1990. aasta Saksa DV parlamendivalimised

1990. aasta Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendivalimised olid Rahvakoja (Volkskammer) valimised, mille otsustav valimispäev oli 18. märtsil 1990. Need olid Ida-Saksamaa esimesed vabad valimised pärast 1932. aastat.

Pärast teist maailmasõda kuulutati 7. oktoobril 1949 Nõukogude okupatsioonitsoonis välja marksistlik-leninistlik Saksa Demokraatlik Vabariik. 21. aprillil 1946 oli okupatsioonitsoonis moodustatud Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) ja Saksamaa Kommunistliku Partei (KPD) pealesunnitud ühinemisel Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands, SED). Kuigi ühinemine pidanuks olema võrdne, pääsesid seal kiirelt domineerima kommunistid. Kõik 1950–1986 toimunud valimised olid tüüpilised kommunistlikud valimised:

  • Hääletussedelil oli ainult üks nimekiri – Saksa Demokraatliku Vabariigi Rahvusrinne (Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik), valijad said kas nimekirja poolt või vastu hääletada.
  • Et jätta muljet mitmeparteilisest demokraatiast, eksisteerisid küll ka teised parteid, kuid tegelikult pidid nad kuuluma Rahvusrinde alla ja oma eksistentsi jätkumiseks aktsepteerima SED juhtrolli. Parteidele ei jagatud mandaate mitte hääletustulemuste põhjal, vaid fikseeritud kvoodiga.
  • Valimised ei olnud salajased, Rahvusrinne võitis alati vähemalt 99,5% poolthääli (1986. aastal 99,94%), vastu hääletajaid võidi hiljem taga kiusata.

Alates 4. septembrist 1989 olid toimunud Saksa DVs valitsusvastased demonstratsioonid. 7. oktoobril, Saksa DV 40. aastapäeval, toimunud demonstratsioonid suruti maha, ligi 3500 demonstranti arreteeriti. 9. oktoobril toimus Leipzigis 70 000 osavõtjaga demonstratsioon, mida kohalikud valitsusjuhid, saamata Ida-Berliinist kindlaid käske, ei julgenud maha suruda. See viis kommunistliku režiimi kokkuvarisemiseni: 18. oktoobril sunniti erru minema SED peasekretär Erich Honecker, novembris loobus SED võimumonopolist ja teistel parteidel lubati tegutseda iseseisvalt. Opositsioonigrupid alustasid nn ümarlaua (Zentraler Runder Tisch) koosolekuid, millega hiljem liitusid SED esindajad reformide teemal läbirääkimiseks. Esimesel kohtumisel 7. detsembril 1989 teatati, et vabad Rahvakoja valimised toimuvad 6. mail 1990.

20. veebruaril 1990 võttis Rahvakoda vastu valimisseaduse, millega Rahvakoda vähendati 400 liikmeni ja otsustati, et valimised toimuvad proportsionaalselt parteinimekirjade alusel ilma valimiskünniseta. Mandaatide jagamine toimunuks suurimate ülejääkide meetodiga ringkondade (Bezirk) vahel.[1] Lubati ka parteide ühisrindeid, nii liitus Saksamaa Liberaaldemokraatlik Partei (LDPD) mõne väiksema parteiga Vabade Demokraatide Liiduks (Bund Freier Demokraten), samamoodi sündis Liit 90 (Bündnis 90), lisaks liitusid omavahel rohelised ning Sõltumatu Naisteühendus (Unabhängiger Frauenverband). Kuid pärast ümarlauda ja Hans Modrowi valitsuse nõupidamisi teatati 28. jaanuaril 1990, et valimised toimuvad kokkulepitust varem, 18. märtsil, seega sai valimiskampaania kesta ainult seitse nädalat.

SED muutis oma nime Demokraatliku Sotsialismi Parteiks (Partei des Demokratischen Sozialismus, PDS) ja loobus marksism-leninismist demokraatliku sotsialismi kasuks. Ainult PDS-il oligi funktsioneeriv parteimasin ja piisavalt raha, teised parteid pidid alustama algusest. Samas tulid neile appi Lääne-Saksamaa parteid: igat CDU kohalikku parteid toetas mõni Lääne-Saksa CDU haru, samas Baieri sõsarpartei CSU toetas Saksa Sotsiaalliitu (Deutsche Soziale Union, DSU) ja FDP toetas BFD-d.[2] CDU, DSU ja Demokraatlik Algus (Demokratischer Aufbruch) moodustasid valimisliidu Liit Saksamaa Eest (Allianz für Deutschland).

