Veikko Saar
Veikko Saar (15. aprill 1971 – 12. september 1998 Jaapan) oli eesti astronoom.
Veikko Saar oli 20. sajandi lõpul üks andekamaid ja lootustandvamaid noori astronoome Eestis. 25-aastaselt oli ta teadusajakirjas Nature ilmunud artikli kaasautor.
Haridustee muuda
Lapsepõlve Tõraveres veetnud ja isa Enn Saare kõrval Tõravere observatooriumis personaalarvutitega kokku puutununa saavutas Veikko varakult hea taseme programmeerimises. Peagi jõudis ta ka teaduslike arvutusülesanneteni. 16-aastaselt, Nõo Keskkooli õpilasena, oli ta juba kosmoloogiaalase teadustöö kaasautor.
Pärast Nõo Keskkooli lõpetamist 1990. aastal astus Saar Tartu Ülikooli, kus õppis isa jälgedes füüsika eriala. Otsides võimalusi ka mujalt maailmast oma teadmisi täiendada, õnnestus tal pääseda aastaks USA Marylandi ülikooli studeerima. Eestisse naasnuna jätkas ta Tartu ülikoolis ja kaitses seal diplomitööd 1995.[1] aastal. Diplomitöö oli täiesti originaalne uurimus Universumi suuremastaabilise struktuuri kirjeldamisest fraktalite abil.
Aasta hiljem (1996[1]) kaitses Saar magistriväitekirja, milles esitas uudse meetodi galaktikaparvede korrelatsiooni uurimiseks. See meetod mängis olulist rolli Eesti astronoomide tööde tsüklis, mis viisid Universumi suuremastaabilise korrapära avastamiseni.
Magistrikraadi omanikuna hankis ta mõne aja pärast aastase stipendiumi Oxfordi Ülikooli. Oxfordi järel õnnestus tal pääseda pooleteiseks aastaks Tōkyō Ülikooli. Andeka inimesena omandas ta jaapani keele sel tasemel, et konkureerides samadel alustel jaapanlastega Tōkyō ülikooli doktorantuuri koha pärast, sai ta 1998. aastal doktorandiks.
Teadustöö muuda
Astronoomiaringkondades oli levinud arvamus, et galaktikate superparvede eneste paigutus on juhuslik ja superparvede ja tühikute võrgustik on juhusliku iseloomuga. Kuid 1990. aastate algul hakkasid ilmuma esimesed tõendid, et selles võrgustikus on teatud korrapära. Ka eesti astronoomid andsid uuringutesse oma panuse. Jaan Einasto töörühm, kuhu kuulus ka Veikko Saar, avastas, et superparvedesse kuuluvad parved moodustavad üsna korrapärase võrgustiku, mille rakkude läbimõõt on umbes 120 megaparsekit.
Universumi struktuuri tekke senist teooriat kõigutav töörühma põhjapanev avastus avaldati kokkuvõtvas artiklis "A 120 Mpc periodicity in the three-dimensional distribution of galaxy superclusters" ("120-mpc perioodilisus galaktikate superparvede kolmemõõtmelises jaotuses") 6. jaanuaril 1997 ajakirjas Nature. Artikli põhiautorid olid Jaan Einasto, Maret Einasto, Veikko Saar ja Erik Tago.
1997. aastal toimus Kyōtos Rahvusvahelise Astronoomia Liidu 23. kongress, millest ainsa Eesti astronoomide esindajana võttis osa Jaan Einasto. Kongressi kosmoloogiasümpoosionil viibis aga veel teinegi eestlane – Veikko Saar –, kes esindas siis Jaapanit.[2]
Tunnustus muuda
- 1998 Eesti Vabariigi teaduspreemia täppisteaduse alal töö "Universumi ehituse korrapära uurimine" eest koos Jaan Einasto, Maret Einasto ja Erik Tagoga
Isiklikku muuda
Veiko Saar oli abielus jaapanlanna Akikoga.
Saar jõudis tegeleda mitme spordialaga, häid sportlikke tulemusi saavutas ta orienteerumises. Harrastusalad olid tennis, purjelauasõit ja ujumine.
Veikko Saar hukkus ookeaniõnnetuses.
Publikatsioonid muuda
- A. Kaasik, I. Suisalu, P. Liik, M. Liiv, V. Saar (1988) "Image Analysis System at the Tartu Astrophysical Observatory" –- Soobshcheniya Spetsial'noj Astrofizicheskoj Observatorii, 59, lk. 29.
- Veikko Saar, Erik Tago, Jaan Einasto, Maret Einasto, Heinz Andernach (1995) "A 140 Mpc oscillation of the Abell cluster correlation function".) "A 140 Mpc oscillation of the Abell cluster correlation function".
- P. Frisch, J. Einasto, M. Einasto, W. Freudling, K.J. Fricke, M.Gramann, V. Saar, O. Toomet (1995) "Evolution of the Supercluster-Void Network" – Astrophysics, 296, lk. 611–627.
- J. Einasto, M. Einasto, S. Gottlöber, V. Müller, V. Saar, A. A. Starobinsky, E. Tago, D. Tucker, H. Andernach, P. Frisch. A ( – Nature, 385, lk. 139–141.
- J. Einasto, M. Einasto, P. Frisch, S. Gottlober, V. Muller, V. Saar, A. A. Starobinsky, E. Tago, D. Tucker, H. Andernach (1997) "The supercluster-void network – II. An oscillating cluster correlation function" – Monthly Notices of The Royal Astronomical Society, 289, lk. 801–812.
- J. Einasto, M. Einasto, P. Frisch, S. Gottlober, V. Muller, V. Saar, A. A. Starobinsky, D. Tucker (1997) "The supercluster-void network – III. The correlation function as a geometrical statistic". – Monthly Notices of The Royal Astronomical Society, 289, lk. 813–823.
- Inga M. Schmoldt, Veikko Saar, Prasenjit Saha, E. Branchini, G. P. Efstathiou, C. S. Frenk, O. Keeble, S. Maddox, R. McMahon, S. Oliver, M. Rowan-Robinson, W. Saunders (1999) "On Density and Velocity Fields and beta from the IRAS PSCZ Survey" – Astronomical Journal, 118, lk 1146–1160.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 ""Eesti Vabariigi teaduspreemiad 1998"" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. oktoober 2013. Vaadatud 29. septembril 2013.
- ↑ Jaan Einasto Tumeda aine lugu. Ilmamaa, 2006
Kirjandus muuda
- Laurits Leedjärv, Jaan Einasto. In memoriam. Veikko Saar – Tähetorni kalender 1999 (Tõravere, 1998)
- "Eesti Vabariigi teaduspreemiad 1998" Eesti Teaduste Akadeemia, 1998
Välislingid muuda
- Raamatus "Clustering in the Universe" (1996) avaldatud Veikko Saare artikkel "A 140 Mpc oscillation of the Abell cluster correlation function". (inglise keeles)