Subcomandante Marcos

Subcomandante Marcos (El Sub) ehk väidetavalt Rafael Sebastián Guillén Vicente (väidetavalt sündinud 19. juunil 1957) on Mehhiko separatist, EZLN-i üks asutaja ja juht.

Subcomandante Marcos (vasakul)

Elulugu

Subcomandante Marcos ehk väidetavalt Rafael Sebastián Guillén Vicente, kellena Mehhiko valitsus ta 1995. aasta veebruaripealetungi alguses identifitseeris, sündis 1957 Tamaulipase osariigis jõuka latiinost mööblikaupmehe perekonnas. 1977–1980 õppis ta UNAM-is sotsioloogiat, omandas 1983 teaduskraadi ja sai tööd sotsioloogia abiprofessorina Xochimilcos. Ta oli üks 6 EZLN-i asutajast 17. novembril 1983. 1984 lahkus ta lõplikult abiprofessorikohalt ja alustas tegevust EZLN-i treeningulaagris Lacandoni selvas Chiapases. USA luureallikate teateil viibis ta 1979–1990, perioodil, mil seal olid võimul sandinistid, mitut puhku Nicaraguas, eriti sageli 1984–1987. Marcos ise on valitsuse identifikatsiooni õigsust eitanud.

1993. aasta jaanuaris sai temast EZLN-i ülemjuhataja, kes valmistas ette ja korraldas EZLN-i sõjalise pealetungioperatsiooni 1994. aasta jaanuari alguses.

Iseloomustus

Subcomandante Marcost peetakse õigusega silmapaistvaks isiksuseks. Ühest küljest on ta hea esineja ning müstifikaator, tõeline leid ajakirjanikele, kes saavad temalt alati seda, mida ootavad: emotsionaalse, intrigeeriva ja skandaalimaigulise esinemise. Pealegi neile sobivas keeles, sest Marcos valdab täiesti talutaval tasemel inglise, itaalia ja prantsuse keelt. Teisest küljest on Marcos suutnud väidetavalt kogu Ladina-Ameerika kõige nõrgemad ja kehvemini varustatud geriljad muuta rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavaks ja tunnustatud jõuks, kes vaatamata sellele, et nad sõjaliselt Mehhiko valitsusele igas mõttes alla võiksid jääda, on ometi saavutanud üliolulise võidu infosõjas. See võit on tõstnud Marcose radikaalse vasakliikumise tunnustatud liidriks. Oma rolli mängib ilmselt ka asjaolu, et erinevalt teistest Ladina-Ameerika geriljavõitlejast pole Marcos isegi vaatamata oma kokkupuudetele sandinistidega kuidagi seotud Nõukogude-tüüpi sotsialismiga ega kasuta sarnast sõnalist butafooriat.

Ise pole Marcos oma nime avanud. Avalikkuse ees kannab ta alati musta suusamütsi, mis varjab kogu näo. Tema lahutamatud atribuudid on kaelas rippuv padrunivöö ja piip, mis tal lakkamatult hambus tolkneb.

Rahvusvaheline ajakirjandus on üldiselt loonud Marcosest pildi, mille alusel võiks väita, nagu valitseks zapatistide hulgas tõsine isikukultus. Väidetavalt olevat aga tegelik Marcos hoopis teistsugune kui ajakirjanduslik Marcos. Oma keskkonnas ei ole ta ikkagi muud kui ainult EZLN-i ülemjuhataja, kes juhindub oma tegevuses CCRI-CG korraldustest. Põliselanikud ise on öelnud, et nende jaoks on Marcos pigem nagu sild nende ja avalikkuse vahel, olles oma nii ühtedele kui ka teistele.

Subcomandante Marcos EZLN-i ülemjuhatajana

EZLN-is sõjaline juhtkond poliitikaga ei tegele. Tõsi, see seisukoht ei laiene Subcomandante Marcosele, kuna CCRI kasutab teda tema isikuomaduste ja keeleoskuse tõttu oma eestkõnelejana. Marcose sõnade järgi tema roll sellega piirdubki. Ta on eestkõneleja, kes väljendab teda volitanud revolutsioonikomitee liikmete seisukohta, mis on omakorda kujunenud konsultatsioonidel zapatistide toetajaskonnaga kohalikes omavalitsustes. Piltlikult öeldes näeb poliitiline käsuliin välja järgmine: omavalitsuste üldkoosolekutel kujundatakse konsensuslikult seisukohad, millest samal moel kujuneb munitsipaliteedi seisukoht, mis antakse oma esindaja kaudu CCRI-le teada. See omakorda kujundab inimeste tahtele tugineva poliitilise joone, millest annab maailmale teada Subcomandante kaudu. Seega ei räägi Marcos seda, mida ta ise välja mõtleb, vaid seda mida EZLN-i toetajad tal rääkida käsivad. Sellele on ta ka ise oma intervjuudes korduvalt viidanud ja seda on teinud ka CCRI liikmed:

