Üte (ka kõnetlussõna) on kiil, mis kõnetab lause adressaati, teda nimetades või kirjeldades.

Ütte põhiülesanne on kontakti sõlmimine või hoidmine tähelepanu tõmbamise teel.

Sageli avaldub üttes ka kõneleja halvustav, lugupidav vm suhtumine kõnetatavasse, näiteks:

  • Mis sa, rumal, teed?
  • Lugupeetud kamraad, teie idee on suurepärane!

Eesti keelRedigeeri

Ütte kääneRedigeeri

Eesti keeles on üte nimetavas käändes. Mõnedes teistes keeltes on olemas ka üttekääne.

Ütte asend lausesRedigeeri

Üttel ei ole lauses kindlat asendit. Ta võib paikneda nii lause alguses, keskel kui lõpus.

KirjavahemärgidRedigeeri

Kirjalikus kõnes eraldatakse üte ülejäänud tekstist tavaliselt koma(de)ga, näiteks:

  • Tüdruk, jäta poiss rahule!
  • Hakkame, mehed, minema!
  • Pane aken kinni, Vello!

Ütte esiletõstmiseks võib kasutada ka mõttekriipse, näiteks:

  • Kus sa olid – sa häbematu jõmpsikas, keda kõik taga otsivad?

Üte võidakse kirjalikus tekstis vormistada ka nagu eraldi lause. Sel juhul pannakse ütte järele hüüumärk.

Ütte ehitusRedigeeri

Ütet vormistab nimisõnafraas. See tähistab harilikult inimest (Palun astu edasi, vanaisa!), harvemini loomi või eluta objekte (Oled mulle kallis, kodupaik!).

VälislingidRedigeeri