Benjamin Bagley

Benjamin Bagley on USA filosoof, kes tegeleb normatiivse eetika, moraalipsühholoogia ja tegevusfilosoofiaga.

Ta sai 2013 doktorikraadi Põhja-Carolina Ülikoolist Chapel Hillis. 2014. aastast õpetab ta Harvardi ülikoolis.

Looming

Kellegi konkreetse armastamine

Artiklis "Loving Someone in Particular" põhjendab Bagley, kuidas armastatut saab armastada tema iseloomu ja väärtuste pärast, säilitades armastatu asendamatuise.

Näiteks Harry Frankfurt ("On Caring", Taking Ourselves Seriously and Getting It Right) rõhutab, et seda, keda parimas mõttes armastatakse, väärtustatakse asendamatuna. J. David Velleman ("Love as a Moral Emotion", "Beyond Price") rõhutab, et armastus peaks kätkema erilist avatust armastatute suhtes sellistena, nagu nad iseenesest on, mitte ainult niivõrd, kui nad täidavad armastatu sõltumatuid eesmärke või vastavad mõnele eelnevale standardile. Niko Kolodny ("Love as Valuing a Relationship") rõhutab, et armastus peaks olema püsiv: see peaks vastu pidama väga paljudele võimalikele muutustele armastatus. Nende järgi ei sobi armastatu iseloomu ja väärtuste omadused armastuse põhjendiks paremini kui mis tahes muud omadused. Bagley väidab, võimalik ja tähtis on inimestevaheline armastus, mis põhineb armastatu ligitõmbavate omaduste hindamisel. Frankfurt eitab üldse, et armastus on mõistuspärane reaktsioon väärtusele, Velleman väidab, et see on mõistuspäraselt fakultatiivne reaktsioon väärtusele, mis on kõigil inimestel definitsiooni järgi võrdselt olemas, ja Kolodny väidab, et see on reaktsioon väärtusele, mis on suhtel armastatuga. Bagley väidab, et armastusel peavad olema põhjendid, need peavad mõnedel juhtudel olema valikulised ning need peavad vähemalt mõnel juhul tulenema mitte suhte tüübist, vaid sellest, missugune armastatu ise on. Igal teoorial on siiski milleski õigus. Koos need näitavad, et asendamatus, avatus ja püsivus on paratamatult parimat liiki armastus. On võimalik ja usutav mõista enda kui subjekti identiteeti nii, et see võimaldab toetada niisugust armastust. Filosoofilised küsimused kellegi kui indiviidi armastamise kohta osutuvad küsimusteks individuaalsuse kohta. Mul tuleb alles välja töötada see, kes ma olen. Vähemalt mõnesid väärtusi, millega ma end samastan, ma alles määran, nii et nende sisu sõltub järgnevatest otsustustest ja tegudest, mida need väärtused minu meelest nõuavad (improvisatsioon). Inimestevahelisele armastusele omane ligitõmme ja hoolimine on nagu jämm, kus muusikud parneritena koos improviseerides üksteist hindavad ja üksteisele reageerivad. Nad tunnistavad, et nad püüavad väljendada sama muusikalist ideed, kuigi selle sisu tuleb alles välja töötada. Kellegi konkreetse armastamine on selle inimese nägemine loovana mingis tähtsas mõttes samasugust identiteeti nagu enda oma, nii et armastatu on kohane selleks, et koos temaga ennast luua. Et aga minu põhjendid armastamiseks põhinevad minu ja minu armastatu identiteedil, mida alles määratakse, jäävad need püsima kogu selle protsessi ajaks ning nõuavad olemuslikult avatud huvitatud tähelepanu ja emotsionaalset haavatavust. Need teevad minu ja minu armastatu teineteisele asendamatult väärtuslikuks, sest see, kellega koos ma oma väärtusi loon, saab neid minuga jagada nii, nagu mitte keegi teine ei saa. (Armastuse ajaloolist mõõdet rõhutavad ning omistavad seda agentsuse fundamentaalsematele omadustele teiste seas ka Amelie Oksenberg Rorty ("The Historicity of Psychological Attitudes: Love Is Not Love Which Alters Not When It Alteration Finds") ja Alexander Nehamas ("The Good of Friendship").)

