Dekreet 770

Dekreet 770 (rumeenia keeles Decretul 770) oli Rumeenia Sotsialistlikus Vabariigis oktoobris 1966 vastu võetud seadus, millega piirati suuresti aborti.

Eellugu

Enne teist maailmasõda oli Rumeenia valdavalt põllumajandusmaa, kuid pärast kommunistide võimuletulekut alustasid kommunistlikud liidrid nagu Gheorghe Gheorghiu-Dej teiste sotsialismimaade eeskujul industrialiseerimist, ning Rumeenia muutus tööstusriigiks. Industrialiseerimise, lisaks ka Rumeenia naiste suure tööturul osalemise ja madalate elustandardite tõttu vähenes sündimus Rumeenias 1950.–1960. aastatel suuresti, jõudes madalaimale tasemele – 14,3 sündi 1000 inimese kohta – aastal 1966.

Rumeenias legaliseeriti abort dekreediga number 463 25. septembril 1957. Enne 1967. aastat olid Rumeenia abordiseadused ühed Euroopa leebemad. Kuna muude rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus oli halb, oli abort üks levinumaid pereplaneerimise meetodeid.

Seadus

Rumeenia uus kommunistlik juhtkond eesotsas Nicolae Ceaușescuga arvas, et sündimuse vähenemise põhjuseks oli abordi legaliseerimine. 1966. aasta rahvaloenduse järgi oli Rumeenia rahvaarv 19 103 163. Soovides majanduskasvu huvides seda suurendada 1990. aastaks 25 miljonini ja 2000. aastaks 30 miljonini, võeti oktoobris 1966 vastu dekreet number 770, millega abordi ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust piirati. Nüüd olid need lubatud ainult naistele, kes olid kas:

• vähemalt 45 aastat vanad (1974. aastal alandati vanusepiiri 40. eluaastani, 1985 tõsteti uuesti 45. eluaastale);
• sünnitanud vähemalt neli last (1985 tõsteti viieni);
• rasestunud vägistamise või intsesti tõttu;
• rasedus oleks tervislikel põhjustel eluohtlik.

Tagajärjed

Seaduse jälgimise tagamiseks teostati Rumeenia ühiskonnas ranget kontrolli. Rasestumisvastased vahendid kadusid poelettidelt üleöö, kõik naised pidid hakkama käima iga kuu günekoloogi juures, avastatud rasedusi jälgiti kuni sünnini, salapolitsei Securitate jälgis haiglaprotseduure.

Perekonnaõpetuses hakati nüüd rõhutama emaduse häid külgi, näiteks näilikku kangelasliku ema rahulolu riigile paljude laste sünnitamisest. Lisaks anti juba alates 1951. aastast Nõukogude Liidu eeskujul paljulapselistele emadele autasusid:

• Emamedal (Medalia maternității) – teise klassi medal viie ja esimese klassi medal kuue lapse sünnitamise eest;
• Ema au orden (Gloria maternă) – kolmanda klassi medal seitsme, teise klassi medal kaheksa ja esimese klassi medal üheksa lapse sünnitamise eest;
• Kangelasema orden (Mamă eroină) – kümne või enama lapse sünnitamise eest.

Alguses suureneski sündimus kiiresti: 1966–1967 kahekordistus, laste arv ema kohta suurenes 1,9lt 3,7ni. Kiirkorras ehitati tuhandeid lasteaedu.

1970. aastatel hakkas aga sündimus jälle langema, kuna majanduslik surve peredele ei kadunud, nüüd hakati aborte tegema illegaalselt. Jõukamad naised said osta rasestumisvastaseid vahendeid mustalt turult või anda arstidele altkäemaksu, et nad paneksid aborti lubava diagnoosi, kuid vaesemad naised pidid kasutama primitiivsemaid meetodeid, mis tekitasid infektsiooni, viisid viljatuseni või halvemal juhul surmani – Ceaușescu ajal kasvas emasuremus Rumeenias Euroopa suurimaks, kui naabermaades see vähenes, siis Rumeenias see naabermaadega võrreldes kümnekordistus.

1977. aastal kehtestati lastetusmaks.

Ka laste suremus suurenes kiiresti, kuna paljud lapsed olid kas alatoitunud, sügava puudega või pidid üles kasvama halbade tingimustega lastekodudes.

1983. aastal jõudis sündimus 1966. aasta tasemele – umbes 14 sündi 1000 inimese kohta.

Pärast 1989. aasta Rumeenia revolutsiooni ja Ceaușescu hukkamist natalismipoliitika lõpetati. Abort legaliseeriti uuesti 1990, ning tase tõusis kõrgele – 1990. aastal sooritati ligi 900 000 aborti (ligi 177,6 iga 1000 naise kohta ja 3158,4 iga 1000 elussünni kohta), kuid pärast rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse paranemist on see taas vähenenud (2010. aastal 101 271, 18.8 iga 1000 naise kohta ja 478,9 iga 1000 elussünni kohta).

1967.–1989. aastal sündinute generatsiooni on Rumeenias kutsutud "dekreedilasteks" (Decreței).

Raamatus "Freakonomics" väidavad autorid Steven Levitt ja Stephen J. Dubner, et lastel, kelle emadele ei lubatud aborti, on täiskasvanuks saades suurem risk sooritada kuritegusid või keelduda võimu tunnistamast. Nad väidavad, et dekreedilapsed olid just 1989. aasta Rumeenia revolutsiooni eestvedajad, kuna 1989. aastal oleks vanimad dekreedilapsed olnud 22-aastased, mis on just enamiku revolutsionääride ajavahemik. Levitt ja Dubner väidavad, et Rumeenia oli ainus Ida-Euroopa kommunistlik riik, kus olid ranged abordi- ja rasestumisvastaste vahendite vastased seadused ja ka ainus, kus kommunistlik riigipea pärast külma sõja lõppu vägivaldselt kukutati ja hukati.

Rumeenia rahvaarvu võrdlus Ceaușescu eeldatuga

Rahvaloendus	Rumeenia rahvaarv	Ceaușescu soovitud rahvaarv	Puudujääk
7. jaanuar 1992	22 810 035	25 miljonit aastal 1990	2 189 965 (8,76%)
18. märts 2002	21 680 974	30 miljonit aastal 2000	8 319 026 (27,73%)

Meedias

Dekreedi ajal abordi tegemist on kirjeldatud Cristian Mungiu filmis "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva".

Małgorzata Rejmer kirjutas 2013. aastal novelli "Bukarest: tolm ja veri" (Bukareszt: kurz i krew").