Philippe de Vitry
Philippe de Vitry (31. oktoober 1291 – 9. juuni 1361 Pariis) oli prantsuse helilooja, muusikateoreetik ja luuletaja. Ta oli meisterlik, uuenduslik ja mõjukas helilooja ning arvatav muusikateoreetilise traktaadi "Ars nova" autor. Teda peetakse muusikaajaloos uuele ajastule (ars nova) alusepanijaks.
Elu muuda
Mõned keskaegsed allikad väidavad, et ta sündis Champagne'i piirkonnas, kuid hiljutised uurimused on näidanud, et ta võis olla pärit hoopis Vitry-en-Artois'st Arras' lähedal.[1] Allikates viidatakse talle tihti nimetusega "Magister", selle põhjal arvatakse, et ta õppis Pariisi Ülikoolis. Hiljem oli ta kuningate Charles IV, Philippe VI ja Jean II õukonnas sekretär ja nõunik. Lisaks tegutses ta diplomaadi (muuhulgas paavsti õukonnas Avignonis) ja sõdurina. 1351. aastal sai temast piiskop Pariisi lähedal Meaux' piiskopkonnas. Liikudes kõigis tähtsamais poliitika-, kunsti- ja kirikuringkondades, oli ta tuttav mitmete selle aja suurkujudega, teiste hulgas Petrarca ja Nicole Oresmega.
Looming muuda
Muusikaajaloos on ta kõige tuntum traktaadi "Ars nova" autorina. Kirjutatud 1322. aasta paiku, andis see nime uuele ajastule muusikas. Viimasel ajal[millal?] on pandud kahtluse alla, kas Vitry oli selle teose autor ning kas see traktaat üldse eksisteeris. Siiski on säilinud väike hulk tema muusikateoseid, mis on tähelepanuväärsed notatsiooniuuenduste tõttu, eriti mis puudutab muusika rütmi üleskirjutamist.
Vitry kirjutas šansoone ja motette, kuid neist säilinud on vaid mõned motetid. Iga motett on silmatorkavalt eripärane.
Viited muuda
- ↑ Anne Walters Robertson, "Which Vitry? The Witness of the Trinity Motet from the Roman de Fauvel" in Hearing the Motet: Essays on the Motet of the Middle Ages and Renaissance, ed. Dolores Pesce (New York and Oxford: Oxford University Press, 1997): 52-81.