Vikipeedia

Eesti lipp

lipp
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti Vabariigi riigilipp)
 See artikkel räägib lipust; laulu kohta vaata artiklit Eesti lipp (laul)

Eesti lipp (ka sinimustvalge) on Eesti riigilipp ja eestlaste rahvuslipp

Eesti lipp

Lipp on ristkülikukujuline ja koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust. Ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge.[1] Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11.[2]

Värvid muuda

 
Sinimustvalge Pika Hermanni tornis

Riigikogu poolt 27. juunil 1922 vastu võetud riigilipu seaduse järgi on Eesti riigilipuks taevasinine (rukkilillesinine)-must-valge lipp. Praegu kehtivas, 2005. aastal vastu võetud Eesti lipu seaduse redaktsioonis on täpsustatud, et riigilipu sinine värvitoon rahvusvahelise PANTONE värvitabeli järgi on 285 C.

Värv Pantone CMYK RGB HEX
██ sinine
 285 C C91%,M43%,Y0%,K0% 0,114,206 #0072CE
██ must
 Black C0%,M0%,Y0%,K100% 0,0,0 #000000
██ valge
 White C0%,M0%,Y0%,K0% 255,255,255 #FFFFFF

Ametlikud variandid muuda

 
Eesti Vabariigi Presidendi lipp
 
Eesti mereväe lipp

Eesti Vabariigi Presidendi lipp on sinimustvalge, mille keskel on suur riigivapp. Eesti mereväe lipu keskel on väike riigivapp ning mereväe lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13.

Heiskamine muuda

Igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu. Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel. Sinimustvalge võib heisata avalikel üritustel ning igaühel on õigus seda lippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.

Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. [viide?]

Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00. Jaaniööl riigilippu ei langetata.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.

Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti Vabariigi hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" meloodia algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa laulu "Mu isamaa on minu arm" meloodia fragmendi baasil loodud signatuuri.

Ajalugu muuda

  Pikemalt artiklis Eesti rahvusvärvid

Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle saja aasta vana.[viide?] Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles.

Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp muuda

29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni "Vironia" (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni, mis ei ole seotud hilisema korporatsioon Vironiaga) asutamiskoosolekul Tartus Aleksander Mõttuse idee põhjal kindlaks korporatsiooni värvid: sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv; valge – rahva püüd õnne ja valguse poole. (Mõttuse ideele sarnane tõlgendus lipu sinise ja musta värvi tähendusele sisaldub ka hilisemas Martin Lipu tuntud luuletuses "Eesti lipp", mis ilmus trükis 1897. aastal.)

 
Esimene sinimustvalge, 1884. aastal valmistatud Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ajalooline lipp, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis

Kuna ametivõimud keeldusid korporatsioonile "Vironia" tegevusluba andmast, siis jäid selle värvid mõneks aastaks "hoiule" Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS). Kolme värvi kombinatsiooni idee autor, Tartu Ülikoolis teoloogiat õppiv Aleksander Mõttus sai laiemalt tuntuks sellega, et kandis 26. märtsil 1882 (vkj) Tartus avalikult "Vironia" sinimustvalget teklit, mille peale andsid saksa korporandid talle Vallikraavi tänaval peksa, võtsid tekli ära ja tallasid korporatsioon Livonia konvendikorteris jalge alla. Kinnitamata organisatsiooni värvide kandmise süüteo eest heideti Mõttus ülikoolist välja ning ülikooli kohtu otsusega saadeti ta ka üheks aastaks (kuni 1. augustini 1883) Tartu linnast välja.

Sinine, must ja valge ei olnud algusest peale enesestmõistetavad Eesti lipuvärvid. Nii on Jaan Bergmanni 1881. aastal avaldatud luuletustes "Eesti lipp" ja "Lipulaul" Eesti lipu värvideks nimetatud sinine (helesinine), must ja "rohiline"[3] (nagu on praegu korporatsioon Rotalial), 1882. aastal avaldatud Friedrich Wilhelm Ederbergi luuletuses on Eesti lipp "must, roheline, taevasina karva".[4]

26. märtsiks 1884 (vana kalendri järgi; 7. aprilliks uue kalendri järgi) valmis Karl August Hermanni abikaasa Paula ja Miina Hermanni (Miina Härma) algatusel ning Põltsamaa kihelkonna koolmeistri Gustav Beermanni tütre Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp. Lipuks vajalikud kolm tükki siidriiet ostis Emilie Beermann Põltsamaalt Leihbergi riidekauplusest ja õmbles sinimustvalge kokku oma toas, jõeäärses kihelkonnakooli majas. Gustav Beermanni puutöötoas valmis varras ja tema poeg Christoph Beermann viis lipu Tartusse. See siidist lipp, Eesti sinimustvalge "emalipp", on tänapäevani säilinud.

