Tunnetusrelativism
Tunnetusrelativism on seisukoht, mille kohaselt tõde on suhteline.
Et tõe mõiste seondub ratsionaalsuse ja teadmise mõistega, siis tavaliselt mõistetakse tunnetusrelativismi seisukohana, mille kohaselt ka ratsionaalsus ja teadmine on suhtelised.
Tõde relativeeritakse tavaliselt mõisteskeemi suhtes. Jutt võib olla mingi kultuuri, ajastu või kogukonna mõisteskeemist.
Tunnetusrelativism eitab mõne mõisteskeemi privilegeeritust. Ükski mõisteskeem ei taga objektiivsust ei tegelikkusele vastavuse ega objektiivse ratsionaalsuse mõttes.
Esimesteks tunnetusrelativistideks peetakse sofiste, eriti Protagorast. Vahepeal ei ole lääne filosoofias kuni viimase ajani tunnetusrelativiste olnud.
19. sajandi tähtsamad tunnetusrelativistid olid Friedrich Nietzsche ja William James.
20. sajandi filosoofias on relativism olnud üsna levinud.
Kuulsamad 20. sajandi relativistid, kes on tunnetusrelativismiga seotud, on hiline Wittgenstein, Willard Quine, Thomas Kuhn, Peter Winch, Nelson Goodman, Richard Rorty, Hans-Georg Gadamer, Michel Foucault ja Jacques Derrida.
Tunnetusrelativistid ei piirdu ilmselt tõeste väidetega, et eri kultuurides ja kogukondades on erinevad arusaamad sellest, mis on tõde, ning erinevad tõe kriteeriumid ja ratsionaalsuse standardid. Tunnetusrelativismi tuum on väide, et ülski episteemiliste normide komplekt ei ole teistega võrreldes metafüüsiliselt privilegeeritud. Ei ole objektiivseid ning üldkehtivaid tõe ja ratsionaalsuse kriteeriume. Tunnetusrelativistid viitavad sellele, et antud eposteemiliste normide paremust ei saa tõestada. Antirelativistid osutavad vastuseks sellele, et näiteks episteemilised normid, millele teadus toetub, on aidanud meil maailmas paremini toime tulla.
Tunnetusrelativismile heidetakse tavaliselt ette seesmist vastuolulisust. Ka tunnetusrelativism ise ei saa vastavalt oma väitele olla privilegeeritud seisukoht. Vastuseks viitavad relativistid tavaliselt sellele, et nad ei pretendeeri tõele mingis mitterelativistlikus mõttes. On võimalik esitada mingi väide ja pidada seda tõeseks antud normikomplekti suhtes, pretendeerimata selle väite tõesusele ja nende normide kehtivusele mingis mitterelativistlikus mõttes.
Relativistile väidetakse vastu, et ta peab möönma, et on vaatekohti, millest relativism tundub väärana, ja need vaatekohad on võrdväärsed relativismi omaga. Nii et relativism on nii tõene kui ka väär. Relativist võib vastata, et järjekindel relativist nendel vaatekohtadel ei ole.
Tunnetusrelativismi allikad:
- moraalirelativismi eeskuju
- teadlikkus väga erinevatest mõisteskeemidest eri kultuurides
- Immanuel Kanti metafüüsika, mille kohaselt meie teadmise objekte kujundavad kategooriad, millega me neid tunnetame
- Georg Hegeli historism, Karl Marxi ideoloogiateooria, Friedrich Nietzsche perspektivism
- positivistliku teadusfilosoofia kriitika, neutraalsuse ideaaliga seotud probleemid sotsiaalteadustes, psühholoogia avastused andmete tõlgendamise kohta