Alexander von Güldenstubbe

Disambig gray.svg  See artikkel on jalaväekindral Alexander von Güldenstubbest; Saaremaa maanõuniku kohta vaata artiklit Alexander von Güldenstubbe (1786–1848).

Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (Venemaal tuntud kui Aleksandr Ivanovitš, vene keeles Александр Иванович Гильденштуббе) (7. (ukj 19. jaanuar) 1801 Kaunivere mõis – 23. märts (ukj 4. aprill) 1884 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane.

Jalaväekindral Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (1801−1884)
Guldenstubbe sig.jpg

EluluguRedigeeri

Päritolu ja varasem elukäikRedigeeri

Põlvnes Kaarma-Loona mõisaomanike suguvõsast. Tema isa oli porutšik Johann Gustav von Güldenstubbe (1765−enne 1828), ema Johanna Luise von Ekesparre (1770–1804).[1] Alghariduse omandas Kuressaare koolis. Aastatel 18141818 õppis Peterburis 1. kadetikorpuses.[2]

SõjaväeteenistusRedigeeri

1819. aastal astus Venemaa sõjaväeteenistusse ja ülendati praporštšikuks.[3] Teenis Varssavis dislotseerunud Volõõnia kaardiväepolgus. 1831. aastal osales Poola Novembriülestõusu mahasurumises. Ülendati 1832. aastal polkovnikuks ja läks kahe aasta pärast sõjaväeteenistusest erru. 1836. aastal naasis aga teenistusse ja teenis kaardiväe jäägripolgus.[4] 1837. aastal viidi üle Soome kaardiväepolku, kus oli lühikest aega 1. pataljoni komandör.[5] 1843. aastal anti talle kindralmajori auaste ning ta teenis kaardiväe- ja grenaderikorpuste ülemjuhatuse staabis. 1845. aasta nimetati ta 1. grenaderidiviisi 1. brigaadi komandöriks. 18481853 oli ta Semjonovski kaardiväepolgu komandör. 1849. aastal anti tema juhtimise alla 1. kaardiväe jalaväediviisi 1. brigaad. 1853. aastal ülendati kindralleitnandiks ja temast sai kaardiväe reservpataljoni ülem. 1854. aasta alguses määrati 1. grenaderidiviisi komandöriks, kellena osales Krimmi sõjas. Paistis välja Sveaborgi kaitsmisel ja teda autasustati Püha Vladimiri II klassi ordeniga. Alates 1855. aastast oli ta 1. kaardiväe jalaväediviisi komandör ja 1859. aastal nimetati kindraladjutandiks. 18621864 oli Üksiku grenaderikorpuse ja seejärel III reservkorpuse komandör. 1864−1879 oli ta esimene Moskva sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja. 1879. aastal nimetati Riiginõukogu liikmeks. Suri Peterburis, kuid maeti Saaremaale Kaarmale.[6]

AuastmedRedigeeri

Aasta Kuupäev Auaste
1819
1. veebruar   kaardiväepraporštšik
1819
  kaardiväe alamporutšik
1824
  kaardiväeporutšik
1826
  kaardiväe staabikapten
1831
11. juuni   kaardiväekapten
1832
6. detsember   polkovnik
1843
8. september   kindralmajor
1853
19. aprill   kindralleitnant
1863
11. august   jalaväekindral

AutasudRedigeeri

Venemaa autasudRedigeeri

Välismaa autasudRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 135.
  2. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 275.
  3. Списокь генералам по старшинству. Исправлено по 1-е Aпреля. Санкт-Петербург: Воен. тип., 1884, lk 13.
  4. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 275.
  5. Erik Amburgeri andmebaas. Nr 67323.
  6. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 275.

KirjandusRedigeeri

  • Erik Amburgeri andmebaas. Nr 67323 [1].
  • Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970. Lk 275.
  • Списокь генералам по старшинству. Исправлено по 1-е Aпреля. Санкт-Петербург: Воен. тип., 1884. Lk 13-14 [2].

VälislingidRedigeeri