depressive black metal
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) |
Depressive black metal (DBM) ehk depressive suicidal black metal (DSBM) on black metal'i alamžanr.
Ajalugu muuda
Algatajad muuda
Kõige suuremat mõju avaldasid žanrile 1990. aastatel Xasthur, Leviathan ja Striborg. Nendest tehti kolmeosaline film „One Man Metal“. Film jutustab nende muusikute elust. Neilt võeti intervjuud ja tehti nende loomingu lühitutvus.
Esimese laine mõju muuda
DBM sai alguse 1990. aastate lõpus.[1] Black metal tekkis omakorda 1980. aastatel selliste bändidega nagu Venom ja hiljem Bathory, Mercyful Fate, Celtic Frost ja Hellhammer. Põhižanri nimetus tuleb bändi Venom albumi nimest „Black Metal“.[2] Seda nimetust ei võetud aga esialgu kasutusele, kuna muusikalisi erinevusi trash'ist ja death metal'ist veel eriti ei olnud. Erinevus oli pigem muusikute välimuses ja lüürikas. Loodav õhkkond ja mulje pidid olema palju tumedamad kui tavalises extreme metal'i muusikas.[3] 1980. aastatel oli vaid esimene põhižanri laine, kuid 1990. aastate alguses toimusid suured muutused, mis puudutasid lüürikat, muusikalist stiili, välimust, ideoloogiat ning muusikute käitumist.[2]
Teise laine mõju muuda
Teine laine algas Skandinaavias, täpsemalt Norras ja Rootsis. Norra oli tollal black metal'i liider ja suur eeskuju kogu maailmale.[4] Seal oli palju enesetappe, mõrvu, kirikute põletamist ja vihast ühiskonnakriitikat. Sealsed kohalikud ajalehed ja mõned maailmas laialt levinud rokk- ja metal-muusika ajakirjad nagu Kerrang aitasid muusikutel saada kõrgemat staatust noorukite seas üle kogu maailma. Kirikute põletamise idee, viha ja kultuuriline konformism levisid üle kogu Euroopa. Need ideed levisid kaugele, nt USA-sse ja Kanadasse.[2] Nii sai järsku alguse ka satanistlik paanika, mis oli kogu läänemaailmale iseloomulik veel 1980. aastatel.[3]
Lüürika muuda
Selleks ajaks said stilistilised erinevused black metal'i eripäraks ja žanr kujunes välja ning hakkas teistest eristuma. Lüürilisi teemasid prooviti lükata äärmusesse eesmärgiga šokeerida täiskasvanuid, ühiskonda ja eriti usklikke inimesi, olgu nad muslimid või kristlased.[2] Päris sataniste või poliitilisi äärmuslasi black metal'is peaaegu ei olnud. Peamised teemad olid pimedus, surm, mõrv, sõda, ajalugu, nihilism, mütoloogia, satanism, paganlus, looduse ilu, kurbus, misantroopia ning mõnikord on ka ühiskondlik ekstremism. Black metal väljendab kõiki tumedaid inimkonna iseloomujooni ja tundeid, seostades nendega religiooni, poliitikat või midagi muud. Iga alažanr kasutab kas üht või mitut nendest teemadest ja teeb oma žanri omapäraseks.[3]
Kõla muuda
Muusika kõlale ehk heli värvingule on iseloomulik nn Lo-Fi ehk DIY – isetehtud helisalvestis ilma produtsendi abita.[3] Alguses oli see põhjustatud protestist ilusa ja laitmatu helisalvestuse vastu. See oli selleks muusikavaldkonna kommertsi vastu. Heli peaks olema nii primitiivne, kui võimalik, samal ajal kiire ja agressiivne.[4] Oli loomulik kasutada kõrgemal tasemel tremolo- ja muid effekte, et teha üldheli raskemaks. Helisalvestusi tehti kodus, garaažides, keldrites või isegi metsas, et see tunduks rohkem satanistlik või saladuslik. Albumite tiraažid olid alati limiteeritud, tihti anti välja 666 tükki kassetti. Laulude kestus on umbes 6–10 minutit, mõnikord isegi üle selle.[3]
Välimus ja stiil muuda
