Vikipeedia

Mediolanum

Mediolanum (tänapäeva Milano) oli keldi hõimu insuberide tähtsaim asula Gallia Cisalpinas.

Mediolanumi kaart

Hilisel Rooma ajal (300–400 pKr) oli linna elanike arv 40 000. Kui linnast sai Lääne-Rooma keisririigi pealinn, kasvas elanike arv 100 000 inimeseni, tehes Mediolanumist ühe Rooma-aegse Itaalia suurima linna.[1][2][3]

Ajalugu muuda

Arvatakse, et Mediolanum rajati aasta 600 eKr paiku insuberide poolt, kelle järgi kutsuti seda Põhja-Itaalia osa nimega Insubria. Titus Liviuse poolt üles tähendatud legendi järgi saatis Gallia kuningas Ambicatus Itaalia põhjaossa erinevatest gallide hõimudest valitud inimestest koosneva rühma, mida ta pani juhtima oma õepoja Bellovesuse; legendi järgi panigi just Bellovesus viienda Vana-Rooma kuninga Lucius Tarquinius Priscus valitsemisajal aluse Mediolanumi linnale.[4]

Roomlased, keda juhtis konsul Gnaeus Cornelius Scipio Calvus, võitlesid insuberitega ja vallutasid linna aastal 222 eKr. Seejärel alistus insuberite pealik Roomale, andes roomlastele kontrolli linna üle.[5] Kuna insuberid liitusid peale seda Hannibaliga, tuli roomlastel linn aastal 194 eKr uuesti vallutada. Seejärel vallutasid roomlased lõpuks kogu piirkonna, kutsudes uut provintsi nimega Gallia Cisalpina ("Gallia siinpool Alpe"). Just roomlased võisid anda kohale nime, latiniseerides senise keldi nime: gallia keeles tähendas *medio- "keskmine, keskpunkt" ja nime teise osa -lanon näol on tegemist keldi vastega ladinakeelsele sõnale -planum ("tasandik"); seega tähendas *Mediolanon (latiniseeritult Mediolanum) "(asundust) tasandiku keskel".[6][7]

Mediolanum oli oluline tänu oma asukohale Põhja-Itaalia teedevõrgu keskpunktina. Polybios kirjeldas seda kui maad, mis oli rikas veini, igat sorti teravilja ja peene villase lõnga poolest. Sealsetes metsades kasvatati karjade viisi sigu nii ühiskondlikuks kui eratarbeks ja sealsed inimesed olid tuntud oma suuremeelsuse poolest.[8]

 
Osa Rooma-aegsest müürist (11 m kõrge) koos 24-külgse torniga

Alates aastast 89 eKr oli tegemist omavalitsusõigusega linna munitsiipiumiga. Esimese Rooma keisri Augustuse valitsemisajal oli Mediolanum kuulus oma koolide poolest; lisaks asusid linnas ka teater ja amfiteater (129,5 × 109,3 m[9]). Julius Caesari ajal ümbritses linna suur kivimüür, mida keiser Maximianus 3. sajandi lõpus veelgi laiendas. Mediolanumist Liguuria prefekti (Praefectus Liguriae) asukoha teinud Hadrianuse ajast alates oli tegemist kolooniaga; Constantinus omakorda tegi linnast Itaalia vikaari (Vicarius Italiae) asukoha. 3. sajandil oli Mediolanumis olemas rahapaja[10], horreum ja keiserlik mausoleum. Aastal 259 alistasid Rooma leegionid keiser Gallienuse juhtimisel Mediolanumi lahingus kindlalt alemannid.

