Milano linnamüür

Milano linnamüür (itaalia keeles Mura di Milano) on väljend, mis hõlmab kolme Itaalia põhjaosas asuva Milano linna kaitsemüüride süsteemi. Linna vanimad, Vana-Rooma aegsed müürid rajati kahes etapis: esimene osa vabariigi ja teine keisririigi ajajärgul. Müüride teine süsteem ehitati keskajal (12. sajandil) pärast seda, kui keiser Friedrich I Barbarossa linna hävitas. Kõige hilisema müürisüsteemi rajasid linna hispaanlastest valitsejad 16. sajandil.

Kuigi müüridest endist on väga vähe säilinud, peegeldub nende struktuur selgelt linna planeeringus. Konkreetsemalt on nüüdisaegses Milanos kaks umbes ringikujulist tänavateringi (Cerchia dei Navigli ja Cerchia dei Bastioni), mis põhilises osas vastavad vastavalt linna keskaegsetele ja Hispaania-aegsetele müüridele.

Rooma-aegsed müürid

Milano Rooma-aegsete müüride kaart. Vabariigiaegsed müürid on näidatud punasega ja keiserlikud (Maximianuse-aegsed) sinisega.

Vabariigi müürid

Kõige vanem müür ehitati siis, kui Milanost (tollase nimega Mediolanumist) sai aastal 49 eKr Rooma munitsiipium. Tegemist oli enam-vähem ruudukujulise alaga, mille iga külg oli ligikaudu 700 meetrit pikk. Müüril oli kuus põhiväravat, mille kohta tavaliselt kasutatakse järgmisi nimesid: Porta Romana (Piazza Missori väljakul), Porta Ticinese (Carrobbios), Porta Vercellina (kus praegu seisab Santa Maria alla Porta kirik), Porta Orientale (ehk Porta Argentea, Via San Paolo tänaval), Porta Jovia (Via San Giovanni sul Muro tänaval) ja Porta Cumana (Via Broletto tänava lõpus, Via Cusani ja Via del Lauro tänava vahel). Tähele tasub panna, et mõnda neist nimedest (näiteks Porta Romana ja Porta Ticinese) kasutatakse ka samas piirkonnas asuvate hilisemate müüride väravate kohta.

Maximianuse müürid

Maximianuse torn Milano Arheoloogiamuuseumi õuel

Kui Mediolanum oli Lääne-Rooma keisririigi pealinn, laiendas linnamüüre keiser Maximianus. Idas pidid müürid hõlmama ka Heraklese terme (mis asusid tänapäevaste Piazza San Babila, Corso Europa ja Piazza Fontana läheduses) ja läänes ümbritseti müüridega võitlusareen. Ühtekokku oli uute müüridega ümbritsetud ala suurus üle 100 hektari. Lisati ka kaks väravat, mille kohta hakati hiljem kasutama nimesid Porta Nuova (kohas, kus praegu ristuvad Via Manzoni ja via Montenapoleone tänavad) ja Porta Tonsa (piirkonnas, mida nüüd tuntakse nimega Verziere).

Säilinud osad

Üksikud Milano Rooma-aegse müüri osad on jätkuvalt omal kohal; sealhulgas:

• Carrobbio põhjapoolses osas seisab osaliselt kaasaegsete hoonete poolt ümbritsetuna osa 1. sajandist pärinevast Porta Ticinese tornist;
• mõnede San Vito hoonete keldris on jälgi vabariigiaegsetest müüridest;
• Via Medici tänaval asuva hoone aias asub Maximianuse-aegne torn ja lühike müürijupp;
• Corso Magenta tänaval asuva arheoloogiamuuseumi õuel asub 24-külgne hulknurkne Maximianuse torn;
• mõne Via Montenapoleone tänaval asuva hoone keldris on jälgi Maximianuse-aegsetest müüridest;
• San Vittore kloostris, praeguses Leonardo da Vinci nimelises teadus- ja tehnoloogiamuuseumis (Museo della Scienza e della Tecnologia "Leonardo da Vinci") asuvad ühe kaheksanurkse hoone ja kahe torni jäänused.

Keskaegsed müürid

Porta Ticinese ehk üks keskaegse Milano müüri säilinud väravatest

Pusterla di Sant'Ambrogio – üks säilinud keskaegseid kõrvalväravaid

Milano keskaegsed müürid ehitati 12. sajandil ning seda peamiselt kaitseks sageli Lombardiasse sõjakäike korraldava Friedrich I Barbarossa eest. Keskaegse müüri ümbermõõt vastab suures osas tänapäevasele linna ajaloolist südant ümbritsevale tänavate ringile (Cerchia dei Navigli ehk "Navigli ring").

