Kalamaja kalmistu

Kalamaja kalmistu oli kalmistu Tallinnas Kalamaja linnaosas, tänapäeval Kalamaja kalmistupark.

Esimesed kirjalikud andmed kalmistust pärinevad aastast 1561, mil sinna maeti 2000 Rootsi sõjaväelast. Aastal 1730 pöördusid eesti ja rootsi kogudus linnavõimude poole palvega ehitada Kalamaja kalmistu ümber plankaed ja seada üles kellad. Aastal 1780 rajati kammerhärra Peter Duborgh rahastamisel kalmistu väravatorn, mis on säilinud tänapäevani.^[1]

18. sajandil oli Kalamaja kalmistu Pühavaimu ja Rootsi-Mihkli koguduste matmispaik.

19. sajandil laiendati kalmistut korduvalt. 1940. aastal oli kalmistu pindala 6,7 ha.^[2]

Kalmistu võõrandati ja suleti 1941. aastal. Ent jutud kalmistu sulgemisest ei levinud ning matmisi tehti ka 1950. aastatel, ning matmisi tehti mõnede väidete kohaselt veel vahetult enne kalmistu kokkulükkamist. 1962. aastal tuli korraldus puhastada Kalamaja kalmistu pargiks, selle täitmist alustas ülesande saanud tehas Volta 1964. aastal. Otsus tuli ilmselt kuskilt kõrgemalt, muidu ei oleks enne kalmistu sulgemist sinna enam maetud.^[3] Osa lahkunuid maeti ümber (enamasti eraviisiliselt, riiklikult on teada ainult muusikategelase Jaan Tamme ümbermatmine Metsakalmistule).

Muinsuskaitseliikumise algatusel hakati kalmistut taastama mälestuspargina (nekropolina; Kalamaja kalmistupark). 1993. aastal võeti see park looduskaitse alla, 1995. aastal muinsuskaitse alla.

Seal kasvavad kõrged põlispuud, mis on pärit veel kalmistu ajast. Jalgteed on hilisemad ega jälgi kalmistuplaani. 1780. aastast pärit värava- ja kellatorn on eraldi muinsuskaitse all.

2008. aasta kevadel pöördus Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš kirjalikult Kalamaja elanike poole, et leida toetust pargi ümberehitamiseks, plaanitud summa oli 20 miljonit krooni. Elanike vastuseisu tõttu kohendati projekt endisele kalmistule sobivamaks ja ka kulutatav summa muutus tagasihoidlikumaks.^[4] Kalmistupark valmis suvel 2009.

Viited muuda

↑ Kalamaja kalmistu minewikust., Eesti Kirik, nr. 35, 25 august 1932, lk. 276, 278-280
↑ "Kalamaja kalmistu". // Entsüklopeedia Tallinn 1 (A-M). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2004. Lk 174
↑ Robert Nerman. "Kalamaja ajalugu". Tallinn, 1996. ISBN 9985-60-173-4
↑ Linn lubaks lapsed haudade kohale mängima. Postimees, 22. mai 2008^{[alaline kõdulink]}

Kirjandus muuda

"Kalamaja kalmistu". // Entsüklopeedia Tallinn 1 (A-M). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2004. Lk 174
Tiiu Kuhi, Frank Adamek. "Tallinna kalmistud – rahva pärand. The cemeteries of Tallinn: the peopl's legacy". Tallinn 2012. Lk 22–24

Välislingid muuda

Kalamaja kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris

[1] Kalamaja kalmistu minewikust., Eesti Kirik, nr. 35, 25 august 1932, lk. 276, 278-280

[2] "Kalamaja kalmistu". // Entsüklopeedia Tallinn 1 (A-M). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2004. Lk 174

[3] Robert Nerman. "Kalamaja ajalugu". Tallinn, 1996. ISBN 9985-60-173-4

[4] Linn lubaks lapsed haudade kohale mängima. Postimees, 22. mai 2008^{[alaline kõdulink]}

[1]

[2]

[3]

[4]