Giovanni Pierluigi da Palestrina

Giovanni Pierluigi da Palestrina (3. veebruar 1525 või 2. veebruar 1526 – 2. veebruar 1594)[1] oli itaalia renessansihelilooja, Rooma koolkonna kõige silmapaistvam esindaja. Tema loomingut peetakse renessansi polüfoonilise muusika kulminatsiooniks.[2]

Giovanni Pierluigi da Palestrina
Giovanni Pierluigi da Palestrina

Elukäik muuda

Palestrina sündis 1525. (mõnedel andmetel 1526.) aastal väikeses Itaalia asulas Palestrinas, mis asub Rooma lähedal.

Kirjalikud tõendid näitavad, et alates 1537. aastast laulis ta Roomas Santa Maria Maggiore basiilika kooris. Ta õppis koos Robin Mallaperti ja Firmin Lebeliga. 19-aastaselt sai ta samas kirikus organistiks ja koorijuhiks. Tema muusikukarjääri mõjutas Põhja-Euroopa polüfooniline stiil, mille olid Itaaliasse toonud esmajoones kaks franko-flaami koolkonna heliloojat, Guillaume Dufay ja Josquin des Prez.[2]

1544–1551 töötas ta organistina St. Agapito kirikus, seejärel sai temast Rooma Peetri kiriku koori kapellmeister. Tema esimesed avaldatud teosed (missade kogu) avaldasid paavst Julius III-le muljet ning Palestrina nimetati koori muusikadirektoriks. See oli esimene itaallasest autori missade kogu, selle ajani olid Itaalias kasutatava sakraalmuusika autorid pärit Madalmaadest, Prantsusmaalt, Portugalist ja Hispaaniast.

Järgnenud kümnendil töötas ta Rooma kirikutes, näiteks Püha Johannese kirikus (1555–1560) ja Santa Maria Maggiore basiilikas (1561–1566). 1571. aastal naasis ta Peetri kiriku juurde ja töötas seal kogu ülejäänud elu.

1570. aastad olid tema jaoks rasked. Pärast oma venna, naise ja laste surma kolmes katkupuhangus (1572, 1575, 1580) oli ta valmis astuma vaimulikuseisusse, kuid siiski abiellus uuesti. Ta tegutses ka ärimehena, millega ta finantseeris oma loomingu väljaandmist. Ta oli pidevalt väikestes konfliktides kirikuga, mis tegelikult oli tema loomingu tellijaks.

Ta suri Roomas 1594. aastal rinnakelmepõletikku. Vastavalt selle aja kombele maeti ta surmapäeval ja lihtsas kirstus. Matustel laulsid kolm koori viiehäälset psalmi.[3]

Palestrina muusika stiil muuda

Palestrina muusika stiili võib vaadelda Madalmaade koolkonna kompositsioonitehnilise kokkuvõttena.

Kui 16. sajandi esimesel poolel hakati vanu kompositsioonireegleid käsitlema üldiselt järjest julgemalt ja vabamalt, siis Palestrina muusikat iseloomustab kõigi tehniliste vahendite äärmine tasakaal ja korrastatus. Seetõttu mõjub tema muusika kaasaegse muu heliloomingu taustal tihti konservatiivsena.

Palestrina stiilile on iseloomulik

  • meloodia iseseisvus ja tasakaalustatus kõigis häältes;
  • meloodias astmelise liikumise eelistamine ning suuremate hüpete tasakaalustamine vastassuunalise liikumisega;
  • dissonantside rangelt reeglipärane ettevalmistamine ja lahendamine.

Palestrina muusika on saanud kogu kompositsioonitehnilise lõpetatuse omamoodi võrdkujuks. See on mõjutanud paljude kirikumuusika heliloojate loomingut läbi sajandite ja on tänaseni akadeemiliseks eeskujuks kontrapunkti õppimisel.

Palestrina muusika stiili nimetatakse vahel ka kirikustiiliks (stile ecclesiastico) või vanaks stiiliks (stile antico).

Looming muuda

Palestrina valdavalt vaimulikku loomingusse kuulub umbes 100 missat, 300 motetti, 35 Magnificat'i, vaimulikke hümne, offertooriume, litaaniad, lamentatsioone ja vaimulikke madrigale.

Enamik Palestrina missasid on kirjutatud paroodiatehnikas, sest nende muusikalise materjalina on kasutatud varasemat polüfoonlist teost.

Palestrina tuntuim heliteos on paavst Marcellus II-le pühendatud "Missa Papae Marcelli".

Viited muuda

  1. The New Grove Dictionary of Music and Musicians, 2nd ed., s.v. "Palestrina, Giovanni Pierluigi da" by Lewis Lockwood, Noel O'Regan, and Jessie Ann Owens.
  2. 2,0 2,1 Jerome Roche, Palestrina (Oxford Studies of Composers, 7; New York: Oxford University Press, 1971), ISBN 0-19-314117-5.
  3. Zoe Kendrick Pyne, Giovanni Pierluigi di Palestrina: His Life and Times (London: Bodley Head, 1922).

Kirjandus muuda