J. W. Roxbee Cox

J. W. Roxbee Cox oli Briti filosoof, kes kirjutas vaimufilosoofiast, tajufilosoofiast, metafüüsikast ja eetikast. Ta töötas Queen's University Belfastis ja Lancasteri Ülikoolis.

Looming

Meelte eristamine

Artiklis "Distinguishing the Senses" (1970) tegeleb Roxbee Cox küsimustega, milliste kriteeriumide järgi meeli eristatakse (küsimus 1) ning millest see tuleb, et inimene saab aru, et ta näiteks näeb, mitte ei kuule ega kombi, (küsimus 2). Küsimusele 1) vastatakse, et meeli eristatakse füsioloogiliste protsesside ja kehaosade järgi, mis tajumisel osalevad, ("meeleelundite vaade") või iseloomulike elamuste järgi ("iseloomulike elamuste vaade") või iseloomulike tajutavate omaduste järgi ("iseloomulike omaduste vaade"). Roxbee Cox pooldab iseloomulike omaduste vaate täiustatud versiooni, millele on lisatud meeleelundite vaate elemente ("modifitseeritud võtmetunnuste vaade").

Meeleelundite vaatel on kaks tervemõistuslikku tõlgendust, mis võivad olla ühitatavad. Füsioloogilise tõlgenduse puhul ei peeta silmas mitte ainult näiteks silmi ja kõrvu, vaid ka füsioloogilisi süsteeme, mis nende töö tagavad. Siin on meelte eristamiseks kaks võimalust: näiteks silmadeks nimetatakse kas 1) füsioloogilist süsteemi, mis on äratuntav selle järgi, et ta hõlmab silmad, või 2) füsioloogilist süsteemi, mis eristub selle järgi, et ta on tundlik teatud tüüpi ärritajatele. Võimalus 1) tundub usutavam, sest inimesed ei ole füsioloogiaga nii hästi kursis. Praktilise tõlgenduse puhul on silmad jne ainult need kehaosad, mida saab asjade tajumiseks või mittetajumiseks kasutada või vähemalt juhtida: suunata, paigutada, sulgeda jne. See vaade väldib elundite piiritlemise probleemi, sest meeleelundite teadmine ilmnebki osalt võimes kasutada teatud kehaosi, sealhulgas neid, mida me ei tea. Et mõlemas tõlgenduses on keskne osa silmadel jne, siis võivad need olla ühitatavad. Meeleelundite vaate kaks peamist raskust on järgmised. Esimene raskus seisneb selles, et kui me just ei apelleeri ärritajate eristamisele, siis on selle järgi raske eristada näiteks silmadega nägemist ja silmadega kompimist. Füsioloogilises tõlgenduses tuleks eristada kaht füsioloogilist süsteemi, kuhu kuuluvad silmad. Ja siis jääb üle apelleerida hoopis iseloomulikule elamusele või iseloomulikule tajutavale tunnusele. Analoogne lugu on praktilise tõlgenduse puhul. Teine raskus seisneb selles, et pole selge, mille järgi kehaosasid rühmitatakse. Teadlased võivad apelleerida füsioloogilistele protsessidele või ärritajatele, aga tervele mõistusele see nähtavasti ei sobi. Miks näiteks vasaku silma, vasaku käe ja vasaku kõrva kokkurühmitamine tundub absurdne? Nähtavasti on iga meele puhul mingi ühine element, vasakpoolsete elundite rühma puhul aga mitte. Selle ühise tunnuse leidmiseks tuleb jälle apelleerida iseloomuikule elamusele või iseloomulikule tajutavale tunnusele. Roxbee Cox ei taha aga öelda, nagu meeleelunditele viidates ei saaks meeli eristada teistest uskumuse allikatest.