Algul oli suuremaks favoriidiks SPD, mis oli alles äsja taasloodud iseseisva parteina, ei omanud sidemeid SEDga, kuid tänu sidemetele Lääne-Saksa SPDga oli see piisavalt kõrge profiiliga ja suurte ressurssidega. Lisaks oli Weimari vabariigi ajal enamus SDV alast SPD kantsiks. Lisaks ei olnud Ida-Saksamaal suuri katoliiklikke alasid peale Eichsfeldi Tüüringi lääneosas, mis oleks CDUd toetanud. Lisaks peeti parempoolseid parteisid (CDU, LDPD, NDPD (Rahvusdemokraatlik Partei)) nn blokiparteideks Rahvusrindes osalemise tõttu ja kaheldi, kas nad suudavad end reformida. Arvamusküsitlused ennustasid suurt edu SPDle: ühes veebruari alguse küsitluses ennustati 54% SPD, 12% PDS ja 11% CDU.

Kuid järgmiste Lääne-Saksamaa valimiste SPD kantslerikandidaat, Saarimaa peaminister Oskar Lafontaine oli taasühinemise suhtes skeptiline, samal ajal kui CDU parteijuht, liidukantsler Helmut Kohl tegi taasühinemise nii Lääne- kui ka Ida-Saksa CDU peaeesmärgiks. Selle toetamiseks pidasid ligi 80 CDU ja CSU tipp-poliitikut ligi 400 kampaaniaüritust, 20. veebruaril 1990 kogunes Erfurdis Kohli kuulama ligi 150 000 inimest, Chemnitzis ligi 200 000.[3]

AfD valimisloosungiks oli "Nie wieder Sozialismus" ("Mitte kunagi enam sotsialism"), programmi tähtsamad osad olid Saksamaa taasühinemine põhiseaduse alusel, eraomandi õigus, piiramatu kaubandusvabadus, Lääne investoritele kõikide piirangute kaotamine ja kohene Saksa DV marga vahetus Saksa marga vastu kursiga 1:1, lisaks sotsiaalhoolekandesüsteemi ja keskkonnakaitseprogrammi loomine, kindel energiavarustatus, Saksamaa Liitvabariigiga seaduste harmoniseerimine, pressivabadus ja endiste liidumaade taastamine.[4]

22.–25. veebruaril 1990 võeti Leipzigis vastu SPD põhiprogramm, milleks oli liikumine ökoloogilise suunitlusega sotsiaalse turumajanduse suunas.

PDS võttis selge suuna demokraatlikule sotsialismile, soovides radikaalset demilitariseerimist nii Ida- kui ka Lääne-Saksamaal, inimeste solidaarsust, vastutustundlikku loodusmajandamist, Saksa DV sotsiaalsete väärtuste ja saavutuste säilimist, lisaks SED maareformi jätkamist. Partei ei toetanud taasühinemist, soovides konföderaalset struktuuri ja järkjärgulist üleminekut neutraalsele, demilitariseeritud Saksa konföderatsioonile.[5]

Tulemused muuda

Partei või valimisliit[6] Hääled % Kohti
Liit Saksamaa Eest Allianz für Deutschland AfD Kristlik-Demokraatlik Liit Christlich-Demokratische Union Deutschlands CDU 4 710 598 40,82 163
Saksa Sotsiaalliit Deutsche Soziale Union DSU 727 730 6,31 25
Demokraatlik Algus Demokratischer Aufbruch DA 106 146 0,92 4
kokku 5 544 474 48,05 192
Sotsiaaldemokraatlik Partei Sozialdemokratische Partei in der DDR SPD 2 525 534 21,88 88
Demokraatliku Sotsialismi Partei Partei des Demokratischen Sozialismus PDS 1 892 381 16,40 66
Vabade Demokraatide Liit Bund Freier Demokraten BFD 608 935 5,28 21
Liit 90 Bündnis 90 B90 336 074 2,91 12
Saksamaa Demokraatlik Talurahvapartei Demokratische Bauernpartei Deutschlands DBD 251 226 2,18 9
Roheline Partei-Sõltumatu Naisteliit Grüne Partei-Unabhängiger Frauenverband G-UFV 226 932 1,97 8
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei National-Demokratische Partei Deutschlands NDPD 44 292 0,38 2
Saksamaa Demokraatlik Naisteliit Demokratischer Frauenbund Deutschlands DFD 38 192 0,33 1
Vasakpoolsete Ühendus Vereinigte Linke VL 20 342 0,18 1
Muud 52 773 0,44 0
Kokku (kehtivad sedelid) 11 541 155 100 400
Kehtetuid sedeleid 63 263 0,55
Valimisaktiivsus 11 604 418 100
Valimisõiguslikke kodanikke 12 426 443 93,38

