Arutelu:Meel
Meel on ka sanskriti sõna manas vaste. Siin sellele praegu kohta pole, Manas räägib eeposest. Kas pealkiri võiks olla Meel (manas)? Andres (arutelu) 11. august 2019, kell 18:50 (EEST)
Lisasin toimetamismärkuse. Juba algne definitsioon on ebatäpne: "Meel on ajus paiknev tunnetusorgan..." - Kelle (millise looma) ajus? Kus (täpsemalt) ajus paiknev? "Organ" ehk "elund" on anatoomiline-füsiloogiline mõiste. Jne. --Lulu (arutelu) 28. märts 2020, kell 05:11 (EET)
Kas see sisu või mingi osa sellest peaks olema artiklis Vaim (mens)? Siin oli viimati täpsustusleht, mis viitas sellele artiklile. Täpsustusleht peaks kuskile alles jääma. Pikne 28. märts 2020, kell 12:03 (EET)
Wikipedia võlu ongi ju selles, et kui näed viga, siis tõtta parandama. Mina andisn oma parima, mis ma käesoleval hetkel suutsin. Viide on olemas. Ma arvan, et see mis on siin, kuulub siia. Vaimu peatükk vajaks tõesti täiendamist, kuid seda tuleks teha sellest teemast lähtudes, mitte ümber tõstes. Pault 28. märts 2020, kell 16:05 (EET)
Andres, aga lisa siia Manas ja zoroartrismi või ... selgitus, kuidas seal seda mõistet selgitatakse. Mul seda infot ei ole. Pault. 2.04.2020 Pault
Austatud Lulu. Palun selgitada kuidas saab või tuleks viidata sõnu "Budistlikud õpetused", "sensoorne teadvus", "universaalsed seadused", "ruumiline illusioon" jne. Need on baasmõisted, mida ei ole võimalik viidata. Või tuleks sellist norimist käsitleda pahatahtlikusena? Ja kui midagi on valesti siis on ju igaühel õigus seda parandada! Või olen ma millestki valesti aru saanud? --Pault (arutelu) 9. juuni 2020, kell 09:59 (EEST)
- Tänan küsimuste eest. "Budistlike õpetuste" puhul tuleks viidata vastavatele tekstidele, kus need õpetused esinevad ja kus on näiteks "kirjeldatud reaalsust meelepiltide voona, mis tekivad materiaalsetest vormidest, nende poolt tekitatud tunnetest, tajust, tahtest ja sensoorsest teadvusest" jmt. Theravaada puhul piisab viitest Tipitakale, mahajaana puhul vastavatele suutratele. --Lulu (arutelu) 10. juuni 2020, kell 07:04 (EEST)
Tegin uue sisu. Eelmine versioon:
„{{toimeta}}{{Vaidlustatud|kuu=aprill|aasta=2020}}{{Lisaviiteid|kuu=aprill|aasta=2020}} [[Fail:Descartes mind and body.gif|pisi|René Descartesi illustratsioon meele toimimisest. Descartes arvas, et meeleorganid annavad sisendi edasi aju epifüüsile ja sealt edasi immateriaalsele hingele, mis juhib kätt]] '''Meel''' on [[fenomen]], mis võtab vastu [[Informatsioon|informatsiooni]] ümbritsevast [[Keskkond|keskkonnast]], töötleb seda ja loob sellest visuaalseid või helilisi pilte. Inimmeel saab teabe [[Meeleelund|meeleelunditelt]] ja [[Abstraheerimine|abstraheerib]] need mõteteks ning organismilt [[Tunne|tunnetena]] (näiteks südamevalu, sapisus jms), [[Teadvus|teadvustab]] nende tähenduse, langetab otsused, salvestab kogemustest saadud ja teadvustatud või alateadvusse jäänud teabe. Kui teavet ümbritsevast keskkonnast on kogunenud piisavalt palju ning inimene on aru saanud [[Determinism|põhjuse-tagajärje seosest]], siis tekib sellest virtuaalne meelepilt, mida inimene kasutab keskkonnas orienteerumiseks ja tulevikus toimuvate protsesside [[Modelleerimine|modelleerimiseks]] ning nendest tekkivate tagajärgede hindamiseks iseendale. [[Isiksus|Isiksuslikule]] arengutasemele tõusnud inimese (suudab ennast kõrvalt, neutraalse isikuna vaadata) meel on võimeline nägema otsuse langetamisel ka teiste inimest, ühiskonna ja loodusliku keskkonna reaktsioone ning hindama tekkivaid tagajärgi. Otsuse langetamisel mängib