Clowardi-Piveni strateegia
Clowardi-Piveni strateegia on poliitiline strateegia, mille eesmärk on likvideerida vaesus, kutsudes heaoluprogrammi ülekoormamise abil esile kriis, mis viiks senise riikliku heaolusüsteemi asendamiseni. Strateegia loojateks olid Columbia Ülikooli õppejõud Richard Andrew Cloward ja tema abikaasa Frances Fox Piven. Strateegiat tutvustati 1996. aasta mais ajakirja The Nation artiklis "Vaeste taak: strateegia lõpetamaks vaesust" ("The Weight of the Poor: A Strategy to End Poverty").
Strateegia muuda
Clowardi-Piveni strateegia põhineb faktil, et eksisteerib suur lõhe heaoluprogrammidega inimestele lubatud hüvede ja reaalselt saadavate tulude vahel. Heaoluprogrammide vahendusel pakutav on kõikjal erinevate faktorite, näiteks konfliktide ja sotsiaaltoetustele eraldatud väikeste summade, tõttu üha enam piiratud. Lahendust vaesusele näevad autorid tulude ümberjagamises, leides, et programmid, mis soodustavad individuaalset majanduslikku konkurentsivõimet ei ole võimelised likvideerima niivõrd massiivset probleemi nagu vaesus. Samuti leitakse, et ehkki on neid, kes suudavad organiseerunud töökollektiivina vaesuseprobleemile vastu seista, ei ole tänapäeval paljud vaesed erinevatel põhjustel organiseerumiseks võimelised, seega on föderaalsel tasemel tulude ümberjagamine vaeste massilise vaesusest ülendamise eesmärgil hädavajalik. Samuti aitaks föderaalne sissetulekute programm vabastada kohalikke omavalitsusi sotsiaalabi pakkumise poliitilisest ja majanduslikust koormast.[1]
Clowardi-Piveni strateegia taktika alla kuuluvad ka valimissüsteemide ülekoormamine üha kiiremini suureneva arvu uute hääletajatega, pankade mõjutamine ja riikliku rahandussüsteemi kokkukukutamine, nõudes kõrge riskitasemega laenude väljastamist madala sissetulekuga inimestele, kelle laenu tagasimaksmise suutelisus on vähetõenäoline.[2]
Ümberjagamise protseduuri omapärad muuda
On kindlad tunnusjooned, mis seda mehhanismi ideaalis peaksid iseloomustama. Näiteks peaks olema kindlustatud adekvaatse sissetuleku tase, vihjates senisele olukorrale, kus kehtestatud on riiklik toimetulekumiinimum, ent väljamaksmisele kuulub sellest vaid teatud protsent. Ka õigus sissetulekule peaks olema garanteeritud kõigile. Vastandudes nii olemasolevale heaolusüsteemile, kus toetused on tingimuslikud ja informatsioon õiguspäraste toetuste kohta on sageli puudulik.[1]
Strateegia elluviimine muuda
Senise heaolusüsteemi kokkukukkumiseks peaksid vaesed nõudma toetusi, mida neist suur osa pole saanud. Eeldusel, et riik pole võimeline selliseid toetuseid reaalselt kõigile nõudjatele tagama, realiseeruks see lõpuks kriisi näol. See eeldab ulatuslikku teavitustööd, mis oleks üles ehitatud lihtsas keeles ja kõigile arusaadava kampaania näol, et julgustada inimesi oma seaduslikke õigusi välja nõudma. Lisaks teadvustamisele peaksid kujunema organiseeritud demonstratsioonide kaudu poolehoidjate grupid. Oluline on ka meediakasutus, teadvustamaks liberaalset kogukonda laiaulatuslikumalt senise heaolusüsteemi ebaefektiivsusest ja ebaõiglusest ning kutsumaks esile arutelusid uue föderaalse sissetulekute ümberjagamise programmi loomise eesmärgil.[1]
Strateegia mõju muuda
Sotsialistide katset kasutada Clowardi-Piveni strateegiat demonstreeriti 1975. aastal, mil uued potentsiaalselt sotsiaalabile õiguslikud inimesed tekitasid oma maksenõuetega New Yorgis ummikseisu, pankrotistades nii valitsuse. Selle tõttu vaarus kogu New Yorgi osariik rahandusliku kokkuvarisemise äärel hetkeni, mil föderaalvalitsus sekkus asjasse oma päästeplaaniga.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Cloward, Richard, Piven, Frances "The Weight of the Poor: A Strategy to End Poverty" The Nation, 1996, 2.mai
- ↑ 2,0 2,1 Chandler, Robert "CHANDLER: The Cloward-Piven strategy" The Washington Times, 2008, 15. oktoober