Ringkondade kaupa:[6]

Ringkond CDU SPD PDS DSU BFD B90 DBD G-UFV DA NDPD DFD VL Muud Kokku
Rostock 211 774 34,3 153 137 24,82 142 929 23,16 17 238 2,79 20 843 3,38 16 478 2,67 27 288 4,4 11 769 1,91 4049 0,66 2443 0,40 3159 0,51 1079 0,17 4845 0,79 617 031
Schwerin 161 712 39,8 103 103 25,36 72 464 17,83 7 979 1,96 18 489 4,55 10 337 2,54 16 408 4,0 9605 2,36 2354 0,58 2176 0,54 627 0,15 1252 0,31 406 506
Neubrandenburg 151 562 36,0 89 146 21,19 108 589 25,81 8 618 2,05 12 757 3,03 6 700 1,59 26 304 6,3 7587 1,80 2172 0,52 2759 0,66 2404 0,57 693 0,16 1378 0,33 420 669
Potsdam 244 569 31,2 269 041 34,36 129 627 16,55 23 022 2,94 38 508 4,92 29 919 3,82 17 530 2,2 16 822 2,15 5903 0,75 2759 0,35 1657 0,21 3665 0,47 783 022
Frankfurt (Oder) 134 222 27,8 153 904 31,90 106 412 22,05 16 920 3,51 20 413 4,23 15 200 3,15 13 954 2,9 10 761 2,23 3476 0,72 2060 0,43 2393 0,50 937 0,19 1871 0,39 482 523
Magdeburg 386 694 44,2 240 205 27,47 124 391 14,22 17 058 1,95 38 578 4,41 17 011 1,95 15 616 1,8 17 427 1,99 5926 0,68 3382 0,39 4246 0,49 1168 0,13 2854 0,33 874 556
Cottbus 255 435 42,8 115 001 19,25 106 733 17,87 28 476 4,77 31 258 5,23 15 976 2,67 20 285 3,4 11 841 1,98 4723 0,79 3983 0,67 1106 0,19 2551 0,43 597 368
Halle 557 694 45,1 257 430 20,82 170 808 13,81 34 026 2,75 123 336 9,98 29 529 2,39 21 793 1,8 19 868 1,61 7155 0,58 3999 0,32 5297 0,43 2257 0,18 3242 0,26 1 236 434
Leipzig 371 346 39,6 201 703 21,53 135 718 14,49 94 520 10,09 50 462 5,39 31 230 3,33 15 431 1,6 17 381 1,86 6482 0,69 3044 0,32 3867 0,41 1296 0,14 4235 0,45 936 715
Erfurt 485 297 56,3 161 558 18,73 85 764 9,94 21 212 2,46 39 166 4,54 15 661 1,82 12 005 1,4 17 694 2,05 16 457 1,91 2395 0,28 2690 0,31 1289 0,15 1502 0,17 862 690
Dresden 538 240 45,0 115 893 9,68 176 629 14,76 165 280 13,81 66 392 5,55 43 702 3,65 33 770 2,8 21 475 1,79 12 897 1,08 6429 0,54 5267 0,44 1638 0,14 9282 0,78 1 196 894
Karl-Marx-Stadt 594 166 45,0 206 673 15,64 149 176 11,29 195 427 14,79 79 078 5,98 27 352 2,07 14 084 1,1 21 319 1,61 12 966 0,98 3847 0,29 5233 0,40 2323 0,18 10 086 0,76 1 321 730
Gera 253 524 48,9 85 523 16,49 65 072 12,55 42 574 8,21 26 471 5,10 13 393 2,58 7023 1,4 10 626 2,05 8709 1,68 1917 0,37 1908 0,37 831 0,16 1093 0,21 518 664
Suhl 202 403 50,6 64 384 16,09 50 235 12,55 35 647 8,91 16 593 4,15 7 508 1,88 5670 1,4 9192 2,30 3845 0,96 1541 0,39 1728 0,43 578 0,14 847 0,21 400 171
Ida-Berliin 161 960 18,3 308 833 34,85 267 834 30,22 19 733 2,23 26 591 3,00 56 078 6,33 4065 0,5 23 565 2,66 9032 1,02 1558 0,18 2863 0,32 4070 0,46 886 182
Kokku 4 710 598 40,82 2 525 534 21,88 1 892 381 16,40 727 730 6,31 608 935 5,28 336 074 2,91 251 226 2,18 226 932 1,97 106 146 0,92 44 292 0,38 38 192 0,33 20 342 0,18 52 773 0,46 11 541 155

