Ado Johanson
Ado Johanson (16. veebruar (vkj) / 1. märts 1874 Vastemõisa vald, Suure-Jaani kihelkond, Viljandimaa – 9. jaanuar 1932 Tallinn) oli Eesti põllumajandustegelane, põllutööinstruktor ja poliitik.
Kui ta õppis aastail 1898–1900 Soomes Harju Põllutöökoolis, tegi ta Sakalaga nii tihedat kaastööd, et Sakala toimetaja Ado Peet saatis 21. jaanuaril 1900 kolmekeelse (eesti, vene ja saksa keeles) tunnistuse, et ta on Sakala kaastööline. Käis põllumajanduslikel õppereisidel Rootsis, Taanis ja Saksamaal. Pärast Sakala sulgemist tegi kaastööd Rahvalehte, kus tal ilmus pseudonüümi A. J. ja Brutus all paarkümmend poliitilise suunaga juhtartiklit[1].
Ta töötas aastatel 1901–1902 Põllumehe toimetuses, 1902–1905 Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsis ja 1906–1919 Põhja-Eesti Põllumeeste Keskseltsi juures põllutööinstruktorina, 1910–1918 kuukirja Talu toimetajana. On olnud 1919–1921 ajalehe Kaja toimetuse liige ja ajakirja Põllumees toimetaja ning 1920–1932 Eesti Põllumeeste Keskseltsi Põhja-Eesti maaparandusbüroo juhataja, ühtlasi Tallinna ja Harjumaa põllumeeste seltside juhatuste esimees. Oli Riigikogu III ja IV koosseisu liige. 1911. aastal rajas koos veel kahe põllutööinstruktoriga Keila Karjakülla sookatsejaama. Temalt on ilmunud põllumajandusalaseid uurimusi[2].
Raamatud muuda
- Soo harimisest (1902)
- Õpetus, kuidas põllumaad tunda ja parandada võib (1907)
- Asuniku hoonete ehitamisest (1923)
- Tegelik maaparandus (1925)
- Uudismaade harimine (1925)
Mälestuse jäädvustamine muuda
Talle on püstitatud Suure-Jaani kalmistule mälestusmärk.
Viited muuda
- ↑ Aimur Joandi (7. jaanuar 2006). "Kolm kanget Adot Viljandis sada aastat tagasi". Sakala.
- ↑ Eesti Entsüklopeedia