Roxbee Cox ei taha arutada iseloomuliku elamuse vaadet. Esiteks peavad selle vaate pooldajad tema arvates kõigepealt näitama, et "nägemiselamuse eriline iseloom" üldse tähendab midagi (kui just selle kirjeldused ei seisne nende asjade kirjeldamises, mida nähakse). Teiseks, iseloomuliku elamuse vaate väljatöötamine nõuab paljude muude tähtsate asjade põhjalikku arutamist. Selle vaate järgi on näiteks põhimõtteliselt võimalik, et helisid nähakse. Selleks et seda olukorda kirjeldada, peab nägemiselamust ära tundma sõltumatult sellest, et see on elamus, mis esineb nägemise puhul, ja see tekitab tuttavad raskused. Ja kui keegi väidab, et ta pole sellisest elamusest teadlik, siis on talle raske näidata, et see tal tegelikult kogu aeg on.

Roxbee Cox toob sisse otsese taju mõiste (see on lähedane Paul Grice'i visuaalse lihtsuse mõistele (Paul Grice#Mõned märkused meelte kohta). Vajadust selle järele tekitab iseloomulike omaduste järgmine raskus. Kui see tähendab lihtsalt seda, et kui ma näiteks tajun, et miski on soe, siis ma kombin, et see on soe, siis võib vastu väita, et sageli me näeme, et miski on soe. Iseloomulike omaduste vaate pooldaja vastab, et rangelt võttes me ei näe, et miski on soe, nii nagu me näeme, et miski on punane ja ümmargune. Seda vastust tuleb täpsustada. Kui inimeselt, kes asju vaatab või kuulab, küsida, kuidas ta teab öelda, et asi on nii-ja-nii, siis võib olla mitut tüüpi vastuseid. 1. Ta teab öelda teatud teiste tunnuste järgi. 2. Ta lihtsalt teab või tunneb ära, järeldamata teistest tunnustest, kuid saab siiski osutada tunnustele, mille järgi saaks otsustada, ja ta kindlasti tajub neid tunnuseid. 3. Ta teab, aga mitte millegi järgi, ega saa ka mingitele tunnustele osutada, ja ta ei kasuta tajumisel mingeid niisuguseid tunnuseid. See ongi otsene tajumine. Näiteks seda, et asi on punane, nähakse otseselt. Need, kes ütlevad, et soojust ei saa näha, peavadki silmas otsest nägemist.

Iseloomulike omaduste teooria (vaate) järgi on nägemine tajumine, mis kätkeb otsest tajumist, et asjadel on värvused, valgus ja vari, kuju, mõõtmed, pinnatekstuur, ruumisuhted jne; kuulmine on tajumine, mis kätkeb otsest tajumist, et asjadel on helikõrgus, tämber, valjus jne. See positsioon vastab küsimusele 2: kui me otseselt tajume, et millelgi on teatud omadused, siis me selle järgi teame, millise meelega on tegu. Sellisena on see teooria siiski ebasidus. Ühest omadusest ei piisa, et meelt ära tunda, sest üht omadust (näiteks siledust) võidakse otseselt tajuda mitme meelega. Ei tööta ka see, kui nõuda kõigi nimekirjas olevate omaduste otsest tajumist, sest ma võin otseselt kompides tunda, et asi on sile, teisi visuaalseid omadusi aga otseselt näha. Selle teooria pooldaja võib vastata, et siledust ja punasust tuleb tajuda ühe ja sellesama tajumuse või tajuakti või tajuelamusega. Aga sel juhul on tarvis selgitust, mille poolest üks tajumus erineb kahest tajumusest.

Roxbee Cox esitab nüüd (esialgse) võtmetunnuste teooria (vaate). Iseloomuliku omaduse teooriat parandatakse järgmiselt. Visuaalsete omaduste seast valitakse välja värvus, valgus ja vari ning öeldakse, et kui kellegi taju kätkeb otsest tajumist, et asjal on teatud värvus- või valgusomadus, siis ta näeb seda asja, ja kui kellegi taju, et asjal on teatud muu omadus, kätkeb otsest tajumist, et asjal on mingi valgus- või värvusomadus, siis ta näeb, et asjal on see muu omadus. Nägemise puhul on mõne värvusomaduse omamist kohane nimetada tajutava võtmetunnuseks, ja see seletab ka, miks me muid omadusi just näeme. Kui me tajume, et millelgi on omadus, mis esineb mitmes iseloomulike omaduste nimekirjas, siis me peame ühtlasi tajuma üht või mitut erilist omadust, mida Roxbee Cox nimetab võtmetunnusteks. Nagu Aristoteles on täheldanud, ei saa nägemise võtmetunnust, mida Roxbee Cox nimetas mõneks värvus- või valgusomaduseks, lühidalt kirjeldada. Me võime tajuda, et mingi asi on valgustatud, millestki heledam, läikiv, mingi valguse ja varju varjundiga, tuhm või särav, mingi värvitooniga, külmalt helendav vms. Seda, et asjal on mõned niisugused omadused, on mugav nimetada mõne värvusomaduse omamiseks. Kuulmise võtmetunnus on mingi valjuse ja tämbri omamine, haistmise puhul mingi lõhna omamine, maitsmise puhul mingi maitse omamine jne. Kompimise puhul on asi keerulisem, kuid lihtsustusena võib esialgu öelda, et kompimise võtmetunnus on, et asja puudutamisel tekib mingi tunne.