Mandaadid ringkondade kaupa:[6]

Ringkond Mandaadid CDU SPD PDS DSU BFD B90 DBD G-UFV DA NDPD DFD VL
Rostock 21 7 5 5 1 1 1 1
Schwerin 15 6 4 3 1 1
Neubrandenburg 13 5 3 4 1
Potsdam 27 8 10 4 1 1 1 1 1
Frankfurt (Oder) 15 5 5 4 1
Magdeburg 30 13 8 4 1 1 1 1 1
Cottbus 21 9 4 4 1 1 1 1
Halle 44 19 9 6 1 4 1 1 1 1 1
Leipzig 33 13 7 5 3 2 1 1 1
Erfurt 31 17 6 3 1 1 1 1 1
Dresden 43 19 4 6 6 2 2 1 1 1 1
Karl-Marx-Stadt 45 20 7 5 7 3 1 1 1
Gera 16 9 3 2 1 1
Suhl 13 7 2 2 1 1
Ida-Berliin 33 6 11 9 1 1 2 1 1 1
Kokku 400 163 88 66 25 21 12 9 8 4 2 1 1

Liidupäeva mandaatide jagamiseks taasühinemise järel loeti valimistulemused uuesti üle, nüüd seati valimisringkondadeks uued liidumaad. See oli võimalik, kuna tulemused teatati kreiside tasemel, ning liidumaad lihtsalt taasloodi kreiside liitmise teel, iga kreisi tulemused liideti kokku liidumaa tulemuse saamiseks, millega määrati Rahvakoja liikmete arv, kes koopteeriti Liidupäeva.[7]

Ringkond CDU SPD PDS DSU BFD B90 DBD G-UFV DA NDPD DFD VL Muud Kokku
Mecklenburg-Vorpommern 486 038 36,34 313 020 23,40 305 123 22,81 31 947 2,39 47 981 3,59 31 678 2,37 65 422 4,89 26 785 2,00 8 152 0,61 6 849 0,51 5 193 0,39 2 218 0,17 7 161 0,54 1 337 567
Brandenburg 615 975 33,56 548 912 29,91 335 822 18,30 61 001 3,32 86 188 4,70 59 945 3,27 51 678 2,82 39 359 2,14 13 869 0,76 8 392 0,46 2 763 0,15 3 637 0,20 7 763 0,42 1 835 304
Saksimaa 1 506 832 43,41 522 580 15,05 472 037 13,60 454 298 13,09 197 644 5,69 102 987 2,97 65 274 1,88 60 667 1,75 32 282 0,93 13 711 0,39 13 955 0,40 5 348 0,15 23 739 0,68 3 471 354
Saksimaa-Anhalti 933 276 44,54 496 606 23,70 293 605 14,01 50 393 2,41 161 580 7,71 46 255 2,21 37 696 1,80 36 978 1,76 12 650 0,60 7 351 0,35 9 402 0,45 3 410 0,16 6 053 0,29 2 095 255
Tüüring 1 006 517 52,55 335 583 17,52 217 960 11,38 110 358 5,76 88 951 4,64 39 131 2,04 27 091 1,41 39 578 2,07 30 161 1,57 6 431 0,34 6 879 0,36 2 866 0,15 3 987 0,21 1 915 493
Ida-Berliin 161 960 18,30 308 833 34,85 267 834 30,22 19 733 2,23 26 591 3,00 56 078 6,33 4 065 0,5 23 565 2,66 9 032 1,02 1 558 0,18 2 863 0,32 4 070 0,46 886 182