 
Üks eestlaste meeleavaldusel Petrogradis 26. märtsil 1917 lehvinud sinimustvalgetest

4. juunil 1884 õnnistas ja pühitses EÜS-i sinimustvalge lipu Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Heinrich Rosenthal ütles tseremoonial: "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida."

Teadmine sinimustvalgest lipust ja värvidest, mis Tartus rahvuslikel põhjustel olid keelatud, levis aegamööda ka teistes Eestis asuvates rahvuslikes ringkondades, samuti kandsid mõned eesti üliõpilased neid värve oma kodukohtades. V üldlaulupeol Tartus 1894. aastal, kus eesti üliõpilased olid korrapidajateks, ehiti lauluväljak sinimustvalgete lintidega ja sinimustvalge lipuga esinesid kaks koori: Tartu-Maarja ja Suure-Jaani koor. Järgmisel, VI üldlaulupeol Tallinnas 1896. aastal keelasid Venemaa keisririigi võimuesindajad sini-must-valge sümboolika kasutamise. Vaatamata sellele esinesid kolm koori siiski oma sinimustvalge lipuga.[5]

Pärast seda, kui 1. novembril 1905 toodi EÜS-i lipp laiema avalikkuse ette Tartus toimunud meeleavalduse rongkäigul, sai sinimustvalgest lipust peagi üldtuntud eesti rahvusluse sümbol.

Iseseisva riigi lipp alates 1918 muuda

 
Sinimustvalged iseseisva Eesti vabariigi väljakuulutamise rahvakogunemisel 23. veebruaril 1918 Pärnus

24. veebruaril 1918 kuulutati Tallinnas sinimustvalgete lehvides välja Eesti Vabariik. Pärnus tehti sedasama 23. veebruaril 1918 (päev varem kui Tallinnas). 25. veebruaril 1918 heiskasid lipu Tallinnas, Toompeal Pika Hermanni torni tippu kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus.[6]

21. novembril 1918 novembril 1918 tegi Ajutine Valitsus Eesti Maapäevale ettepaneku "määrused ajutise riigilipu kohta" välja kuulutada. I määruse p. 1 järgi "Eesti riigilipu värvid on sinine (rukkilille sinine), must ja valge, horitsontaalses järjekorras".[7] 12. detsembril 1918 heisati sinimustvalge taas Toompeale Pika Hermanni torni tippu, lipu heiskajad olid Kaarel Uusma, Oskar Siiak ja Karl Kriisk.

Asutava Kogu poolt vastu võetud Eesti vabariigi valitsemise ajutine kord ega Eesti Vabariigi põhiseadus (1920) ei sisaldanud ühtegi viidet riigilipule. 27. juunil 1922 võttis I Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis fikseeris sinimustvalge lipu staatuse riigilipuna.

4. juunil 1934 tähistati üle Eesti pidulikult esimese sinimustvalge lipu 50. aastapäeva. Pärast pidustusi andis Eesti Üliõpilaste Selts ajaloolise lipu hoiule Eesti Rahva Muuseumi.

15. aprillil 1935 asutati nimede-eestistamise kesktoimkonna juurde Eesti Lipu toimkond.

Kuni 1940. aastani hoiti indantreen-riidevärvide abil valmistatud ametlikku sinist tooni lipukanga näidist igas Eesti politseiprefektuuris.[8]

 
Eesti lipp Suure Munamäe tornis

Okupatsiooniaeg 1940–1991 muuda

Teise maailmasõja käigus Nõukogude Liit okupeeris Eesti juunis 1940 ja seejärel keelasid okupatsioonivõimud mõne kuu jooksul sinimustvalge lipu kasutamise. 21. juunil 1940 kõrvaldati Pika Hermanni tornist Eesti Vabariigi lipp. Järgmisel päeval, 22. juunil tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi punalipp. 27. juulil[viide?] või 6. augustil 1940 kadus sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist. EÜS-i liikmed viisid ajaloolise lipu Nõukogude võimuesindajate eest varjule Vaimastvere lähedale Lääne-Mardi tallu.