Võtmetunnuste teooria paremuse näitamiseks vaatleme kuju näidet. Kuju saab tajuda kompimise või nägemise teel. Kui tajume seda nägemise teel, siis peame otseselt tajuma, et asjal on mõni värvusomadus; kui kompimise teel, siis peame otseselt tajuma, kuidas see puudutamisel tundub. Kogemuse järgi (kuigi see on loogiliselt võimalik) ei saa nii olla, et me tajuksime millegi kuju, ilma et me otseselt tajuksime kumbagi neist kahest omadusest. Kuju tajumine kätkeb neist ühe omaduse otsest tajumist (mitte lihtsalt, et kuju tajumist saadab alati neist ühe omaduse otsene tajumine). Võtmetunnuste teooria vastab hõlpsasti küsimusele 2. Kui ma tajun kuju, siis tuleb vaadata, kas minu taju kätkeb värvuse otsest tajumist või mingi tunde otsest tajumist puudutamisel. Võtmetunnuste teooriat ei saa süüdistada meelevaldsuses, sest omadused rühmitatakse kokku võtmetunnuse ümber.

Võtmetunnuste teooria ei väida, et kui me näeme midagi, siis me tajume otseselt, et millelgi on mingi konkreetne värvusomadus. Vajalik on ainult, et me otseselt tajuksime, et millelgi on mingi värviomadus.

Pole ilmne, et kompimine on ühtne meel; võib-olla on mitu meelt ühte patta pandud. Ei paista olevat omadust, mis võiks olla võtmetunnuseks. Roxbee Cox loetleb viis kompimise varianti (1. on kontaktkompimine, 2., 3. ja 4. on mittekontaktkompimine ja 5. on pigem mittekontaktkompimine).

1. Millegi otsene tajumine puudutamisel on võib-olla kõige ilmsem kandidaat võtmetunnuse rollile. Aga järgmistes näidetes kompimine seda ei kätke.
2. Õhu või toa soojust või seda, et kuskilt õhkab sooja, tajutakse midagi puudutamata. Tuule kompimine kätkeb alati säärast soojuse või jaheduse tunnet, sageli koos näiteks juuste või käekarvade liikumise tundega. Tugeva tuule tunne ja vee soojude või jaheduse tunne, kui ollakse vee sees, kuulub ka siia, aga neil juhtudel tuntakse kokkupuudet; ent soojust või jahedust ei tunta ikkagi kokkupuute tundmise kaudu, nii et ühist võtmetunnust ikkagi ei ole.
3. Me võime silmade või ninaga tunda, et mingi aine rikub õhku või et küüslauku on tükeldatud või et õhk on kuiv, ilma et see kätkeks millegi tajumist puudutamise teel.
4. Me võime tajuda, et miski on elektrit täis, ilma et me midagi puudutades otseselt tajuksime.
5. Mõned asjadest, mida me kombime keha sees, kätkevad surve või kokkupuute otsest tajumist, näiteks tableti neelamise puhul; mõned kätkevad otsest taju, et kaks kehaosa on kokkupuutes, näiteks mõne pulseerimise puhul. Aga raske oleks väita, et kokkupuudet alati otseselt tajutakse.