Frankfurt ("On Caring") rõhutab, et ükskõiksus objekti identiteedi suhtes on välistatud; objekti väljavahetamine pole aktsepteeritav ja võib-olla isegi mitte mõeldav; armastatu ei ole talle tähtis kui näidis, vaid kui konkreetne inimene." Tema väärtus on asendamatu. Armastajale peab vähemalt olema tähtis, et ta armastab just seda inimest. Seda oleks kõige lihtsam seletada sellega, et ka armastuse põhjendid on täiesti partikulaarsed ning seetõttu üldisele taandumatud ja seletamatud. See oleks sõnasõnaline tõlgendus Michel de Montaigne'i ("Sõprusest") ütlusele, et armastust saab põhjendada ainult sellega, et armastatu on see, kes ta on, ja armastaja on see, kes ta on. Aga see ei tööta. Nagu ütleb Kolodny, ei saa armastatu paljas identiteet olla tema armastamise põhjend, sest see ei ütle midagi konkreetset, mis seletaks, miks teda armastada. Sama hästi võiks juba öelda, et armastusel ei olegi põhjendeid, nagu arvab Frankfurt, kelle järgi armastus on eriline hoolimise viis, mis on tahtmatu, mitteutilitaarne, jäiga fookusega ning, nagu iga hoolimine, ennast jaatav mure armastatu olemasolu ja hüve pärast. Jäiga fookuse tõttu ei saa armastuse objektil olla samaväärset asendajat, armastaja asendab seda konkreetsena, mitte üldisema tüübi eksemplarina, armastamine ei saa olla isegi mitte implitsiitse kaalutlemise või hindamise tulemus. Seletusel, mille Frankfurti teooria armastatu asendamatusele pakub, on vastuvõetamatu hind. Esiteks pole usutav, et armastus seisneb hoiakutes, millest Frankfurt räägib. Kellegi armastamine ja ilma mingi põhjendita kellegi huvide agendiks olemine on ise asjad. Velleman märgib, et kui ta mõtleb lähedasest sõbrast, täitub tema süda armastusega, aga mitte tungiga teha midagi tema heaks. (Vaata ka Kyla Ebels-Duggan, "Against Beneficence: A Normative Account of Love".) Ma hoolin sõpradest ja olen valmis nende heaks palju tegema, kui nad paluvad ja mõnikord ka kui nad ei palu. Aga on palju asju, mida ma nende heaks teha ei taha, näiteks nende pesu pesemine. Asi pole selles, et teised soovid kaaluvad need üles, ega selles, et sõpradele niisugused teod ei meeldiks, vaid sõprus lihtsalt ei ole selliste asjadega seotud. (Võidakse vastu väita, et valmisolek tavalise täiskasvanu pesu pesta on liiga sekkuv või lapseks tegev, et näidata tõelist hoolimist teise inimese hüvest, aga asi pole selles: kui sõbrad kindlalt väidaksid, et nad ei tunneks, et ma pean neid lasteks, kui ma nende pesu peseksin, siis see võib küll veenda, et neile oleks hea, kui ma seda teeksin, aga ei tekitaks mul kalduvust seda teha.) Teiseks, on asju, mille armastamine on lihtsalt mõttetus. (Troy Jollimore, Love's Vision) Oletame, et mul on niisugune hoolimine, nagu Frankfurt kirjeldas, juhusliku piknikulaua vastu. Selline hoiak oleks perversne. See on irratsionaalne või arusaamatu. See vajab seletust, ja selleks on tarvis armastuse põhjendeid.