28. augustil 1941 jõudis 16-aastane Fred Ise koos kaaslastega heisata sinimustvalge lipu Pika Hermanni torni enne Saksa väeüksuste saabumist Toompeale. 1941–1944 tunnustasid Saksa okupatsioonivõimud sinimustvalget eestlaste rahvuslipuna, kuid mitte riigilipuna. 21. septembril 1944 tõsteti Eesti lipp Saksa vägede lahkudes korraks veel Pika Hermanni tippu, ent 22. septembril 1944, kui Nõukogude armee oli Tallinna sisenenud, asendati see taas punalipuga.

Nõukogude okupatsioonivõimu taaskehtestamise järel 1944. aasta sügisel keelasid võimud koheselt ja karmilt nii Eesti lipu kui ka rahvusvärvide sini-must-valge värvikombinatsioonina kasutamise. Trükimeedias ja hiljem televisioonis jälgisid seda keeldu tsensorid. Küll võis "endise Eesti Vabariigi" lippu näha Eesti nõukogude entsüklopeedias.

Eesti lipu heiskajaid karistati enamasti "eriti jõhkra ja küünilise huligaansuse" eest ning paigutati poliitvangilaagritesse, mõnel juhul saadeti ka psühhiaatrilisele sundravile. Sellest hoolimata ning vastupanu näitamiseks heisati Eesti lippu sageli Eesti Vabariigi aastapäevadel jm puhkudel. Üks silmapaistvamaid oli rahvuslipu heiskamine Tartus Vanemuise suure maja katusele 24. veebruaril 1977.[9][10][11][12]

Ajakirjas Looming ilmus septembris 1981 luuletus "Silmades taevas ja meri", mille autor kunstiüliõpilane Andrus Rõuk, oli kirjutanud salaja akrostihhonina: selle ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõna "sinimustvalge".

23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi miitingul ei olnud mitte ühtegi sinimustvalget lippu, küll oli seal üks suur plakat, kus olid sõnad "Eesti Latvija Lietuva" ning iga riigi nimetuse all olid kujutatud rombidena selle rahvusvärvid. "Eesti" all olid sinine, must, valge romb. Enne miitingut asetati Linda skulptuuri jalamile põlevaid küünlaid, mille ümber olid seotud sinimustvalged lindikesed.[13]

21. oktoobril 1987 lehvis Võrus sinimustvalge lipp, mida võimuesindajad ei söandanud maha rebida. Umbes 1000 võrulast suundus meelt avaldades kesklinna, nõudes Ain Saare ja tema naise vabastamist. 24. detsembril 1987 lehvis taas Võrus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 korraldatud Lydia Koidula mälestusõhtul sinimustvalge lipp. Lipp varastati KGB töötajate poolt.

Laulev revolutsioon muuda

 
Lipud öisel laulupeol Tallinna Lauluväljakul juunis 1988

Eesti lipp toodi taas Eestis esimest korda avalikult välja 1988. aasta alguses. 2. veebruaril 1988 toodi lipp publiku ette Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori kontserdil[viide?] Estonia kontserdisaalis koos "Eesti lipu" lauluga.

15. aprillil 1988 kogunes Tartu Muinsuskaitsepäevadel umbes 7000 inimest EÜS-i maja juurde, millel lehvisid kolm lippu: sinine, must ja valge. Siin-seal võis laste käes näha ka juba väikseid sinimustvalgeid lipukesi. Vanemuise teatri- ja kontserdisaalis toimus samal päeval Eesti Muinsuskaitse Seltsi õhtu, kus lauldi laulu "Eesti lipp". Mõni nädal hiljem, 2. juunil 1988 võttis Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu vastu deklaratsiooni "Eesti rahvusvärvidest ja eesti rahvuslipust".

14. mail 1988 kuulasid Tartu levimuusikapäevade kontserdil Tähtvere lauluväljakul kümned tuhanded inimesed Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi isamaalisi laule ning üliõpilased lehvitasid lava ees suurt sinimustvalget lippu. Tallinna vanalinna päevade ajal juunis 1988 toimusid öised laulupeod Lauluväljakul, kuhu mitmed osalejad kõndisid sinimustvalgete lippudega Raekoja platsilt.