olulist rolli meeles valitsev [[altruism]] või [[egoism]] ning [[Eetika|eetilised]] arusaamad. Arvuti on võimeline vastu võtma informatsiooni, töötlema seda temas olevaid programme kasutada ning looma sellest nii visuaalseid [[Pilt|pilte]], pildiseeriaid (filme) kui ka heliteoseid ning salvestama need. Seejuures on arvutid võimelised nende poolt loodud virtuaalkeskkonda kasutades koguma, töötlema, väljastama ja salvestama informatsiooni kogustes ja kiirusel, mis on inimeelele saavutamatu. Inimese meelest eristab seda tunnete puudumine, mistõttu arvuti otsus on ratsionaalne ning mõjutatud vaid etteantud programmist või ülesandest ning saadaval olevast informatsioonist. Arvutit ei saa nimetada [[Aru|arukaks]], sest ta ise ei suuda püstitada algset tegevust käivitavat eesmärki. Teadlased on kaua uurinud meele fenomeni suhet füüsilise [[aju]] ja [[Närvisüsteem|närvisüsteemiga]], kuid teaduslik selgitus selle kohta puudub. Kuna iga inimese meelpilt sõltub tema poolt, eelneva elu jooksul kogetust, õpitust ja mõtestatust, siis on selle sisu [[Subjektiivsus|subjektiivne]]. Laialdase tunnustuse on omandanud arusaam, et meel võimaldab elusolendil tajuda keskkonda, olla teadlik oma organismi vajadustest ning reageerida olukorrale adekvaatselt. == Etümoloogia == Sõna "meel" pärineb läänemere-soome-permi tüvest ning on [[soome-ugri]] keeles suhteliselt sarnane nii kirjapildilt (varieerudes ersa-liivi ''mel''’ist karjala-soome ''mieli''’ni) kui ka tähenduselt (mõistus, mõte, mälu ja tuju).<ref>{{Netiviide|autor=Eesti etümoloogia sõnaraamat|url=https://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=meel&F=M&C06=et|pealkiri=Meel|väljaanne=|aeg=|vaadatud=21.05.2020}}</ref> [[Ladina keel|Ladina keeles]] kasutati sõna ''mens'' ja sanskritis ''manas'', vanainglise keeles ''gemynd'', uusinglise keeles mind'' ning see märkis mälu. 14.–15. sajandil laienes selle sõna tähendus ning see hakkas märkima ka vaimset võimekust, tahet ja tundeid.<ref>"Online Etymology Dictionary". www.etymonline.com. Retrieved 2017-01-02.[http://www.etymonline.com/index.php?term=mind]</ref> == Filosoofiline käsitlus == Meelefilosoofia uurib meele olemust, mõttetegevust, selle toimimist, teadvust ja nende suhet füüsilise kehaga.<ref>Kim, J., Honderich, Ted (ed.) 1995. ''Problems in the Philosophy of Mind. Oxford Companion to Philosophy''. Oxford: Oxford University Press.</ref> Meele-keha suhte probleem on selle filosoofia haru keskne küsimus. [[José Manuel Rodriguez Delgado]] kirjutab: "Praeguses tavakasutuses ei eristata hinge ja meelt omavahel, kuna inimesed tunnetavad, et hing ja meel võivad kehasse siseneda ning sealt lahkuda kui iseseisvad üksused." <ref>James M.R. Delgado (1969). ''Physical control of the mind; towards a psycho civilized society''. Toronto: Fitzhenry & Whiteside Limited. Lk 25.</ref> Dualistid ja monistid on kaks koolkonda, mis on püüdnud lahendada meele-keha probleemi. '''[[Dualism|Dualistid]]''' ([[Platon]], [[Aristoteles]], [[Hinduism|hinduistlikud]] Nyaya, Samkhya ja Karma jooga koolkonnad, [[René Descartes]]) jõudsid arusaamale, et meel ja keha on mingil moel üksteisest eraldatud iseseisvad üksused. Substantsi dualistid väidavad, et meel on iseseisvalt eksisteeriv aineline fenomen, sel ajal kui omaduse dualistid on veendunud meel omaduse, kuid mitte aineline fenomen.<ref>Hart, W.D. (1996) "Dualism", in Samuel Guttenplan (org) ''A Companion to the Philosophy of Mind'', Blackwell, Oxford, 265–267.