Deemonid Uues Testamendis
Uues Testamendis on deemonid pahatahtlikud vaimud, kes põhjustavad inimestele probleeme ja kannatusi. Termin „deemon“ oli algselt moraalselt neutraalne, kuid hakkas hiljem tähistama kurje jõude[1].
Termini kasutus Uues Testamendis muuda
Uue Testamendi dokumendid peavad deemonite olemasolu enesestmõistetavaks ja kreekakeelses Uues Testamendis kasutatakse mitut eri sõna samas tähenduses: daimōn, kuid sagedamini selle deminutiivne vorm daimonion, mille kasutamine on tavapärane Matteuse evangeeliumis; pneuma, mida tavaliselt kirjeldatakse kui pneuma akathartonit (roojane/räpane/rüvetatud vaim), mis esineb sagedasti Markuse evangeeliumis; mõnikord pneuma poneron (kuri vaim); mitmuses pneumata plana (petlikud vaimud) ja pneumata daimoniōn (deemonlikud vaimud või deemonite vaimud). Sõna pneuma ilma täiendita viitab deemonitele kolmel korral (Mt 8:16; Lk 9:39; 10:20), kuid tavapärasem on selle sõna kaudu kirjeldada vaimu iseloomu üldisemas mõttes.
Luuka evangeeliumis esineb erinevaid termineid, sealhulgas on ka üksik viide pneuma daimoniou akathartou'le, mis on toodud välja Lk 4:33: "Ja sünagoogi tuli inimene, kellel oli rüve vaim, ja see kisendas valju häälega". Epiteedi „rüvetatud vaim“ tähendus võib seejuures olla see, et see eraldas inimese Jumala kummardamisest. Deemon võis võtta inimese enda valdusse ning tekitada seisundi, mille puhul verbiks oli daimonizomai (sõna otseses mõttes „demoniseeritav”), mille tagajärjeks oli füüsiline või vaimne vaev[1][2].
Demoniseerimine muuda
Deemoneid kujutatakse Uues Testamendis inimkonna tõeliste ja vägevate vaenlastena, kelle ainsa ja tõhusa kõrvaldajana töötab Jumala vägi, mis avaldub Jeesuses[3]. Piiblist selgub, et Jeesus puutus demoniseeritutega kokku ja kõneles deemonitest sagedamini kui headest inglitest[3]. Sünoptilistes evangeeliumides on palju lugusid ja viiteid deemonitest vaevatud olemisele ja eksortsismidele, teadaolevalt 63. See tähendab, et Uues Testamendis on palju deemoniseeritud inimesi, kes toodi Jeesuse juurde, kes ajas vaimud välja ja tegi kõik haiged terveks[2]. See, et see oli tavaline, ilmneb asjaolust, et kuut juhtumit kirjeldatakse üksikasjalikult ja et demoniseeritute ravimisele on kolm üldist soovitust.[1] Üldiselt avalduvad kurjast vaimust vaevatutel mitmesugused füüsilised ilmingud. Demoniseerimine võib põhjustada vägivaldset hullumist (Mt 8:28), kõnevõime kaotust (Mt 9:32) või kuulmise kaotust (Mk 9:25), pimedust (Mt 12:22), epilepsiat (Lk 9:39) ja kalduvust enesehävitamisele (Mt 17:15)[2]
Uues Testamendis on deemoniseeritud olemise puhul kasutatud nii mitmuse kui ka ainsuse vormi ning oli tavapärane, et demoniseeritud inimene oli korraga mitme deemoni mõju all.[1] Kõige tähelepanuväärsemalt on mitme deemoni valduses olemist täheldatud Luuka evangeeliumis, kus osutati välja, et „mõned naised, kelled tema oli terveks teinud kurjadest vaimudest ja tõbedest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud,“ (Lk 8:2). Kui inimest valdas deemon, ei saanud tema ja deemonite häält alati eristada.
Kõik kolm sünoptikut nõustuvad, et deemonite väljaajamine oli Jeesuse teenistuse kõige olulisem ja tähelepanuväärsem aspekt, sest Jeesuse võim deemonite üle oli kui tõestus selle kohta, et Jumala riik oli tunginud praegusesse maailmakorda Seetõttu ei olnud Jeesuse eksortsismid üksnes üksikud kaastundlikud juhtumid pahatahtlike jõudude poolt allasurutud inimeste vastu, vaid otsene vastasseis vaenlase kuningriigiga. Need näitasid Jumalariigi jõudu ja kohalolu[2]. Deemonite väljaajamist nähakse kui kuningriigi saabumise üht kõige kontrollitavamat näitajat.
Markuse evangeeliumi (1:27-28) järgi sai Jeesus esmakordselt tuntuks eelkõige eksortsisti, mitte tervendajana: „„Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!” Ja kohe levis kuuldus temast kõikjale kogu Galilea ümbruskonda.“
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Johnston, R. M. (2015). Demon Possession and Exorcism In the New Testament. Journal of Adventist Mission Studies, Vol. 11, No. 2, 17-24.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Reese, G. D. (1992). Demons. Anchor Bible Dictionary, vol II, 1974-1979.
- ↑ 3,0 3,1 Gilbert, G. H. (1901). Demonology in the New Testament. The Biblical World, vol 18, 352-360.