23. juunil 1988 avaldati Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus "Riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s", millega tunnistati sinine, must ja valge taas eesti rahvusvärvideks. Seadlus, millega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna võeti vastu hiljem, 20. oktoobril 1988, kuid sellele vaatamata heisati Tartu tähetornis sinimustvalge lipp kohe selle seaduslikuks rahvussümboliks saamise päeval, 23. juunil 1988.

12. juulil 1988 heiskas Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 sinimustvalge lipu Suure Munamäe vaatetorni. Kui see 14. juulil võimuesindajate poolt maha võeti, viidi 15. juulil sinna uus lipp, mida enam maha ei võetud.[14]

Jõululaupäeval, 24. detsembril 1988, heisati sinimustvalge lipp rahvahulga silme all Kuressaare linnuse kaitsetorni.[15]

24. veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp esimest korda pärast 1944. aastat Pika Hermanni torni. Tuhanded eestlased olid kogunenud Toompeale Kuberneri aeda ja sajad tuhanded jälgisid tseremooniat Eesti Televisiooni vahendusel. Kell 8.33 heiskasid spetsiaalse helisignatuuri saatel lipu nelja Tallinna kooli 7.-8. klassi õpilased Madis Laansalu, Sille Priks, Helen Lepalaan ja Rauno Tagel. Peeti kõnesid, koorid laulsid laule "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", "Hoia, Jumal, Eestit" ning "Eesti lipp".[16]

8. mail 1990 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. 7. augustil 1990 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse "Riigilipu ja riigivapi kohta", milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp.

Pärast iseseisvuse taastamist muuda

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle EÜS-ile. Lipu korrastamise järel restauraatorite poolt andsid üliõpilased selle taas hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Otepää kiriku seinal avati vahepeal varjul olnud bareljeefid.

 
Eesti lipu 135. aastapäeva tähistamine Eesti Rahva Muuseumi juures (2019)

7. juulil 1992 kinnitas Ülemnõukogu seadusega riigilipu ja riigivapi etalonkujutised. 4. juuni 1994 oli lipu õnnistamise juubelipäevana kuulutatud valitsuse poolt lipupäevaks.

2. veebruaril 2004 kuulutas president Arnold Rüütel välja lipuaasta. 14. aprillil 2004 sätestas Riigikogu 4. juuni riikliku tähtpäevana Eesti lipu päevaks. 31. mail 2004 emiteeris Eesti Pank Eesti lipu 120. aastapäeva puhul puhtast hõbedast 10-kroonise meenemündi (kujundas kunstnik Tiit Jürna). Mündi esiküljel on Eesti suur riigivapp, tagaküljel Eesti lipu kujutis. 4. juunil 2004 tähistati Otepää kirikus lipu pühitsemise 120. aastapäeva. Samal päeval pühitseti Viljandi vanal kalmistul esimese sinimustvalge lipu õmbleja Emilie Beermanni hauaplats ja mälestuskivi.

23. märtsil 2005 võttis Riigikogu vastu lipuseaduse parandused, mis hakkasid kehtima 1. jaanuarist 2006. Nendega jäeti alates 1. jaanuarist 2006 eraisikutele kohustuslikeks lipupäevadeks iseseisvuspäev, võidupüha ja taasiseseisvumispäev.

Alates 1. septembrist 2005 hakkasid koolid õppetöö ajal kandma riigilippu.

Eesti lipu muuseum muuda

1996. aastast on Otepää kiriklas, kus pühitseti 4. juunil 1884 Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, muuseumituba – Eesti lipu muuseum. Muuseumist leiab põhjaliku ülevaate Eesti lipu saamisloost.

Alternatiivsed lipukavandid muuda

 
Eesti ristilipu kavand aastast 1919
 
Eestimaa värvid (Landesfarben), mille avalik kasutamine oli keelatud tsaarivõimude poolt kuni 1862, venestusajal 1887–1904 ja maailmasõja ajal 1915–1918[17]

