Arutelu:Susan Sontag

Alati vääriks eraldi esile tuua eesti keeles ilmunud asjad. Kk 1. märts 2008, kell 21:29 (UTC)

bio copy-paste

allikaks on 8. Vikerkaar aastast 1992, LK 67. suwa 22. jaanuar 2018, kell 17:12 (EET)

SUSAN SONTAG sündis 16.1 1933 New York City's, kasvas Arizonas ja Kalifornias. Õppis Berkeley, Chicago (1951 B.A. filosoofias) ja Harvardi ülikoolis (1954 М.A. anglistikas); jätkas tööd väitekirjaga Oxfordis St.Anne'i College'is ja Pariisis Sorbonne'is. 1950—57/58 oli abielus sotsioloogiaõppejõu Philip Rieffiga, sündis poeg David. Õpetas 1953—54 inglise keelt Connecticuti ülikoolis, 1955—57 filosoofiat Harvardis, 1959—60 Sarah Lawrence College'is Bronxville'is (N.Y.), 1960—64 New Yorgi Columbia ülikoolis. 1964—65 oli mõnd aega „Writer-in-Residence” Rutgersi ülikoolis New Brunswickis. Sai mitmeid tähtsaid auhindu ja abirahasid, mis võimaldas akadeemiliste ülesannete kõrval olla viljakas filmi-, teatri- ja kirjanduskriitikuna, tegelda aja- (1959 oli ajakirja „Commentary” toimetaja) ning ilukirjandusega: romaanid „Heategija” (Thе Benefactor; 1963) ja „Death Kit” (1967), jutukogu „I, etcetera” (1978); kirjutanud ka kaks filmistsenaariumi ja teinud dokumentaalfilmi Araabia—Iisraeli 1973. aasta konfliktist. 1960. aastate keskpaigast peale võidab kuulsust eeskätt provokatiivsete ja vaimukate esseedega: esseekogud „Interpretatsiooni vastu ja teisi esseid” (Against Interpretation and Other Essays; 1966) ning „Radikaalse tahte stiilid” (Styles of Radical Will; 1969). Esimeses on avaldatud ka siinne „Märkmeid camp'ist”, teisest on Riho Laanemäe eestindanud käsitluse „Film ja teater”» (TMK 1990, nr 2). Esseeraamat „Fotograafiast” (On Photography; 1977) pälvis 1978 National Book Critics Circle'i auhinna. 1970. aastate keskel avastati S.S-il vähk; öeldavasti sellest kogemusest ajendatuna sündis pikem essee „ ”Haigus kui metafoor» (Illness as Metaphor; 1978), mida eesti keeles on mõjusalt refereerinud Mihkel Mutt (Müüdid haigustest Susan Sontagi interpreteeringus. „Looming” 1982, nr 11; ilmunud ka raamatus „Kõik on üks ja seesama”, 1986). Hiljem on lisandunud esseeraamatud „Saturni märgi all” (Under the Sign of Saturn; 1980), kus kõige muu kõrval tegeldakse ka fašismi esteetikaga, ning „AIDS ja ta metafoorid” (Aids and its Metaphors), mille pealkiri räägib iseenda eest. 1960. ja varajaste 70. aastate kontrakultuuriliikumiscd leidsid S.S-is oma „tõmmu daami”. Tüdinuna institutsionaliseeruvast high modern-'ist ja vastandades end akadeemilises kriitikas valitsevale uuskriitilisele lähenemisviisile, pöörduti sajandi algupoole Euroopa avangardkunsti kogemuse poole. S.S-i hämmastavalt ulatuslik pädevus korraga nii ameerika kui euroopa kultuuritekstides andis talle siin omamoodi vahendaja, ühtesiduja rolli. Algusest peale olid S.S.-i huvikeskmes niisugused, 50. aastate lõpust alates aktualiseeruma hakanud kunstinähtused nagu happening, action painting, pop art, minimal painting, living theatre, free dance, konkreetne muusika ja konkreetne luule, rõhutatult enesereferentsiaalsed või metafictionilc lähenevad kujutluslaadid kirjanduses; aga samuti ka sellised kategooriad nagu esteetiline populism ja eklektika, tsitaadikunst ning massikultuuri klišeede mänguline, irooniline või paroodiline ärakasutamine. Ühesõnaga kogu see ainering, millest nii või teisiti, tõukudes või tuginedes, kasvas hiljem välja postmodernistlik kunstiproblemaatika. Nii ei olegi midagi kummalist selles, et veel 80. aastatelgi on arvatud S.S-i kõige mõjurikkamate kaasaegsete ameerika kriitikute kilda. „Notes on „Camp”” ilmus esmalt radikaalse kultuurikirja „ ”Partisan Review» 1964. aasta 4., sügisnumbris. (Toimetus tänab Tiit Hennostct, kes selle harulduse ühelt Amsterdami (?) bukinistiletilt üles noppis ja „Vikerkaarele” kasutada andis.) Just selle publikatsiooniga on seostatud S.S-i esiletõusu 60. aastate ameerika kultuuridialoogis. Artikli (ja toonase S.S-i) keskseid mõisteid sensibility, 'tundlikkus, sensibiliteet', on käesolevas tõlkes küllalt vabalt eestindatud „elutundeks”. Toimetust sundis seda vastet mitmemõttelisematele või makaroonilisematele võimalustele eelistama soov säilitada S.S-i stiili aforistlikku võlu. Seda enam, et eesti kriitikakeeles on „elutundel” teatav ligilähedane, kuigi teise päritolutaustaga traditsioon olemas. S.S-i camp'i-käsitust on varem eesti keeles refereerinud Andres Heinapuu (kommentaarides Mati Undi teatri- ja filmikirjutiste kogumikule „Kuradid ja kuningad”, 1989, lk 235), maininud või viidanud mitmed teised. Pikemalt on käesolevat esseed tutvustanud Hasso Krull ja Urmas Muru (Camp. Introduction. „Eesti Ekspress”» 20.IХ 1991). Et S.S-i, eespool juba kiidetud, ülevoolava, ammendamatu ja kommenteerimatu pädevuse tõttu Ameerika ja Euroopa kultuurifaktides võib „Vikerkaare”» lugejale ometi jääda mulje, nagu püütaks talle tundmatut (või siiski mitte?) seletada tundmatu kaudu, siis korrakem siin lõpuks mõnesid Krulli ja Muru valitud juhunäiteid eesti camp-kaanonist: Sergei Issupovi keraamika (osaliselt), Raimond Valgre laulud, Tarvo H. Varrese kunstfotod, Raoul Kurvitsa mõningad soengud., „Viimne reliikvia”, Anu Samarüütli moelooming, Friedebert Tuglase marginaal: „Luua müüte, see on kõrgeim”, Ilmi Kolla luuletus „Minu kallima auto” (1954)... K.P.