ZIS-110
ZIS-110 oli aastatel 1945–1959 Nõukogude Liidus Moskvas Stalini-nimelises autotehases ZIS toodetud limusiin.
| ZIS-110 | |
|---|---|
 Kabriolett ZIS 110B | |
| Tootja | ZIS |
| Tootmine | umbes 2080–2090 autot[1] |
| Kokkupanek | ZIS (Stalini-nimeline autotehas) |
| Eelkäija | ZIS-101 |
| Järeltulija | ZIL-111 |
| Klass | luksusauto |
| Paigutus | eesmootor-tagavedu |
| Mootor | R8 6005 cm³[1] |
| Teljevahe | 3760 mm |
| Pikkus | 6000 mm[1] |
| Laius | 1960 mm[1] |
| Kõrgus | 1730 mm[1] |
| Rööbe | 1520 mm (ees), 1600 mm (taga) |
| Tühimass | 2575 kg[1] |
| Max kiirus | 140 km/h[1] |
| Kütusekulu | 23–28 l/100 km[1] |
| Sarnane | Packard Super Eight, GAZ 12 ZIM |
ZIS-110 oli parteiladviku esindussedaan, mis oli mõeldud asendama 1930. aastatel toodetud mudelit ZIS-101. Tavakodanikele autot ZIS-110 ei müüdud. Esimesed autod läksid erakätesse alles 1970. ja 1980. aastatel.[1]
ZIS-110 prototüübiks oli 1938 toodetud Packard Super Eight mudel 180, mille kinkis USA president Franklin Roosevelt Jossif Stalinile 1942. Kuid ZIS-110 ei ole Packardi täpne koopia. Enamik varuosadest on valmistatud mitte toll-, vaid meetermõõdustikus ja tehases on valmistatud uued kerestantsid, mistõttu Packardi detailid ZIS-ile varuosadeks üldjuhul ei kõlba. Kuid väliselt on need autod omavahel siiski nii sarnased, et nende eristamiseks peab nende konstruktsiooni peensusteni tundma.[1]
ZIS-110 väljatöötamise eest anti autokonstruktoritele A. Ostrovtsevile, B. Fittermanile, L. Gussevile ja A. Zigeljule 1946. aasta juunis Stalini preemia.
Eeskätt toodeti sedaankerega mudeleid, kuid valmistati ka takso-, kiirabi- ja kabriolettvariandid.[1]. Riigijuhtide tarvis valmistati ka soomustatud kerega mudeleid. Enamik sedaane oli värvitud mustaks[1]. Moskva taksopark kasutas ZIS-110 taksodena aastail 1947–1958. Kuid seda mudelit kasutati ka marsruuttaksodena marsruutidel Moskva–Vladimir, Moskva–Rjazan ja isegi Moskva–Simferopol.
Stalinile endale toodeti spetsiaalne soomustatud limusiinivariant ZIS-115, mis kaalus 4.2 tonni, selle aknaklaasid kaalusid ligi 300 kilogrammi. Kuna Stalin oli paranoiline ja kartis atentaati, sõitis ta alati tagaistmel kahe relvastatud ihukaitsja vahel, kunagi ei sõitnud ta ühes limusiinis kaks päeva järjest ja pidevalt muutis marsruuti oma Kuntsevo datšast Kremlisse.
ZIL-110 järeltulija oli ZIL-111, aga seda toodeti aastail 1959–1967 kõigest 112 eksemplari.
Tehnilised andmed muuda
ZIS-110 toodeti 1945–1959, kokku 2080–2090 eksemplari.
Auto oli 600 cm pikk, 196 cm lai ja 173 cm kõrge.[1]. Omal ajal oli see üks maailma kõige suurematest sõiduautodest.
ZIS-110 teljevahe oli 376 cm, tühimass 2575 kg. Mootori töömaht oli 6005 cm³, võimsus 137 hj ja kütusekulu 0,23–0,28 l/km.[1]. Auto oli tagaveoline ja 3-käigulise manuaalkäigukastiga.[1].
Auto juhtpaneelil olid spidomeeter, kütuse tasemenäidik, termomeeter, ampermeeter, mootoriõli rõhunäidik, vasaku ja parema suunatule märgutuled (mõlemad punased), kaugtulede märgutuled (sinine või lilla) ja süüte märgutuli (roheline). Spidomeetri noolel oli kolmevärviline altvalgustus, mille värv sõltus kiirusest: kiirusel kuni 60 km/h oli valgustus roheline, kiirusel 60–120 km/h kollane ja suuremal kiirusel punane.
Auto eripäraks olid hüdraulilised aknatõstukid[1]. Autos oli raadio ja katseid tehti konditsioneeri väljatöötamise alal.