</ref> [[Martin Heidegger]] (1889–1976), [[Saksamaa|saksa]] filosoof, väitis, et subjektiivset kogemust ja tegevust (s.t meelt) ei saa seletada erilise karteesliku ([[René Descartes|Descartesest]] alguse saanud filosoofia) substantsiga, millel on omadused. Ta põhjendas seda väitega, et subjektiivne kogemus ei ole seostatav kogemuse kvalitatiivse laadiga ning semantilislt pole need võrreldavad. See oli ontoloogiline argument.<ref>Hubert Dreyfus, "Critique of Descartes I" (recorded lecture), University of California at Berkeley, September 18, 2007.</ref> [[Burrhus Frederic Skinner]] (1904–1990), [[Ameerika Ühendriigid|ameerika]] psühholoog ja filosoof, leidis, et mõiste „meel“ on väljamõeldis (must kast), mis juhib tähelepanu eemale keskkonnast põhjustatud käitumisreaktsioonidest.<ref>Skinner, B.F. ''About Behaviorism'', Chapter 7: Thinking</ref> Ameerika tunnetusteadlane ja filosoof [[Daniel Dennett]] (s 1942) väitis, et pole olemas narratiivide keskust (meel), on vaid lihtne tarkvara, mis töötleb sensoorsetest organitest tulevat teavet ja annab välja tulemi.<ref>Dennett, Daniel (1991). ''Consciousness Explained''. Boston, Massachusetts: Little Brown. ISBN 978-0-316-18065-8.</ref> [[Monism|'''Monistid''']] leiavad, et meelt ja keha ei saa füsioloogiliselt ega ka [[Ontoloogia|ontoloogiliselt]] eristada. [[Vana-Kreeka|Antiik-Kreeka]] filosoof [[Parmenides]] (5 saj eKr) sõnastas selle selle seisukoha. Seda arendas edasi hollandi filosoof [[Baruch Spinoza]] (1632–1677), kes leidis, et meel ja keha on reaalsuse kaks aspekti nagu näiteks Loodus ja Jumal. Neutraalsed monistid leiavad, et maailma võib tajuda nii füüsilise kui ka mentaalsena. Näiteks punane laik seinal on füüsilisest ainest moodustunud pigment, kuid sellest meeles tekkiv taju on vaimne reaktsioon füüsilisele ainele. [[Idealism|'''Idealistid''']] väidavad, et olemas on vaid meel ja väline maailm on meele poolt loodud illusioon. Suur osa tänapäeva filosoofe leiab sotsiobioloogias, arvutiteaduses, evolutsioonilises psühholoogias ja neuroteadustes tehtud avastustele tuginedes, et meelt pole võimalik kehast eraldada ning kõiki meeleseisundeid ja omadusi saab selgitada füsioloogiliste protsessidega. Siiski tunnistab enamik neist, et meie teadmised meele ja selle fenomenidest on puudulikud ning otsivad uusi viise, kuidas neid selgitada. Uusi arenguid sellesse arutelusse on toonud kvantmehaanika alaste teadmiste avardumine. == Religioosne käsitlus == === Budism === [[Budism|Budistlikud]] õpetused{{lisa viide}} kirjeldavad reaalsust meelepiltide voona, mis tekivad materiaalsetest vormidest, nende poolt tekitatud tunnetest, tajust, tahtest ja sensoorsest teadvusest.{{lisa viide}} Nende tekkimist valitsevas reaalsuses ja sealt kadumist mõjutavad bioloogilised, psühholoogilised, füüsilised, tahte- ja universaalsed seadused.<ref>arunamuni N, Weerasekera R (Jun 2017). "Theoretical Foundations to Guide Mindfulness Meditation: A Path to Wisdom". ''Current Psychology'' (Submitted manuscript). 38 (3): 627–646. </ref> Budistlikud tähelepanekuharjutused on suunatud pidevalt muutuva meele rahustamisele. [[Fail:2 Pramana Epistemology Buddhism.svg|pisi|Budistlik epistemoloogia leiab, et taju (perception) ja järeldused (Interference) on vahendid, mis aitavad laiendada teadmisi.]] Budistliku filosoofi Dharmakirti (6 saj pKr) arvates oli meelel kaks põhiomadust: selgus ja tunnetus(võime). Selgus viitab asjaolule, et meelel ei ole värvi, kuju, suurust, asukohta, kaalu ega muid füüsilisi omadusi. Tunnetus taas toimib objektide äratundmise ja olukordade tajumisel.