Nii et kokkupuute tunne ei kõlba võtmetunnuseks. Kandidaadiks võiks olla veel soojuse või jaheduse tunne, aga see ei rahulda tingimust, et võtmetunnuse otsene tajumine mitte lihtsalt ei kaasne teiste omaduste tajumisega, vaid teisi tunnuseid peab tajutama võtmetunnuse otsese tajumise kaudu. Nüüd oleks loomulik järeldada, et kompimine hõlmab mitut meelt, aga siis tekib mitu küsimust, millele peab vastama.

Esiteks, kui "kompimine" tähendab disjunktsiooni 'millegi tundmine puudutamisel või ümbritseva soojuse tundmine või õhu kuivuse tundmine jne', siis võtmetunnuste vaate vastus küsimusele 2 tundub ebausutav. Tundub, et mitme meele vaate järgi me saame öelda, et me midagi kombime, selle järgi, et me tunneme ära, et me tajume viisil, mis kätkeb mõnele "alameelele" vastava võtmetunnuse otsest tajumist. Ent isegi kui eeldada, et me kõik teame alameeli ja nende võtmetunnuseid, oleme konkreetse taju puhul kindlamad selles, et tegu on mingit liiki kompimisega, kui selle kompimise liigis. Nii et nähtavasti me sellist nimekirja ei kasuta, vaid meil on üldine ettekujutus sellest, mis teeb tajumise kompimiseks. Pole raske kujutleda juhtumeid, mil uus taju liik liigitatakse kõhklematult kompimiseks. Sellepärast tundub, et nende erinevatena paistvate meelte kokkurühmitamisel on mõte sees. Neile kõigile on ühine, et millegi tajumine kätkeb ka mingi kehaosa tajumist: tajume ka kehaosa, millega ma tajume. Sellepärast võib küsida, kuidas täpselt kompimise puhul kehaosa on tajutavasse kätketud, nii et see oleks erinev näiteks nägemise juhtumist. Kõigile kompimise juhtumitele ühine tunnus on see, et me tajume ka midagi sellest, kuidas miski muu mingit kehaosa mõjutab. Jääb üle näidata, et see eristab kompimist teistest meeltest. Ma ju ka näen näiteks peeglist oma silmi. Nii et olemuslik on see, kuidas tajumine kehaosa mõjutab. Peegli näite puhul võib kujutleda stseeni, kus muidu on kõik sama, aga seda osa peeglist, kus peegelduksid silmad, ma enam ei näe. Aga kui koer minust möödub, harjates mu jalga karvadega, siis me ei saa kujutleda stseeni, kus kõik on sama, aga kehaosa ei osale tajutavas, kui me just ei kaasa mõnd teist meelt, näiteks kujutledes, et näen, kuidas koer möödudes peaaegu harjab mu jalga.

Kompimise kui ühe meele võtmetunnus võiks olla järgmine. Taju juhtum on kompimise juhtum, kui a) otseselt tajutava kirjeldus sisaldab mainimist, et miski muu tajutav kuidagi mõjutab kehaosa, ja b) see, et tõsiasja kehaosa kohta otseselt tajutakse, on tarvilik ülejäänud tajutava tajumiseks. Lühidalt öeldes, taju juhtum on kompimise juhtum, kui taju olemuslikult kätkeb kehaosa tajumist.

Nüüd võib vastata esimesele küsimusele kompimise kohta. See, et kõikidel kompimise juhtumitel on ühine võtmetunnus, seletab seda, et neid saab kokku rühmitada ja teistest meeltest (välja arvatud maitsmine) eristada. See on ka vastus algsele küsimusele 2. Ühine võtmetunnus seletab ka, miks me uue tajuliigi kõhklematult kompimise alla paigutaksime.

