Varajane muusika

Varajane muusika on muusikaajastu keskajast barokini.

Kõige vanem muusika on kirikulaul ehk psalmilaul. Esimene süstemaatiline muusikavorm oli gregooriuse laul, mis oli domineerivaks muusikastiiliks aastast 550 kuni 12. sajandi lõpuni. Kirikulaul oli ühehäälne, mida laulis üks või mitu lauljat. Mõnikord instrumentaalsaatega, millel ei olnud oma meloodiaid, vaid sama viis mis häälelgi, aeg-ajalt ainult rütmi või bassihäälega. Aja möödudes hakkasid melismid meloodiates domineerima, andes muusikale avarama, õhulise tunde. Gregooriuse laul sai oma nime paavst Gregorius I Suure järgi, kuid ei ole tõenäoline, et ta ise laule kirjutas. Oma jälje kirikulaulu jättis poeet ja müstik Bingeni abtiss Hildegard, kes lõi väga isikupärase laiendatud melismidega muusika.

Sel ajal oli ilmalik muusika trubaduuride tegevusala, rändmuusikute grupid laulsid õukondades armastuslaule. Trubatuuride muusikal oli ilmselt tugevam rütm ja lärmakam saade, kuid kindlasti oli vaid üks meloodialiin.

Umbes 12. sajandi alguses tuli keegi mõttele kirjutada muusika kahe paralleelse meloodialiiniga, mida esitatakse samaaegselt. Kõigepealt kuulus see idee ilmselt rikkamatele kirikutele, nagu Notre-Dame'i katedraal Pariisis või Santiago de Compostela katedraal. Notre Dame'i koondusid kuulsamad uue stiili heliloojad Leoninus ja Perotinus, kes kuulusid ka Notre-Dame'i koolkonda.

Aastal 1320 annab Philippe de Vitry raamatus "Ars nova" ülevaate uutest ideedest muusikalises rütmis, mis võimaldasid komplekssemalt vokaalliinide vastastikust mõjutamist. Guillaume de Machaut kasutas neid ideid ja arendas rütme edasi veelgi keerulisemaks. Ta oli esimene helilooja, kes komponeeris muusika missa kõikidele osadele. Machaut võttis kasutusele ühtlustatud ülesehitusega missa, seda kontseptsiooni kasutasid kahe järgmise põlvkonna polüfoonilised heliloojad kui kehtivat mudelit. Teiste ars nova't iseloomustavate tunnuste hulka kuulub hokett ja varem loodud meloodiate fraaside kasutamine ühes vokaalliinis, mida kasutati uue teose raamina. Alates 15. sajandist kasutasid heliloojad põhiliselt just viimast ja näitasid üles leidlikkust, kasutades ja kombineerides oma muusikaga populaarseid laule ja varasemaid religioosseid motette.

Madalmaade koolkonna esindaja Guillaume Dufay algatas Burgundia populaarse laulu "L'homme armé" meloodia kasutamisega suuna, mida järgis enamik 15. sajandi ja barokiajastu tähtsamaid heliloojaid missade komponeerimisel. Missade seaded muutusid üha julgemaks ja leidlikumaks – lastes originaalmeloodiast kohandatud rütmilistel fraasidel liikuda tagurpidi, alt üles, pooleldi tagasi ja pooleldi edasi ja siis kohtuda keskel. Heliloojad, olles omandanud rohkem vilumusi rütmi ja meloodia alal, hakkasid paratamatult oma oskusi katsetama erinevate häälte arvu suurendades, nii et aastaks 1500 muutusid teosed kuuele või enamale häälele tavaliseks nähtuseks. Antoine Brumel komponeeris missa koguni 12 häälele.

Muusikainstrumentide tehnoloogia arenes 16. sajandil piisavalt kõrgeks, et võimaldada instrumentaalmuusika kujunemist saatemuusikast omaette tegevusalaks. Ilmalik muusika muutus komplitseeritumaks, kerkisid esile laulude heliloojad, nagu Josquin des Prez sajandi alguses ja Orlando di Lasso 1500. aastate lõpus.

Reformatsiooni ja selle vastase katoliikliku vastureformatsiooni levik mõjutas oluliselt ka muusikat. Missad ja motetid olid aja jooksul muutunud üha keerukamaks ja ambitsioonikamaks. Kasutati rohkem hääli ning liikumised muutusid pikemaks ja osavamaks, väljendades pigem helilooja edevust kui religioosset sõnumit. Tüüpilised esindajad olid Josquin des Prez, Antoine Brumel, Robert Carver ja Giovanni Pierluigi da Palestrina. Trento kirikukogu algatas vastureformatsiooni. Nõuti tagasipöördumist lihtsa gregooriuse laulu juurde. Juhtivatele heliloojatele saadeti hoiatus nõudmisega muuta oma muusika enam liturgilise sõna väljendusvahendiks ja vähem helilooja andekust demonstreerivaks eksponaadiks. See tähendas vabalt kulgevate iseseisvate polüfooniliste liinide lõppu muusikas ja rohkem organiseeritud, kõikides osades teksti järgiva, akordidele üles ehitatud muusika algust. Euroopa heliloojad, kes tegutsesid 16. ja 17. sajandi vahetusel, näiteks Tomás Luis de Victoria, näitavad liikumist selle uudse tehnika suunas. Thomas Tallis ja William Byrd viljelesid mõlemat stiili.

Instrumentaalmuusika sai osaliselt alguse tänu viola (viiuli, vioola ja tšello eelkäija) ja lauto populaarsusele ja puhkpillide keskaegse kähiseva kõla rafineeritumaks muutumisele. Arenes noodikiri, kuna monarhide ja ülikute seas muutus populaarseks ise musitseerida ja muusikute ansambleid üleval pidada.

Varajane muusika

Vaata ka muuda

Välislingid muuda