<ref>Gyatso, Geshe Kelsang Gyatso, ''Understanding the Mind'': The Nature and Power of the Mind, Tharpa Publications (2nd. ed., 1997) ISBN 978-0-948006-78-4</ref> Tunnetusvõime viitab asjaolule, et meel on teadlik kogemuste sisust ja olemasolu eelduseks on, et meel peab objekti ära tundma. Budismis kirjeldatakse meelt ruumilise illusioonina.{{lisa viide}} Ruumiline selles mõttes, et tal puuduvad olemasoluks füüsilised takistused . Mahajaana budismis peetakse meelt illusioonide loojaks selles mõttes, et temas endas pole mittekui midagi.{{lisa viide}} Meel pole ruum, see vaid loob ruumilisi pilte. Ja meel pole illusioon, kuid tal on omadusi, mis on kirjeldatavad illusioonidena.{{lisa viide}} Budistide arvates pole olemas isiksuslikku alget (mina) ega muid analoogseid nähtusi, nagu hing, Atma, Jiva, Ishvara jms – need kõik on vaid meelelised kogemused. Ühesõnaga, inimene on moodustunud vaid füüsilisest kehast ja meelest, kuid puudub see miski, mis annaks talle iseteadvuse või identiteedi. Inimene on lihtsalt moodustunud viiest, kvalitatiivselt erinevate omadustega energiast. Ka meelt saab kontseptuaalselt kirjeldada selguse ja tunnetuskogemuse kaudu, kuid budismis on siiski veel midagi peale nende – seda võib nimetada „teadvuseks“ ja objektide „teadvustamiseks“. Meel on seejuures viie kogemusi pakkuva aistingu (värv, lõhn, maitse, heli ja puudutus) kõrval kuues institutsioon, mis loob tähendusi ja annab võimaluse saada teadlikuks objekti olemusest. Kuid see teadvus pole seotud minaga, sest sellest ei teki himusid ega vastumeelsusi. Kogemus tekib ja see teadvustub meeles tegelikult läbi kõrgemal tasandil oleva kogeja (Sati) kaudu.{{lisa viide}} Budismi ülimaks eesmärgiks on ''Vipassana''{{lisa viide}}, mis tähendab oma meele ja olemuse täielik tühjendamist, vabanemist ihadest ja vastumeelsustest ning emotsioonitu kõrvaltvaataja positsiooni saavutamine. Selles seisundis on inimene teadlik kõigest toimuvast ning valmis vastupanuta kogema kõike seda, mis talle elu jooksul osaks saab. === Urantia raamat === [[Urantia raamat]] selgitab mõistet 'meel' järgmiselt:<ref>Urantia raamat. Urantia Sihtasutus. 1950. e-raamat.[https://www.urantia.org/et/urantia-raamat/loe]</ref> Meel on inimorganismi [[Mõtlemine|mõtlev]], [[Taju|tajuv]] ja [[Tunne|tundev]] mehhanism. Kogu [[Teadvus|teadvustatud]] ja [[Teadvustamatus|alateadvuslik]] kogemus. [[Tundeelu|Tundeeluga]] ühendatud [[intellekt]], mis tõuseb palveldamise ja tarkuse kaudu vaimsele tasandile. Inimese meeles elab jumalik [[vaim]] - Mõttekohandaja. ==Vaata ka== *[[aru]] (intellekt) *[[hing]] *[[inimene]] *[[isiksus]] *[[kuues meel]] *[[teadvus]] *[[vaim]] *[[vaim (mens)]] *[[vaimsus]] == Viited == {{viited}} “
Filosoofilised käsitlused
muudaTänan Neptuuniumi panustamise eest artiklisse. Paraku tundub, et lisatud jaotus "Filosoofilisi käsitlusi" siiski ei sobi siia ja see tuleks pigem integreerida artiklisse Vaimufilosoofia, kus neid käsitlusi ongi juba pikemalt lahti kirjutatud. Peamine põhjus seesuguseks tundmuseks on püüd säilitada terminoloogilist ühtsust. Sellist tähendust, nagu tolles jaotuses on kasutatud, sõnal "meel" meie keeles ei ole ja see selgub ka siinse artikli jaotusest "Tähendusi". Ingliskeelsete mõistete mind ja mind philosophy kontekstuaalsed tõlkevasted eestikeelsetes filosoofilistes tekstides on üldiselt ikka olnud "vaim" ja "vaimufilosoofia". Sellist terminoloogiat võiksime meiegi siin järgida. --Lulu (arutelu) 13. veebruar 2021, kell 12:25 (EET)