 
Mediolanumi rahapajast pärinev Arcadiuse-aegne solidus, ca 395–408

Aastal 286 kolis Diocletianus Lääne-Rooma keisririigi pealinna Roomast Mediolanumisse ja viimasest sai Lääne-Rooma keisrite residents ning riigi halduskeskus. Enda elukohaks valis ta idapoolses keisririigis asunud Nikomeedia ja Mediolanumi jättis ta oma kolleegi Maximianuse hallata. Viimane ehitas sinna mitu hiiglaslikku monumenti, suure tsirkuse (470 × 85 meetrit), termid (ehk "Heraklese vannid"), suure keiserlike paleede kompleksi ja hulga muid teenuseid ja hooneid, millest on säilinud vähem nähtavaid jälgi. Ta suurendas ka linna pindala, mille ümber ehitati ka uus suurem kivimüür (ligikaudu 4,5 km pikkune), millel oli palju 24-külgseid torne. Monumentide alal oli kaks torni ning neist üks, millest sai San Maurizio Maggiore kloostri osa, on säilinud 16,6 meetri kõrgusena.

 
Milanost leitud elevandiluust tops, millel on kujutatud lavastatud jahti ja sõjavankrite võidusõitu. 4.-5. sajand pKr

Just Mediolanumis andis keiser Constantinus Suur aastal 313 välja Milano edikti, millega kindlustati riigis kõikide religioonide sallimine ja millega sillutati ühtlasi teed kristluse saamiseks keisririigi domineerivaks usundiks. Constantinus Suur viibis Mediolanumis seoses tema õe ja riigi idaosa keisri Liciniuse abiellumise tähistamisega. Ka Mediolanumis olid omad kristlaste kogukonnad[11], kelle seast tekkis tagakiusamiste tõttu ka oma osa märtreid; ent esimene kindel ajalooline Mediolanumi piiskop oli Merocles, kes viibis ka 313. aasta Rooma nõupidamisel. 4. sajandi keskel jagasid arianismiga seotud vaidlusküsimused sealsed kristlased mitmesse leeri; Constantinus II toetas ariaanlikke piiskoppe ja aeg-ajalt kerkis esile nendega võistlevaid piiskoppe. Aastal 374 surnud Auxentius, keda tuntakse ka kui Milano Auxentiust, oli hinnatud ariaanlik teoloog.

Arianismi pooldajad maha surunud piiskop Ambrosiuse (piiskop vahemikus 374–397) ja keiser Theodosius I (keiser vahemikus 379–395) ajal saavutas Mediolanum oma antiikaegse võimu tipu.[12]

 
Rooma sambad Milano San Lorenzo Maggiore kiriku ees

Mediolanumis asus ka mitu 4. sajandi lõpus ehitatud basiilikat: San Simpliciano, San Nazaro Maggiore, San Lorenzo Maggiore ja Sant'Ambrogio basiilikas asuv San Vittore kabel. Üldiselt toetas keisririik oma eksistentsi lõpuajal rakenduskunstide väljakujunemist Mediolanumis ja sealsete ühiskondlike hoonete ehitusplaanide juures olid elevandiluust ja hõbedast teosed tavapärased. Milano toomkiriku krüptis on säilinud muistse Püha Tekla kiriku ja baptisteeriumi, kus ristiti Augustinus Hippost, varemed.

Aastal 402 piirasid linna goodid ja Honoriuse valitsemisajal viidi keiserlik residents üle Ravennasse. Aastal 452 piirasid linna ja vallutasid selle hunnid Attila juhtimisel. Ent tõeline murrang Mediolanumi keiserlikus minevikus toimus aastal 538, mil Gooti sõja ajal laastas linna paljude elude hinnaga gootide kuninga Vitigesi lähisugulane Uraia.[13] Aastal 569 vallutasid linna Itaalia aladele jõudnud langobardid ja tekkinud Langobardide kuningriigi pealinnaks sai hoopis Ticinum (mille uueks nimeks sai Papia, millest tuleneb ka tänapäevane nimekuju Pavia). Varakeskaegset Milanot jäid valitsema langobardide peapiiskopid.