Velleman väidab Frankfurtile vastu, et armastatu tähtsuse "vältimatult partikulaarne" loomus ei ole mitte ainult ühitatav sellega, et armastus on mõistuspärane reaktsioon üldtunnustatult väärtuslikule omadusele, vaid seda seletab kõige paremini, kui pidada armastust reaktsiooniks omadusele, mis on definitsiooni järgi kõigile inimestele ühine. See on inimese mõistuslik loomus, mis on kõigil võrdselt väärtuslik, mille väärtust tuleb aga hinnata igale juhtumile kohasel viisil. Immanuel Kantist lähtudes eeldab Velleman, et mõistuslik loomus teebki inimese selle vääriliseks, et teda väärtustataks sellisena, nagu iseenesest on. See õigustab kahesugust reaktsiooni, austust ja armastust, nõutavat miinimumi ja fakultatiivset maksimumi. Mõlemad hoiakud on erilised, sest mõistusliku loomuse väärtus eelneb nende omaduste väärtusele, mis ei ole kõigile võrdselt ühine, mistõttu ta on sellest sõltumatu. Sellepärast võlgnetaksegi austust võrdselt kõigile ja sellepärast see seisnebki selles, et igale indiviidile osutatakse tähelepanu, millele inimese väärikus talle õiguse annab. Seesama sõltumatus seletab ka erilist avatust armastatu individuaalsele väärtusele. Austuse nõuded on valdavalt negatiivsed, seisnedes põhiliselt keelus kohelda inimesi viisil, mis ignoreerib nende kui inimeste väärtust, näiteks manipuleerivalt või ärakasutavalt. Armastus seisneb kõrgendatud tundlikkuses armastatu mis tahes konkreetsete omaduste, hoiakute ja huvide suhtes. See peatab meie kalduvuse end teise inimese eest emotsionaalselt kaitsta, tõmbuda endasse ja mitte lasta teisel endale korda minna." Armastust ei tohi samastada konkreetsete motiivide ja tunnetega. Armastust konstitueerivale tundele on kõige lähemal imestus teise inimese elavalt tajutava reaalsuse üle. Armastus tekitab väga mitmekesiseid emotsionaalseid reaktsioone, mis kõik ei ole soodsad, mis vastavad mitmekesistele omadustele, mida armastatud võivad ilmutada. Nad võivad joovastuda armastatu imetlusest, saada haiget tema solvangust ja tunda muret tema vajaduste pärast, samas kui teiste samasugust imetlust, solvangut või vajadust ta vaevalt märkakski. Kuigi Velleman põhjendab seda armastuse omadust fenomenoloogiliselt, möönab ta, et selle tähtsus on sügavam. Ta väidab, et ta arvestab seda, kuidas inimesed väärtustavad oma armastatut erilisena. See, et teda väärtustatakse erilisena, ei tähenda Vellemani järgi, et teda võrreldakse teistega soodsalt, vaid et teda nähakse võrreldamatuna. Inimese ainukordne väärtus inimesena ei ole Vellemani järgi väärtus, mis tal ainsana on, vaid väärtus, mis õigustab seda, et teda iseenesest hinnatakse ainulaadselt. (Umbes sama jutt on Rae Langtonil ("Love and Solipsism" raamatus "Love Analyzed"). Siit tuleb välja, et kui ma kedagi tõesti armastan, siis ma pean olema