Antikeha antigeeni siduv fragment

Antikeha antigeeni siduv fragment (erialakirjanduses tähistatakse sageli Fab, inglisekeelsest fragment ja antigen-binding) on antikeha molekuli osa, mis vastutab organismi suhtes võõra molekuli ehk antigeeni tuvastamise ja sidumise eest. Fab koosneb antikeha kerge ahela ja raske ahela osadest. Erinevalt Fc fragmendist, mille struktuur on ühesugune kõigi samas organismis toodetud sama tüüpi antikehade jaoks, peab Fab struktuur olema varieeruv, et tagada kõikvõimalike antigeenide (sh haigustekitajate ehk patogeenide) äratundmist.[1][2][3]

Üks immunoglobuliin G molekul sisaldab kaks antigeeni siduvat fragmenti ning üksikut Fab saab eraldada muust antikehast, kasutades papaias sisalduvat proteaasi papaiini. Dimeersel kujul saab aga F(ab’)2 eraldada, kasutades proteaasi pepsiini.[4][5][6]

Organismis tagatakse toodetavate Fab struktuuride variatiivsus DNA tasemel, pannes B-rakkudes iga antikeha Fab antigeeni sidumise eest vahetult vastutavat osa (paratoopi) kokku kolmest varieeruva struktuuriga DNA lõigust (nn V(D)J rekombinatsioon). V(D)J rekombinatsioon on oluline ka T-rakkude retseptorite „kokkupanekuks“ ning selle protsessi mehhanismi uurimise eest sai 1987. aastal Nobeli preemia füsioloogia ja meditsiini valdkonnas jaapani molekulaarbioloog Susumu Tonegawa.[7][8][9]

Papaiiniga lagundamise järel saadud IgG-tüüpi antikeha fragmendid. Fc on antikeha kristalluv fragment.
Pepsiiniga lagundamise järel saadud IgG-tüüpi antikeha fragmendid.

Viited muuda

  1. Novo Nordisk A/S (15.02.2012). "Patent EE-EP 2 814 842 B1" (PDF). Eesti Vabariik, Patendiamet. Vaadatud 22.11.2023.
  2. Utt, Kaupo Teesalu, Meeme. "1. Antikehade struktuur ja funktsioon". sisu.ut.ee. Vaadatud 22. novembril 2023.
  3. Nikopensius, Merit (2015). "STREPTOCOCCUS UBERIS'E VASTASTE ANTIKEHADE PUHASTAMINE VERESEERUMIST" (PDF). TÜ keemia instituut, bakalaureusetöö. Vaadatud 22.11.2023.
  4. Collins, Matthew; Khalili, Hanieh (12. mai 2022). "Soluble Papain to Digest Monoclonal Antibodies; Time and Cost-Effective Method to Obtain Fab Fragment". Bioengineering (Basel, Switzerland). 9 (5): 209. DOI:10.3390/bioengineering9050209. ISSN 2306-5354. PMC 9137653. PMID 35621487.
  5. Andrew, Sarah M.; Titus, Julie A. (2003). "Fragmentation of immunoglobulin G". Current Protocols in Cell Biology. Chapter 16: Unit 16.4. DOI:10.1002/0471143030.cb1604s17. ISSN 1934-2616. PMID 18228421.
  6. Kinman, Andrew W. L.; Pompano, Rebecca R. (20. märts 2019). "Optimization of Enzymatic Antibody Fragmentation for Yield, Efficiency, and Binding Affinity". Bioconjugate Chemistry. 30 (3): 800–807. DOI:10.1021/acs.bioconjchem.8b00912. ISSN 1520-4812. PMC 6718091. PMID 30649877.
  7. Charles A Janeway, Jr; Travers, Paul; Walport, Mark; Shlomchik, Mark J. (2001), "The generation of diversity in immunoglobulins", Immunobiology: The Immune System in Health and Disease. 5th edition (inglise), Garland Science, vaadatud 22. novembril 2023
  8. Roth, David B. (2014). "V(D)J Recombination: Mechanism, Errors, and Fidelity". Microbiology Spectrum. 2 (6). DOI:10.1128/microbiolspec.MDNA3-0041-2014. ISSN 2165-0497. PMC 5089068. PMID 26104458.
  9. "The Nobel Prize in Physiology or Medicine 1987". NobelPrize.org (Ameerika inglise). Vaadatud 22. novembril 2023.