Juba enne riigilipu kujunduse lõplikku kinnitamist seadusega 1922. aastal levisid Eestis mitmed nn ristilipu kujundusega lipukavandid. Vabariigi valitsus valis talle esitatud kavanditest välja kolm varianti: neist kaks kujutasid endast "kuju poolest põhjamaa riikide lippu", mille sinist värvi põhja kaks risttriipu nelinurkadeks jaotavad, kolmas oli endise Eestimaa värvides roheline-violett-valge trikoloor.[18][19] Otsuse juurde kuuluvas seletuskirjas on öeldud: "Vabariigi Valitsus on temale esitatud lipukavanditest kolm variatsiooni välja valinud. Esimesed kaks variatsiooni (sinise põhjaga lipp, mille kaks risttriipu nelinurkadeks jaotavad) kuuluvad oma kuju poolest põhjamaa riikide lippude hulka. Nii on Soomes, Rootsis, Norras ja Daanis samakujulised lipud, mis ainult värvides, proportsioonides ja vähemates üksikasjades erinevad. Sarnase lipu omaks tunnistamine oleks siis ka täielikult kokkukõlas Eesti riigi geograafilise seisukohaga. Kolmas variatsioon (roheline-violet-valge) on end. Eestimaa lipp. Riigikogu otsustada jäeb missuguse lipukavandi variatsiooni riigilipuna näha sooviks."[20] Riigikogu otsustas alternatiivseid ettepanekuid mitte arvestada ja kinnitas 27. juunil 1922 seadusega sinimustvalge Eesti riigilipuks.

Jaanuaris 1934 avaldas Vabadussõjalaste Liidu (vapside) ajaleht Võitlus kirjutise, mille autor (varjunimega "T.V.") väitis, et valitsus on sisuliselt keelanud rahval sinimustvalge riigilipu tarvitamise, viitas samas võimalusele kasutada rahvuslipuna teisi lippe ja tegi üleskutse: "...saagu meile uueks rahvuslipuks vabadussõjalaste valge-must, märgiks, et sellega me matame maha kõik vana mustuse ja ehitame uue puhta Eesti."[21]

2001. aastal pakkus ajakirjanik Kaarel Tarand uuesti välja, et kehtiva lipu disain tuleks vahetada välja samu värve kasutava Põhjala ristilipuga. Selle idee toetajad on väitnud, et trikoloori asemel sümboliseeriks ristilipp Eesti sidemeid Põhjamaadega paremini.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Eesti lipp, Riigikantselei
  2. ↑ Eesti lipu seadus Riigi Teataja
  3. ↑ Eesti lipp. Küllo Arjakas, lk 34–36
  4. ↑ Eesti lipp. Küllo Arjakas, lk 37
  5. ↑ Sini-must-valge lipu 100 aastat. Karl Aun. Toronto, 1984.
  6. ↑ https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:115355/16365/page/123
  7. ↑ http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.1.8:56
  8. ↑ Sinine ja must ja valge... Esmaspäev, 4. veebruar 1939, nr 5, lk 5
  9. ↑ [1]Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. I kogu, 1978, lk 3 jm.
  10. ↑ [2]Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. III kogu, 1979, lk 69. Eesti rahvuslipp lehvis Kõrvekülas.
  11. ↑ [3]Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis. VII kogu, 1980, lk 185. Rahvuslipud üle kogu Eesti.
  12. ↑ Tõnn Sarv. Mälestusi Enn Tartost. Vikerkaar nr 9, 2021, lk 96 – 101.
  13. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. aprill 2015. Vaadatud 1. oktoobril 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  14. ↑ Maris S. Kaasik. 20 aastat tagasi murti Võrus okupatsioonivõimu selgroog Lõunaleht, 18.10.2007. (Vaadatud 11.09.2015)
  15. ↑ Voodilinast tehtud rahvuslipp tähistas uue ajastu algust Saarte Hääl, 23. detsember 2013.
  16. ↑ Pika Hermanni sinimustvalge lipu värvid aeti välja Moskvast Maaleht, 24.veebruar 2014
  17. ↑ Vivat Academia. Üliõpilasseltsid ja korporatsioonid Eestis. EÜS kirjastus, 2007. Lk. 80, 85–87
  18. ↑ https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.2.10:149 Vabariigi Valitsuse otsus 20. jaanuarist nr. I-1
  19. ↑ Lisa Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 1922 otsuse juure. prot. N 6 p. 1. Riigikantselei poolt välja töötatud seaduse eelnõu riigilipu, Riigivanema lipu ja riigiasutuste lippude kohta.
  20. ↑ https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.31.3.2469:4
  21. ↑ https://dea.digar.ee/page/voitlus/1934/01/23/5 T. V. Rahvale keelatakse riigilipu tarvitamine. Võitlus, 23. jaanuar 1934, nr 10, lk 5.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_lipp&oldid=6649591"