avatud ettearvamatutele protsessidele omaenda eesmärkidesse selle valguses, mida teisel inimesel on mulle näidata. Minu tähelepanelikkus ja haavatavus nende suhte ei saa oleneda sellest, kuidas need edendavad minu varasemaid eesmärke ja vastavad minu varasematele ideaalidele, ja sellepärast ma ei saa arvata, nagu mul oleks tarvis mingit erilist põhjendit kõrgendatud tundlikkuseks kõige suhtes, mis on nende juures või nende seisukohast oluline. Velleman kirjeldab, kuidas ta on oma poegade huvialadega kaasa läinud ning kuigi ta on hakanud mõnesid nende objekte seesmiselt väärtustama, sai see alguse poegade huvist. Ent kuigi Velleman rõhutab õigesti armastuse iseloomulikku avatust, eksib ta Vellemani arvates detailides, sest ta ei saa õigesti aru sellest, mis laadi väärtusele indiviidi armastamine vastab. Inimesed väärtustavad oma armastatut võrreldamatuna, kuid ainult teatud piires. Nad leiavad, et neil on põhjend armastada ühtesid inimesi, mitte teisi. Vellemani arvates on eelistus puhtpõhjuslik, psühholoogilisest kiiksust olenev. (Velleman ei ütle selgelt, mis laadi psühholoogiline seisund armastus on, ja tundub, nagu see oleks teadvuse peatumine kellelgi. Aga printsiibi järgi ei tuleks seda eeldada, sest see pole realistlik.) Armastust ei võeta fakultatiivsena nagu kellegagi jutu alustamist peol. Sellepärast võib küsida, miks Velleman ei loobu väitest, et armastus on ratsionaalselt fakultatiivne. Võiks asetada armastuse austusega ühele pulgale, nii et see oleks nõutav reaktsioon mõistusega loomusele. Ainult et tavaliselt on armastada palju raskem kui austada, ja ükski inimene ei saa armastuse puudumist laita, nii et armastuse puudumine on andestatav, kuigi peaks andestama. Ilmselt Velleman tahab sellist vaadet vältida, sest muidu tuleks loobuda mõttest, et armastus võib olla kahetsematult valikuline, välja arvatud väga pealiskaudses mõttes. Aga Vellemanil on armastuse valikulisus juba niikuinii üsna pealiskaudne. Vahe on selles, et modifitseeritud vaate puhul tuleb psühholoogilist võimetust igaühte täiuslikult armastada pidada tõeliseks ebatäiuslikkuseks mõistues, mille ületamiseks meil on põhjend. (Velleman ütleb, et inimese keha ja käitumine on isikuks olemise ebatäiuslikud väljendused ja meie oleme ebatäiuslikud tõlgendajad.) Mõte, et me peaksime kõik üksteist tingimusteta armastama, on ajalooliselt tähtis ja väga võimas. See on kristlusele fundamentaalne ning on väga Immanuel Kanti vaimus, ja poleks ime, kui Velleman jõuakski sinna välja. Bagley arvates on see ka ainus sidus arusaam armastusest kui tõeliselt moraalsest emotsioonist. Aga niisugune armastuse ideaal ei ole mitte ainult väga nõudlik, vaid kummalislt ebaisikuline. Konkreetse inimese armastamise ja inimkonna armastamise piir kaob või vähemalt muutub triviaalseks.