„Kas Subcomandante Marcos järgib teid? Kas teie olete kõrgeim võim?“
„Kõrgeim võim on Salajane Revolutsioonikomitee.“
„Ja Marcos on selle alluvuses?“
„Hüva, Marcos on subcomandante. Marcos räägib head hispaania keelt. Meie teeme ikka veel kuradi palju vigasid. Sellepärast on meil
tarvis, et ta teeks palju asju meie eest.“
„Kelle käes on sõjaline juhtimine?“
„Sõjalistes asjades põhiliselt Subcomandante Marcos... Meie tegevusalaks on rohkem poliitilised ja organisatsioonilised küsimused.“

Kindlasti on aga Marcos olnud ja on ka tulevikus oluline isik zapatistide ideoloogia väljatöötamisel ning esitlemisel. Ta on sedavõrd sulandunud indiaanlaste maailma, et nood on ta reservatsioonideta omaks võtnud. Ka Jan de Vos on ühes oma intervjuudest märkinud, et tema arvetes indianiseerusid EZLN-i asutanud mestiitsid sedavõrd, et neid hakati võtma omainimestena. „Ta on üks meie seast,“ tutvustas de Vosi sõnul Marcost Comandante David. Marcos ise viitab pidevalt, et tema vaimseks isaks põliselanike maailmas oli Vana Antonio, kes suri tuberkuloosi mõni aeg pärast ülestõusu algust.

Subcomandante Marcose kirjutised

Subcomandante Marcos on mitmekesine ja andeka käega kirjamees, kellel on väga isikupärane ja kaasakiskuv stiil. Ta on ühtemoodi hea käega nii ilu- kui ka poliitilises kirjanduses, põimib neid omavahel ja saavutab nii kergesti loetavad, kuid mitmekihilised kirjatööd, mille sõnum on selge ja arusaadav ka suhteliselt väikese haridusega inimesele, kuid annab parasjagu mõtlemisainet erudeeritud lugejalegi. Väga tihti, eriti aga oma poliitilistes pamflettides, milliste peategelaseks on põrnikas Don Durito Lacandoniast, tõmbab Marcos paralleele vapra rüütli don Quijotega. Durito tegelaskuju kaudu naerab Marcos aeg-ajalt iseenda üle, kuid kasutab teda ka Mehhiko valitsuse, globaliseerumise ja neoliberalismi naeruvääristamiseks. Durito lood on ilmunud raamatuina nii hispaania kui ka inglise keeles. Raamatus „Zapatista Stories“ on lisaks Durito lugudele ka jutustused Vanast Antoniost ja zapatistide lastest. Kaks esimest lugude kogumikku avaldati juba varem raamatus „Our Word Is Our Weapon“, kus lisaks neile oli ka kogumik maajade muinasjutte. Vana Antonio lood on ilmunud ka hispaaniakeelse väljaandena. Vana Antonio on Marcose jaoks oluline, kuna ta oli tema teejuhiks maajade maailma. Marcos ise on mitmel pool mõista andnud, et peab Vana Antoniot oma vaimseks isaks, ilma kelleta ta oleks jäänud endiselt ortodoksseks vasakpoolseks, seega on Antoniol oma oluline roll zapatistide ideoloogia väljakujunemisel. Antoniolt ja teistelt kuuldud on ka muinasjutud, mida ta oma kirjutiste vahele poetab. Antoniolt kuuldud lugudest on sündinud ka kaks kakskeelset – hispaania- ja ingliskeelset – lasteraamatut „La historia de los colores/The Story of Colors“ ja „Questions and Swords: Folktales of the Zapatista Revolution“. Marcose lasteraamatuid iseloomustab soe heatahtlik huumor, südamlikkus ja õrnus. Mõlema raamatu illustraatoriks on Domitila Domínguez.

Zapatistide ideoloogia mõistmiseks on olulised Marcose artiklid, kus ta näitab globaliseerumise ja neoliberalismi varjukülgi ning osutab võimalustele, kuidas mõlema pahe vastu võidelda. Neist olulisemad on „Seven Loose Pieces of the Global Jigsaw Puzzle“ ja „The Fourth World War“.

Zapatistide ülestõusu põhjendamiseks oli mõeldud essee „Chiapas: The Southeast in Two Winds A Storm and a Prophecy“,, mis annab ettekujutuse rikkast osariigist, mille elanikud on ometi ühed Mehhiko vaeseimad inimesed.

Marcost on intervjueerinud näiteks Juan Antonio Zuniga, Beto Del Sereno, Epigmenio Ibarra, Elena Gallegos, Hermann Bellinghausen, Carlos Monsiváis, Aurelio Fernandez ja Gabriel García Márquez , milles avaldub Marcose kõneand ja kiire reaktsioon ootamatutele küsimustele. Intervjuudes valgustab Marcos zapatistide seisukohti jooksvates küsimustes, selgitab ideoloogiaprobleeme, heidab nalja ning jutustab lugusid, millel on alati õpetlik iva ja tagamõte.

Loomulikult on Marcose käekiri tunda ka kõigist CCRI kommünikeedest ja muudest dokumentidest.