Albumite kaaned on teistest eristumiseks enamasti kas mustad või mustvalged. Tähestik on tihti keskaegses gooti stiilis. Välimus on veelgi tähtsam. Kasutusel on nn musta-valge või ka punase värviga näomaaling (corpsepaint), mis on osaliselt inspireeritud King Diamondi ja KISSi bändist.[4] DBM-is on välimus muutunud rohkem brutaalsemaks, et välja näha nagu vampiir, kurat või muu kole olend. Lisaks sellele antakse bändi liikmetele hüüdnimesid, kasutades alguses ”Sõrmuste isanda” raamatuid, deemonite nimesid, ajaloolisi isikuid või ise välja mõeldud asju.[4] Satanistlik, kultuslik ja paganlik teema on jäänud tagaplaanile, kuid ei DBM-ist täielikult kadunud. Nende asemel on esiplaanile tulnud misantroopia, enesetapu, masenduse, surma, filosoofilise nihilismi ning tühjuse teema.[1]
Inspiratsioon ja tulem muuda
DBM-i kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks võib pidada Burzumi albumeid „Hvis Lyset Tar Oss“ ja „Filosofem“, kus heli hüpnootilisus ja aeglus mängivad põhirolli ja loovad eripärase õhkkonna. Seal anti instrumentidele rohkem võimu, mis erines tavapärasest black metal'ist. Süntesaatorid saavad endale pearolli, võttes initsiatiivi kitarridelt üle.[1] Pimedus, nihilism, mõrv ja enesetapp olid iseloomulikud teemad rohkem Mayhemile, Darkthrone’ile ja teistele bändidele.[1]
Välimuselt on kasutusel jätkuvalt copsepaint, mustvalge disain ja gooti tähestik. Musikaalselt võib hüpnootilisus seguneda koos agressiivsusega.[5] Ahastust ja valu täis vokaalist on rakse aru saada, see on segatud raskema vokaali (shrieking või growling) ja järelkõla tehnoloogiaga.[1] See loob omakorda iumastuse ja irreaalsuse tunnet. Stiilistiliselt on see DBM-i eripära. Laulud on läinud veelgi pikemaks, tihti on see üle 10 minuti. Meloodiad on muutunud üsna monotoonseks, suuremaid kitarririfi muudatusi eriti ei toimu. Heliga eksperimenteeritakse vabalt ning laul võib seepärast olla kiire või üliaeglane.[3]
Tänapäev muuda
Tihti koosnevad bändid vaid ühest inimesest, kuna see alažanr on massist liiga erinev ja bändiliikmeid on raske leida.[6] Samas leiavad mõned autorid, et just nii on neil lihtsam oma loomingulisi ideid ellu viia.[5] Tuntumad DBM-i esindajad on Xasthur, Leviathan, Lurker Of Chalice, Striborg, Betlehem, Silencer, Shining, Nocturnal Depression, Lifeover, Make a change...Kill, yourself ja Abyssic Hate.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 DePasquale, Jenna (26. juuli 2018). "„A Fly Over the Fringes: Depressive Suicidal Black Metal, Past, Present, and Beyond"". Vaadatud 17. märtsil 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Sholihyn, Ilyas (18. juuli 2018). "„Shades Of Black: The History and Evolution of Black Metal"". Vaadatud 17. märtsil 2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Tundmatu, MasterClass (3. august 2021). "„Black Metal Music Guide: A Brief History of Black Metal"". Vaadatud 17. märtsil 2023.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Tomlin, Amanda (15. august 2022). "„Raising Hell: The Beginner's Guide to Norwegian Black Metal"". Vaadatud 17. märtsil 2023.
- ↑ 5,0 5,1 Göransson, Niklas (17. juuli 2018). "„Leviathan Interview"". Vaadatud 17. märtsil 2023.
- ↑ Tundmatu, TombOfGrief (9. september 2020). "„An Interview with Scott Conner of Xasthur"". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2023. Vaadatud 17. märtsil 2023.