Nii et armastus konkreetsete inimeste vastu peab olema valikuline mõistuspärane reaktsioon armastatu väärtuslikele omadustele. Aga igasugused omadused ei sobi. Siin on eelis Niko Kolodny viitamisel relatsioonilistele omadustele. Kolodny järgi põhinevad armastuse põhjendid väärtusel, mis on jätkuvatel ajaloolisel suhtel oma armastatuga. Näiteks ma armastan oma venda, sest ta on mu vend. See seletab hõlpsasti asendamatust. Kui mul on näiteks kaks venda, siis mul on võrdne põhjend neid armastada. Kolodny väidab, et teatud tüüpi suhted on mittetuletuslikult väärtuslikud ning on armastuse põhjendite allikas. Kellegi armastamine seisneb uskumises, et minu suhe selle inimesega on väärtuslikku tüüpi suhe, selle võtmine emotsionaalse haavatavuse ning armastatu ja suhte huvides tegutsemise põhjendiks viisil, mis on seda tüüpi suhtele kohane, ja uskumises, et teistel oleks sama tüüpi suhetes samasugune põhjend samasugusteks hoiakuteks. Kui ma kedagi armastan, siis ma väärtustan nii armastatut kui ka suhet, kuid põhjendite allikaks mõlema eriliseks väärtustamiseks pean ma suhet tema tüübi pärast. Mitte et armastajatel poleks põhjendit huvituda armastatu mis tahes väärtuslikest omadustest, vastupidi. Aga Kolodny järgi ei põhine selle põhjendid mitte omadustel enestel (sellised põhjendid kehtiksid iga inimese puhul), vaid suhte väärtusel. Kui ma väärtustaksin suhteid ainult tuletuslikult, oleks mul ikkagi eriline põhjend väärtustada neid, kellega mul need suhted on, sest nad on ainsad sellised. Aga Kolodny väidab, et suhete väärtustamine ei ole puhttuletuslik, ja seletab sellega, miks armastus peaks olema püsiv: põhjendid säilivad hoolimata mitmesugustest (kuigi mitte igasugustest) muutustest armastatus. Kolodny seletus seisneb selles, et kuni armastatu jääb selliseks, et suhe temaga saab kuidagi kesta, kestavad ka tema armastamise põhjendid. Nagu Vellemangi, osutab Kolodny reaalsele ja väärtuslikule armastuse tüübile. Peale perekondliku armastuse seletab tema teooria usutavalt armastust loomade, aedade, autode, asutuste ja teiste mitteinimeste vastu. (Kolodny küll tahab rääkida ainult inimestevahelistest suhetest.) Kolodnyl on õigus, et minu ajalugu armastatuga teebki ta lõppkokkuvõttes mulle asendamatuks. Aga ajalugu ei saa seda alati teha nii, nagu ta arvab. Tema teooria pöörab mõned meie kõige sügavamad armastussuhted tagurpidi: me väärtustame neid tuletuslikult ja ainult sellepärast, missugune minu konkreetne armastatu on. Paneme tähele, et Kolodny kriteeriumi järgi osutuvad üllatavalt paljud suhted armastussuheteks. Üks näide on õpetamine. Kõige paremad õpetajad usuvad tavaliselt, et nad on üliõpilastega väärtuslikes pedagoogilistes suhetes. Nad peavad neid suhteid põhjendiks tegutseda pedagoogiliselt kohasel viisil oma õpilaste huvides ning emotsionaalse haavatavuse pedagoogiliselt kohastele vormidele ning pisut peenemalt ka vastavatele hoiakutele suhete suhtes. Nad lihtsalt annavad emotsionaalselt piisava panuse, et tunda heameelt õpilaste edusammude üle, olla häiritud nende tarbetust segadusest ning muretseda selle pärast, et nende pedagoogilised suhted ei läheks halvasti ja ega lõpeks enneaegselt näiteks õpilaste väljalangemisega. Võidakse küll öelda, et kedagi saab armastada eriliselt kui õpilast, aga ülepingutatud oleks öelda, et kui ma oma pedagoogilisi suhteid niimoodi armastan, siis ma tingimata armastan igaühte, kellega mul niisugune suhe on. Sellisel juhul ma armastan õpetamist. Need õpilased, keda ma armastan, on erilised. Nende puhul ei ole minu pedagoogilised suhted väärtuslikud ainult kui üldiselt