Barbara kalmistu

Barbara kalmistu (ka Püha Barbara kalmistu; Georg Mülleril Parbla) oli vanim Tallinna linnamüüri taha tekkinud surnuaed. Kalmistu, mida ümbritsesid linnakodanike aiad, oli olemas juba hiljemalt 1379. aastal. Kalmistu ala oli suur, see ulatus umbkaudu nüüdse Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgast kuni Wismari tänavani sh kalmistu ala hõlmas peale Roosikrantsi 2a kinnistu ka Roosikrantsi 4, 6 ja Kaarli pst. 3 hoovialad.

Linna lõunakülje kaitse korraldati ümber 1535. aastal, suleti Harjuvärav ja selle eesväravakompleksist ehitati barbakaan. Arvatavasti lammutati samal ajal ka Barbara kabel, sest see võinuks pakkuda võimalikule linna piiravale vaenlasele varju.

Kalmistu

Kalmistu jäi linna vaesemate inimeste ja ümbruskonna külade matmispaigana püsima. 17. sajandi alguses maeti sinna palju katkuohvreid, Pühavaimu kiriku pastori Georg Mülleri jutluse käsikirja ääremärkuses on mainitud, et 1601.–1603. aasta katku ajal oli Roosikrantsi kalmistule kaevatud üheksa suurt ja üks väike haud, kuhu oli maetud 11 130 inimest. 1601.–1603. aasta katku ajal maeti katkuohvreid Toompeale Toomkirikusse, Oleviste kiriku juurde, Pühavaimu kiriku juurde, Niguliste kiriku juurde, tsistertslaste Mihkli nunnakloostrisse, Jaani seegi (kiriku juurde) kalmistule, Püha Barbara kalmistule, Kalamaja kalmistule, Püha Gertrudi kabeli lähedal asunud kalmistule Suure Rannavärava ees ning ka Pirita kloostri kalmistule.

17. sajandi lõpus aga maeti kalmistule 1695.–1697. aasta ikaldustele järgnenud nälja ohvreid. Viimati maeti Barbara kalmistule hulgaliselt 1710–1712, kui Vene vägede vallutuste järel oli Tallinnas taas katkupuhang. Pärast Vene 1772. aasta ukaasi oli linna külje all olevale kalmistule matmine keelatud, kuid tõenäoliselt jätkati vähesel määral kalmistule matmist.

Roosikrantsi tänav on ka kandnud Barbara tänava nime. Praeguse nime on tänav arvatavasti saanud pisut kaugemal paiknenud linna tähtsaimale hukkamispaigale, nn Jeruusalemma mäele (Võllamäele) viiva tee järgi – hukatavaga kaasas olnud mungad olevat lugenud roosikrantsi abil hukatava hinge päästmiseks palveid.

Ka järgmine mäepoolne tänav, Vaestepatuste tänav (praegu on ametlikult tänavate nimekirjast kustutatud, kuid selle trass on osaliselt alles), sai oma nime hukkamisele viidavate järgi. Praegu on endise Barbara kalmistu ja kabeli ala valdavalt hoonestatud.

Väljakaevamised

1996. aastal arheoloogilisi väljakaevamisi teinud Vladimir Sokolovski: "Tõenäoliselt on kalmistu rajatud siia 14. sajandi keskpaiku, veidi peale Jüriöö ülestõusu. Pole välistatud, et esimesed matused ongi nende päevade sõjaliste kokkupõrgete ohvrite omad. Viimased matused on dateeritud 1710. aastaga, kui Tallinn kapituleerus Põhjasõjas Vene vägedele. Seejärel matmine lõpetati."

Barbara kalmistu kohal on läbi viidud arheoloogilisi väljakaevamisi 1988–1990, 1995. ja 1996. aastal. Viimase väljakaevamiste käigus 1996. aastal avastati kalmistu servast umbes 70 m kaugusel kolm luustikku. Kalmistu kohal nelja hooaja jooksul tehtud kaevamise ja puhastamise käigus avastati umbes 2500 üksikmatust, lisaks poolteist tuhat luustikku ühishauas ja arvatavasti sama palju hilisemate matustega lõhutud luustikku.

Vaata ka

• Barbara kabel

Kirjandus

• "Barbara kalmistu". – Entsüklopeedia Tallinn 1 (A–M). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2004. Lk 34

Välislingid

• Barbara kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris

• Hugo Peets, Tallinna eeslinnade keskaegsed kabelid ja kalmistud., Päewaleht, nr. 21, 22 jaanuar 1934