Milano keskaegsete kaitserajatiste ehitamine algas aastal 1156. Alguses valmis sügav vallikraav, mis täideti Seveso ja Nirone jõe veega. Täiendava kaitsemeetmena lisati puust müürid ning tõenäoliselt kasutati ka Rooma-aegsete müüride jäänuseid. Vaatamata sellele esimesele kaitserajatisele tegi keiser Milano aastal 1162 maatasa. Kohe pärast seda algas kivimüüride ehitamine.

Lõplik müürisüsteem oli peaaegu ringikujuline (luuletaja Bonvesin de la Riva sõnadega: "imetlusväärse ümarusega") ja seal oli seitse põhiväravat (Porta Ticinese, Porta Vercellina, Porta Giovia, Porta Comasina, Porta Romana, Porta Nuova ja Porta Orientale) ja umbes kümme pusterlet ehk kõrvalväravat (sealhulgas Pusterla dei Fabbri, Pusterla di Sant'Ambrogio, Pusterla delle Azze, Pusterla di San Marco, Pusterla Monforte, Pusterla Tosa, Pusterla di Sant'Eufemia ja Pusterla della Chiusa).

Suurem osa keskaegsetest müüridest lammutati vahemikus 16.–19. sajandini. Vallikraavid jäeti alles ja neid kasutati kanalitena.

Säilinud osad

Tänaseni alles olevate Milano keskaegse müüri osade hulka kuuluvad:

• Via Manzoni tänava lõpus olev vana 12. sajandist pärinev Porta Nuova värav;
• Porta Ticinese, samuti üks keskaegsete müüride põhiväravatest;
• Corso di Porta Romana ja Via Sforza tänava ristumiskohas asuva kahe hoone keldris leiduvad keskaegse Porta Romana värava säilinud osad;
• Via San Damiano tänaval on säilinud ligikaudu 20 meetrit keskaegset müüri;
• aadressil Corso di Porta Venezia 21 asuvas hoones leidub fragment kunagi Porta Orientale väraval asunud bareljeefist.

Basilica di Sant'Ambrogio kirikus asuv kõrvalvärav Pusterla di Sant'Ambrogio on esialgse sellenimelise värava aastast 1939 pärinev rekonstruktsioon.

Hispaania-aegsed müürid

Milano aastal 1573

Milano nn Mura Spagnole (Hispaania müürid) ehitati vahemikus 1546–1560 ja sellega täideti linna Hispaania-aegse valitseja Ferrante Gonzaga viimset soovi. Uue müürisüsteemi pikkus oli kokku 11 kilomeetrit ehk palju rohkem kui linna keskaegsetel müüridel. Müüri mitmed osad olid tugevdatud linna ümbritsenud kanalitest tehtud vallikraavidega. Müüride ulatus vastab suures osas tänapäevasele "bastioni ringile" (Cerchia dei Bastioni).

Müürid säilisid küll 19. sajandini, kuid nad kaotasid oma sõjalise otstarbe 18. sajandi keskel. 19. sajandil kasutati müüre valitseja Gian Luca Pallavicini poolt pigem teatud panoraamvaatega promenaadina. Stendhal on seda promenaadi kirjeldanud oma päevikus Rome, Naples et Florence. Sel ajal võis mööduja ükskõik, milliselt müüri osalt näha Milano toomkirikut (Duomo di Milano). Müüri põhjapoolselt osalt võis näha nii toomkirikut (vaadates lõunasse) kui ka Alpe (vaadates põhja poole).

Hispaania müürides oli 11 väravat: Porta Romana, Porta Tosa (nüüd Porta Vittoria), Porta Orientale (aastal 1860 sai uueks nimeks Porta Venezia), Porta Nuova, Porta Comasina (sai aastal 1860 uueks nimeks Porta Garibaldi), Porta Tenaglia, Porta Sempione, Porta Vercellina, Porta Ticinese, Porta Lodovica ja Porta Vigentina.

Porta Romana Hispaania müürid

Kui Milanost sai Prantsuse esimese keisririigi osa, käskis kuberner Francesco Melzi d'Eril Hispaania-aegsed müürid lammutada ja vahetas välja ka algsed väravad. Sel ajal toimisid väravad tollijaamadena ning nende arhitektuur pidi peegeldama nii Napoleoni keisririigi suurejoonelisust kui ka Milano rolli Itaalia kuningriigi pealinnana. Selle tulemusena asuvad paljud Milano kaasaegsemad "väravad" küll kohtades, kus enne asusid Hispaania-aegse müüri osaks olnud väravad, kuid nende ajalugu ulatub tagasi vaid 19. sajandisse.

Säilinud osad

Hispaania müüri kõige paremini säilinud osad asuvad Porta Venezia ümbruses; näiteks Piazza Medaglie d'Oro väljakul, Piazza Medaglie d'Oro ja Piazza XXIV Maggio vahelisel alal ja Viale Vittorio Veneto tänaval. Viale Monte Nero tänaval asub kaks väikest vanu linnamüüre kasutades rajatud aeda.