väärtuslikku tüüpi suhted, vaid ka konkreetsete õpilaste konkreetsete omaduste pärast. Seda eristust ei saa Kolodny teooria raames teha. Võib-olla peaks Kolodny ütlema, et erilise õpilase puhul on tegu veel ka teist tüüpi mittetuletuslikult väärtusliku suhtega, näiteks sõprusega. (Võidakse ka öelda, et tegu ei ole uue mõõtme, vaid astmeerinevusega. Aga abielu puhul see ei ole usutav.) Aga kui me kord õpetamise puhul näeme erinevust mittetuletuslikult väärtuslike suhete ja nende suhete vahel, mille väärtus sõltub konkreetsest inimesest, siis saab ilmseks ka selle olulisus intiimsematel juhtudel. On võimalik sügavalt väärtustada abielu, isegi sügavalt ja selle enda pärast, inimesega, keda ma ei armasta. Näiteks Aleksei Karenin võis oma abielusse niimoodi suhtuda, vähemalt enne seda, kui ta sai teada Anna truudusetusest. Anna abikaasana oleks Kareninil tõesti põhjend huvituda Anna ligitõmbavatest omadustest, nagu tema tundlikkus ja elav iseloom, aga ainult sellepärast, et tema abikaasa on juhtumisi nende omaduste kandja. Aga siin pole asi nendes omadustes iseenesest ega üldse Annas, sest kui Karenin oleks kellegi teisega abielus, oleksid tolle teise omadused talle sama armastusväärsed, Anna omad oleksid lihtsalt ligitõmbavad. Kolodny ütleb selle peale, et ei tundu moonutusena öelda, et abielunaine tahab salamisi, et mees teda armastaks, sest see on see mees, kellesse ta armus ja kellega ta oma elu jagab. Kolodny küsib: oletame, et nad poleks tutvunud ja oleksid abiellunud kellegi teisega. Kas siis naine ikka tahaks, et see mees teda armastaks? Oleks tal mõtet tahta? Esmapilgul tundub see õige vastus. Aga Bagley arvab, et asi on lihtsalt selles, et Kolodny toetub just sellele punktile, mille eitamist tuleks talle ette heita. Kui armastus rajaneb armastatu teatud omaduste väärtusel armastaja jaoks, siis on usutav, et see, millised omadused need on, sõltub sellest, missugune inimene armastaja on. Aga armastus muudab armastajat. Kui nad oleksid abiellunud teiste inimestega, oleksid nad ise saanud teistsugusteks inimesteks ning oleksid hakanud teisi omadusi armastusväärseteks pidama. Nii et selleks et Kolodny näide tema teooriat õigustaks, tuleb kõigi asjaosaliste mitterelatsioonilised omadused kinni naelutada. (Või vähemalt hoida neid nii fikseerituna kui võimalik. Võib-olla on mitterelatsioonilistel ja relatsioonilistel omadustel raske vahet teha.) Oletame, et ma olen olnud oma abikaasaga kaua õnnelikus abielus ning imetleme teineteises paljusid asju. Mul on ka kolleeg, kellega ma ülikoolis ühe semestri kurameerisin. Kui ma järele mõtleksin, siis ma möönaksin, et kui me oleksime kokku jäänud, oleksime tõenäoliselt hakanud teineteist armastama, ja ta tundub praegugi päris ligitõmbav. Aga ma ei mõtle selle peale. Vana pruut on küll kena, aga ma ei kujuta ette, et tema juures võiks mind miski niimoodi köita nagu minu abikaasa. Aga minu seisukohast pole siin võistlust. Oleks hullumeelne arvata, et kui ma oleksin teisega abielus ning oleksin täpselt samasugune inimene inimene, nagu ma praegu olen, ja teaksin mõlema kohta sama palju, kui ma praegu tean, saaks teine olla mulle sama armastusväärne, nagu abikaasa mulle praegu on, ja ma praeguse abikaasa sära tuhmuda mõõdukalt ligitõmbava tuttava omaks. Sel juhul aha ma ei armasta oma abikaasat lõppkokkuvõttes mitte abielu väärtuslike omaduste, vaid abikaasa enda väärtuslike omaduste tõttu.

Publikatsioone

• Loving Someone in Particular. – Ethics, 2015, 125, lk 477–507.

Välislingid

• Koduleht Harvardis
• Truth, Beauty, and Bullshit, The Harvard Crimson, 28. mai 2015