Jääb aga teine küsimus: hea küll, kokkurühmitamine on võimalik, aga miks me üldse peaksime neid kokku rühmitama? Meelte eristamisel on kaks otstarvet; osutub, et need on tavaliselt täidetud ka siis, kui me kompimises eri meeli ei erista. Esiteks, meele mainimine näitab, milliste tajutava omaduste märkamist võib tajujalt oodata, (lisatunnuste näitamise funktsioon). Teiseks, meele mainimine näitab, mida tuleks teha, et saada samasugust tajumust, (edasise vaatluse suunamise funktsioon); muidugi ka seda, kuidas tajumust sõltumatult (teise meelega) tajuda. Roxbee Cox väidab, et need kaks otstarvet on sama hästi täidetud ka juhul, kui meeled on kokku rühmitatud. Kõigepealt, miks maitsmine arvatakse omaette meeleks, kuigi sel on kompimise võtmetunnus? Kujutame ette, et maitsmise asemel räägitakse kompimisest. Lisatunnuste näitamise funktsioon on täidetud, kuid edasise vaatluse suunamise funktsioon mitte. Oletame nüüd, et maitsmise kohta endiselt eraldi sõna ei ole, aga me räägime kompimisest kompimise kohta. Siis lisatunnuste näitamise funktsioon ei ole täidetud, sest me ei välista selle sõnaga maitset. Edasise vaatluse suunamise funktsioon on kontaktkompimise puhul täidetud, mittekontaktkompimise puhul mõnel juhul täidetud. Tuleb välja, et mõlemad funktsioonid on täidetud ainult juhul, kui meil on maitsmise kohta eraldi sõna. Aga tundub, et sama head põhjendid on ka näiteks kontaktkompimise ja mittekontaktkompimise eristamiseks eraldi meeltena; sama käib mittekontaktkompimise liikide kohta.

Ent neil teistel kompimise liikidel on erijooned, mis seletavad, miks neid pole tarvis eraldi meeltena võtta. 1)

Publikatsioone

• Fitting and Matching: A Note on Professor Austin's "How to Talk". – Analysis, 1955, 16 (1), 6–11.
• Commending and Describing. – Philosophical Quarterly, 1961, 11 (42), lk 39–48.
• Can I Know Beforehand What I Am Going to Decide? – Philosophical Review, 1963, 72 (1), lk 88–92.
• Are There Non-Dispositional Properties? – Analysis, 1964, 24 (5), lk 161–164.
• Are Perceptible Qualities 'In' Things? – Analysis, 1963, 23 (5), lk 97–103.
• Koos Mats Furbergiga. Locutionary and Illocutionary Acts: A Main Theme in J. L. Austin's Philosophy. – Philosophical Quarterly, 1966, 16 (62), lk 80.
• Making Moral Decisions: An Existential Analysis. – Philosophical Books, 1966, 7 (2), lk 10–11.
• Distinguishing the Senses. – Mind, 1970, 79, lk 530–550. Ümbertrükk: Fiona Macpherson (toim). The Senses: Classic and Contemporary Philosophical Perspectives, Oxford University Press 2011.
• Perception, Sensation and Verification. – Philosophical Books, 1973, 14 (1), lk 31–33.
• Mackie on Dispositional Properties. – British Journal for the Philosophy of Science, 1975, 26 (3), lk 232–234.
• Person and Object by Roderick M. Chisholm. – Philosophical Books, 1977, 18 (2), lk 84–86.
• Perception, Emotion and Action: A Component Approach. – Philosophical Books, 1979, 20 (1), lk 36–38.
• The Will: A Dual Aspect Theory. – Philosophical Books, 1982, 23 (3), lk 168–170.
• Utilitarians and the Use of Examples. – Ethics, 1985, 95 (2), lk 268–273.
• Knowledge and Mind: Philosophical Essays. – Philosophical Books, 1985, 26 (1), lk 31–33.
• From Universal Prescriptivism to Utilitarianism. – Philosophical Quarterly, 1986, 36 (142), lk 1–15. Veebiversioon
• Induction and Disjunction. – Philosophical Papers, 1986, 15 (2–3), lk 89–95.
• Metaphysical and Epistemological Problems of Perception. – Philosophical Books, 1986, 27 (3), lk 166–167.
• The Philosophy of Right and Wrong: An Introduction to Ethical Theory. – Philosophical Books, 1987, 28 (3), lk 172–173.

Kirjandus

• R. E. Jennings. Purpleness: A Reply to Mr. Roxbee Cox. – Analysis, 1965, 25 (3). lk 62–65.