Arutelu:Peet Sauer

"1906. aastal hankis ta Peet Saueri tsaarivõimudelt " - paluks sõnastust täpsustada.--Hendrix 14. aprill 2008, kell 14:33 (UTC)

Leheküljelt Kasutaja arutelu:Rannesaat:

Usuliikumise priilased juht, Hiiumaa pühamees ja väljapaistev kõnemees. Sünd ? surn?.

Oli priilaste liikumise rajaja Hiiumaal 1881. aastal ja selle hilisem juht. Hiljem võtsid tema töö osaliselt üle baptistid, kes heitsid ta Haapsalu baptistide juhi Adam Reinhold Schiewe otsusega viimaks endi keskelt 1884. aastal välja. Lahkunud eesotsas Peet Saueriga moodustasid uue koguduse, mis on tänaseni töötav Palade priikogudus.

Peet Saueri tegevuse tulemusena jõudis priilaste liikumine 1897. aastal Saaremaale.

1906. aastal hankis Peet Sauer Vene tsaarivõimudelt oma liikumisele ametliku tegutsemisloa ning juhtis priilaste liikumise alusel Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Koguduste Ühenduse moodustamist, mis 1936. aastal nimetati ümber Evangeeliumi Priiusuühingute Liiduks.

Andres 14. aprill 2008, kell 16:01 (UTC)

Varasem redaktsioon:

Peet Sauer oli üks Hiiumaa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse usuliikumise, nn priilaste, väljapaistvamaid isikuid, pühamees ja andekas kõnemees. Tegemist oli spontaanse usuliikumisega, kus algtõuge saadi Rootsist ja mis levis ka rannarootslaste seas.

Oli esimese vabakogudusliku liikumise rajaja Hiiumaal 1881. aastal. Hiljem võtsid tema töö osaliselt üle baptistid, kes heitsid liikumise algataja viimaks endi keskelt 1884. aastal välja. Seda tehti Haapsalu baptistide juhi Adam Reinhold Schiewe otsusega. Lahkunud eesotsas Peet Saueriga moodustasid uue koguduse, mis on tänaseni töötav Palade priikogudus. Priikogudusi on mujalgi, põhiliselt saartel. Oma juhtpositsiooni vabakoguduslikus liikumises kaotavad priilased baptistidele alles 1890. aastate lõpul.

Priikoguduste tekkimine Läänemaal seondub 1870. aastate keskel alanud vaimuliku ärkamisega. Ennekõike elavnes usuelu eesti rootslaste hulgas, kes elasid Lääne-Eesti rannikualal ja Vormsi saarel seoses Rootsist pärit kooliõpetajate Thure Emanuel Thoren ja Lars Johan Österblomi tegevusega. Rannarootslaste hulgast laienes usuline ärkamine ka ümbruskaudete eestlaste küladesse, kelle etteotsa tõusis Peet Sauer. Hiiumaa priilastel Pühalepa vallast olid sidemed Vormsi ja Ridala priilastega. 1890. aastate alguses levis usuliikumine Hiiumaa lõunapoolsetesse kihelkondadesse. Koosolekuid hakati pidama Jausas ja Emmastes, mis tõi kaasa vaimuliku ärkamise 1893-1894. aastal. Ärkamisega kaasnes võimude huvi suurenemine ja repressioonid. Palvekoosolekuid aeti laiali, määrati trahve ja muid karistusi palvetundide korraldajatele, lõhuti palveruumide sisustust ja ähvardati Siberisse saatmisega.

Emmastest toimus ärganute reis 1897. aastal üle Soela väina Saaremaale, kus kuulutustöö tulemusena tekkisid samuti usklike grupid, kes olid Saueri ja Külama koguduse jutlustaja Jüri Pöiteli poolt ristitud. Reisi ajendiks olnud Peet Saueri unenägu, milles ta nägi Saaremaa kohal suurt valgust ning otsustas, et käes on hetk saarlastele jumalasõna kuulutama minna. 1897. aastal asutatud Kuressaare priikoguduse kõrvale tekkisid Saueri töö tulemusel kogudused Vanamõisa (1900), Loona (1901) ja Eiklasse (1901). Saaremaa kogudused jäid kuni Eesti Vabariigi perioodini Hiiumaa–Saaremaa ühise koguduse osakondadeks Peet Saueri juhtimisel. Erinevalt teistest piirkondadest oli Kuressaare priilastel toetajaid ka ülemkihtide hulgas. Saaremaa priilased ei tunnistatud kiriklikku ristimist, patuse vaimulike jutluste kuulamist peeti kahjulikuks, jutlustamise õigus oli kõikidel vendadel, kes räägivad oma inspiratsiooni toel.