AfDl jäi absoluutenamusest puudu üheksa kohta. Valitud Rahvakoda kogunes 5. aprillil 1990, presidendiks valiti Sabine Bergmann-Pohl (CDU). Kuna samal ajal saadeti laiali Riiginõukogu, sai temast ka Saksa DV riigipea kohusetäitja. Pärast neljapäevaseid nõupidamisi teatas CDU juht Lothar de Maizière, et moodustati AfD-SPD-BFD suur koalitsioon. 12. aprillil valiti de Maizière Saksa DV peaministriks 265 poolt- ja 108 vastuhäälega, 9 ei hääletanud. Koalitsioonil oli kahe kolmandikune enamus põhiseaduslike muutmiste lisamiseks.[8]

G-UFV võitis kokku 8 mandaati, kuid ei jõudnud üksmeelele mandaatide jagamise osas, mispeale UFV lahkus ja kõik mandaadid jäid rohelistele, kes moodustasid ühise fraktsiooni B90ga. BFD ja NDPD moodustasid ühise fraktsiooni 27. märtsil. 4. augustil lakkas DA eksisteerimast ja fraktsiooni neli liiget said CDU liikmeteks, samamoodi ühines DBD CDUga 15. septembril. BFD-NDPD ühine fraktsioon liitus Lääne-Saksa FDPga 12. augustil.

Uus parlament võttis kiiresti vastu mitmed seadused: kohalikud omavalitsused 17. mail, valuuta- ja majandusliit Lääne-Saksamaaga 18. mail (jõustus 1. juulil), põhiseaduse parandused 17. juunil, 21. juunil moodustati Joachim Gaucki juhitud erikomitee Stasi laialisaatmiseks.

20. septembril 1990 võttis Rahvakoda 299:80 häältega vastu kaks-pluss-neli lepingu nelja teise maailmasõja võitjariikidega, mille Liidupäev oli juba vastu võtnud (442-47), millega liidendati kuus Ida-Saksamaa liidumaad Saksamaa Liitvabariigiga põhiseaduse artikli 23 alusel, seega lakkas Ida-Saksamaa pärast peaaegu 41-aastast tegutsemist eksisteerimast, koos sellega ka Rahvakoda. Leping jõustus 3. oktoobril 1990. Samal päeval koopteeriti 144 Rahvakoja liiget Liidupäeva (CDU 63, SPD 33, PDS 24, FDP 9, DSU 8, B90/G 7). Nende mandaat aegus kahe kuu pärast, kui toimusid uued Liidupäeva valimised.

CDU ja SPD Ida-Saksa harud ühinesid samanimeliste Lääne-Saksamaa parteidega, PDSist sai uus vasakpartei, DSU liikmed astusid CDUsse, B90/G jäi kuni 1993. aastani Ida-Saksamaa parteiks.

Viited muuda

  1. "19.20 GESETZ ÜBER DIE WAHLEN ZUR VOLKSKAMMER DER DEUTSCHEN DEMOKRATISCHEN REPUBLIK AM 18. MÄRZ 1990" (PDF). Vaadatud 15. märtsil 2023.
  2. Görtemaker, Manfred. "Volkskammerwahl 1990". bpb.de (saksa). Vaadatud 14. märtsil 2023.
  3. Kohl, Helmut; Diekmann, Kai; Reuth, Ralf Georg (1996). Ich wollte Deutschlands Einheit. Sonderausgabe (saksa) (kolmas trükk). Berliin: Propylaea. Lk 316. ISBN 978-3-549-05597-7.
  4. "Nie wieder Sozialismus:" (saksa). 1990.
  5. "Wahlprogramm der PDS". www.wir-waren-so-frei.de (saksa). Vaadatud 14. märtsil 2023.
  6. 6,0 6,1 6,2 "Wahlen zur Volkskammer der DDR 1990 und Zusammensetzung des Runden Tischs". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 14. märtsil 2023.
  7. "Mandatsverteilung der ehemaligen Volkskammerabgeordneten im XI. Bundestag am 03.10.1990". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 14. märtsil 2023.
  8. Schmemann, Serge (10. aprill 1990). "Upheaval in the East; East Germans Form 'Grand Coalition'". The New York Times (inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 14. märtsil 2023.