Õpiruum

Õppimisega seotult tuleb iseloomustada ka keskkonda või ruumi, milles õppimine aset leiab. Haridusteaduslikes tekstides on selleks rööpselt kasutusel terminid õpiruum ja õppimise ruum (ingl learning space) ning õpikeskkond (ingl learning environment), tähenduses ’õppimist mõjutavate tegurite (õppemeetodid, õppe­ vahendid, kaasõppurid, õpperuumid, virtuaalne keskkond jm) kooslus’ (Haridus­sõnastik).

Siiski on terminitel oluline erinevus. Esmalt tuleb vahet teha sõnatüvedel õpi- ja õppe-. Esimene neist viitab õppimisele, teine pigem õpetamisele või õppimisele ja õpetamisele koos (Aava jt, 2020).

Õppimist iseloomustavana viitab 'õpikeskkond' rohkem füüsilisele ruumile, kus õppimine aset leiab, 'õpiruum' on aga õppimist ja õppija individuaalset arengut toetav füüsiline, vaimne, sot­siaalne ja digitaalne keskkond, mis muudab õppimise tähendust (vt Põlda & Teidla-Kunitsõn, 2020). See on osaliste koostöös õpitule tähenduse loomise ruum (nt kogukondlik, virtuaalne õpiruum; linnaruum, lennujaam, haridusfoorum, ülikool kui õpiruum).

Just õpiruumi mõiste annab edasi nüüdisaegse, sotsiaalkonstruktivistlikku õpikäsituse sisu ning rõhutab muutunud arusaamu õppimisest. (Aava jt 2020). Õpiruumi puhul räägitakse olulisena ruumi sotsiaalsest ja vaimsest tasandist ning vähem pööratakse tähelepanu füüsilisele ja digiruumile. Ruumisuhteid nähakse muutuvate ja dünaamilistena ning õpiruumi loomisesse saavad ja peavad panustama mõlemad õppe osapooled – nii õppija kui ka õpetaja . Et see juhtuks, peavad suhted õpiruumis olema võrdsed, kollegiaalsed, lugupidavad, osapooli toetavad ja väärtustavad ning dialoogilised.