Tagakiusamine ei suutnud usuliikumist likvideerida, pigem saadi sellest isegi innustust. Nagu mujal nii ka Hiiumaal oli tagakiusamisest vabanemise üheks võimaluseks baptistikogudusse minek. 1907.-1908.aastal toimus Lõuna-Hiiumaal uus suurem ärkamine. Emmaste priilaste arv oli sellel ajal üle 100.

1906.aastal esitasid priilased Peet Saueri algatusel siseministrile nõutava usutunnistuse ja said ametliku tegutsemisloa.

Eesti Vabariigi ajal moodustasid priikogudused Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Koguduste Ühenduse, mis 1936. aastal nimetati ümber Evangeeliumi Priiusuühingute Liiduks. Liitu kuulusid: Haapsalu, Vedra, Sinalepa ja Massu Läänemaalt; Palade,Jausa,Ligema,Külama Hiiumaalt; Kuressaare, Vanamõisa, Loona, Eikla Saaremaalt. 1938.aastal oli liidu liikmete arv üle 2000, neist kõige rohkem Hiiumaalt. Ühingul oli oma ajakiri”Armu Hääl”,mis ilmus kuni 1940. aastani. Vormsi ja Riguldi rootsikeelsed kogudused registreeriti 1926. aastal, aga ei ühinetud liiduga. Iseseisvusajal oli igas Vormsi külas oma palvemaja. Rannarootsi aladest jäi äratusliikumisest kõrvale Ruhnu saar,nähtavasti ka oma geograafilise asendi tõttu. Ei ole teada, et seal oleks kiriku kõrvale moodustunud mingit teist kogudust. Küll on teada fakt,et 12. oktoobril 1901 aastal on Ruhnu koguduse õpetaja Oskar Ferdinand Sevelius juhatanud Kuressaares toimunud priilaste kookolekut, mis tõi endaga kaasa politseivalitsuse juurdluse. Rannarootslaste vabakogudused tegutsesid aktiivselt kuni rahvusvähemuse ümberasustamiseni Rootsi.

1945. aastal sunniti suur osa Eesti vabakogudustest liituma Eesti Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Liitu, mis allus üleliidulisele nõukogule Moskvas. Koguduste liitu ühinesid baptistid, priilased, nelipühilased, evangeeliumi kristlased. 1.01.1946 seisuga oli ühinenud liiduga 108 kogudust 9721 liikmega.

Teoloogilist: Hiiumaa priilased ristisid tavaliselt meres vee alla vajutamise läbi. Ristitav pidi olema ärganud ja tunnistama oma usku Jeesusesse. Lapsi ei ristitud vaid õnnistati.

Leivamurdmist käsitleti Jeesuse surma mälestamisena. Leivamurdmist võis läbi viia iga meessoost priilane. Jagati veini ja leiba.

Hiiumaa priilastel oli sajandivahetusel lokaalseid erinevusi õpetuses ja kommetes.

Algselt koguneti taludes, aga hiljem püstitati arvukalt pühakodasid saartel ja Lääne-Eestis.

Palvetunni ülesehitus oli enamasti ühesugune. Vendade jutlus, laul, palvetamine, käte plaksutamine, hüppamine, Jumala kiitmine, tänulaulud, vendade tänusõnad, teated ja lõpulaulud. Palvetunnid võisid olla väga erineva pikkusega, enamasti 2,5-3 tundi.

Baptistide ja priilaste sidemed vaatamata erimeelsustele olid ka tulevikus võrdlemisi tihedad. Priilaste etteheited baptistidele olid järgmised:

• Otsitakse valitsuselt tegevusluba ja ei loodeta ainult Jumala peale
• Uhkusepatt
• Tuimus
• Vaimu suretamine

Priilasetele ei meeldinud ka baptistide laulukoorid,Püha Kirja seletamine, pühapäevakool ja koguduselaulu saatmine pillidega.

Viited: 1.Plaat, Jaanus. Usuliikumised , kirikud ja vabakogudused Lääne-ja Hiiumaal. Tartu,2001.

2.Plaat, Jaanus. Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.-20. sajandil. Tartu,2003. Andres 14. aprill 2008, kell 16:04 (UTC)