Säilinud ehitised muuda

Mõned Rooma-aegse Mediolanumi monumentidest on vaatamisväärsused ka tänapäeva Milanos:

  • Sant'Ambrogio basiilikas:
    • San Vittore kabel koos hilisantiikajast pärinevate mosaiikidega;
    • Rooma-aegsest sarkofaagist ja muust materjalist kokku pandud nn "Stilicho hauakamber";
    • suur raidkirjade kogu.
  • San Lorenzo kiriku ees asuv Colonne di San Lorenzo sammastik.
  • Rooma-aegsete raidkirjadega Archi di Porta Nuova osad.
  • Vähene, mis on säilinud suurest amfiteatrist; tänapäeval on tegemist varemeid sisaldava arheoloogilise pargiga.
  • Tsirkuse torn (16,6 meetri kõrgune), mis tänapäeval asub San Maurizio Maggiore kloostri sees.
  • Osa müürist (moenia) ja 24 küljega torn (3. sajandist, Maximianuse ajast).
  • San Lorenzo kirik (4.-5. sajand) ja San Aquilino kabel.
  • Keisripalee varemed.
  • Mõningad "Heraklese vannide" varemed; lagede ja põrandate osi leiab ka arheoloogiamuuseumist.
  • Cripta di San Giovanni in Conca krüpt.
  • Osa müürist ja mõned tänavasillutise jäänused Missori väljakul ja samanimelises Milano metroopeatuses.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Metropolis and Hinterland: The City of Rome and the Italian Economy, 200 BC-AD 200".
  2. ↑ "A Companion to Latin Studies".
  3. ↑ "Northern Italy, from Alps to Florence".
  4. ↑ Livius. "Ab Urbe condita", 5.34–35.3.
  5. ↑ Capture of Mediolanum and End of the War. Polybius, Histories.
  6. ↑ Delamarre, Xavier (2003). Dictionnaire de la langue gauloise (prantsuse) (2nd ed.). Paris: Errance. Lk 221–222. ISBN 2-87772-237-6.
  7. ↑ Võrdle ka: G. Quintela & V. Marco "Celtic Elements in Northwestern Spain in Pre-Roman times" (e-Keltoi: Journal of Interdisciplinary Celtic Studies, 2005), kus on kirjas, et "liitnime Medio-lanum teises osas selgesti [näha] olev toponüüm, mis tähendab "tasandikku" või tasast piirkonda ...".
  8. ↑ Harry Thurston Peck. "Harpers Dictionary of Classical Antiquities" (1898): "Gallia Cisalpina".
  9. ↑ Benario, Herbert W. (1981). "Amphitheatres of the Roman World". The Classical Journal. 76 (3): 255–258. JSTOR 3297328. Mõõtmed on ära toodud leheküljel 257; erinevalt mõnikord väidetust ei olnud tegemist Colosseumi ja Capua amfiteatri järel maailma suuruselt kolmanda amfiteatriga.
  10. ↑ Kuigi ka Deciuse ajal võidi Mediolanumis münte vermida, algas järjepidev müntide valmistamine keiser Gallienusega aasta 258 paiku; Mediolanumi rahapaja, mille Aurelianus lasi Ticinumi viia, oli Rooma ja Siscia (tänapäeva Sisak Horvaatias) kõrval üks kolmest keisririigi tähtsaimast rahapajast. Mattingly, H. (1921). "The Mints of the Empire: Vespasian to Diocletian". Journal of Roman Studies. 11: 254–264 [p. 259]. DOI:10.2307/295905.
  11. ↑ Seal esinesid järgmiste pühakute kultused: Gervasius ja Protasius (surid 2. sajandil Mediolanumis), Victor Maurus (suri ca 303 Mediolanumis), Nabor ja Felix, Nazarius ja Celsus (surid Mediolanumis) ja legendaarne Püha Sebastianus, kes võis olla Mediolanumist pärit.
  12. ↑ The Princeton Encyclopedia of Classical Sites (eds. Richard Stillwell, William L. MacDonald, Marian Holland McAllister).
  13. ↑ Prokopiose järgi ulatusid Mediolanumi kaotused 300 000 meheni.
  • Polybius (1889). Histories. London, New York: Macmillan.[1]
  • Thurston Peck, Harry (1898). Harpers Dictionary of Classical Antiquities. New York: Harper and Brothers.[2]
  • MacDonald Stillwell, Richard; William L. McAlister; Marian Holland (1976). The Princeton Encyclopedia of Classical Sites. Princeton: Princeton University Press.[3]

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mediolanum&oldid=6410486"