Vikipeedia

Hans-Georg Gadamer

Saksamaa filosoof

Hans-Georg Gadamer (11. veebruar 1900 Marburg – 13. märts 2002 Heidelberg) oli saksa filosoof. Tema tuntuim teos on 1960. aastal ilmunud "Tõde ja meetod" ("Wahrheit und Methode"), mis on filosoofilises hermeneutikas alustrajav.

Hans-Georg Gadamer (umbes 2000)
Hans-Georg Gadamer

Ta kirjeldas tõe ja teaduse suhteid.

Elu ja tegevus muuda

 
Mälestustahvel Wrocławis Johannes Gadamerile, 1902–1919 Breslau ülikooli frarmatseutikainstituudi direktorile, Breslau ülikooli toksikoloogia professorile, ja Hans-Georg Gadamer, 20. sajandi olulisele filosoofile, 1993 Wrocławi ülikooli audoktoriks nimmetatule, Wrocław 2003

Perekond ja promoveerumine muuda

Hans-Georg Gadameri vanaisa Oskar Gadamer oli ettevõtja Dittersbachis Waldenburgi lähedal Alam-Sileesias, tema isa Johannes Gadamer oli farmatseut ja keemik. Aastal 1902 kutsuti Johannes Gadamer Breslau ülikooli farmatseutilise keemia korraliseks professoriks ja jäi sellele ametikohale 1919. aastani. Tema esimene abikaasa (aastatel 1897–1904) oli Johanna Gadamer, snd Gewiese, müürsepp- ja puuseppmeister Hugo Gewiese ja tema abikaasa Adele Beckeri tütar, Hans-Georg Gadameri ema, kes 1904 suri. Aastast 1905 oli Johannes Gadamer abielus Hedwig Gadameriga, snd Hellich, kaevandusdirektor Erich Hellichi ja tema abikaasa Ida Ehlerti tütrega.[1] Hans-Georg Gadameri onu oli maanõunik Georg Gewiese.

Hans-Georg Gadamer kasvas üles Breslaus ja sooritas seal küpsuseksamid. Seejärel õppis ta germanistikat, ajalugu, kunstiajalugu, filosoofiat ja pedagoogikat Breslau ülikoolis, Marburgi ülikoolis ja Müncheni ülikoolis. Üks tema õppejõude oli Richard Hönigswald. Aastal 1919 jätkas ta õpinguid Marburgi ülikoolis. Seal promoveerus ta 1922 Paul Natorpi ja Nicolai Hartmanni juhendamisel doktoritööga "Das Wesen der Lust nach den platonischen Dialogen" ("Lõbu olemus Platoni dialoogide järgi").[2]

Edmund Husserl, Martin Heidegger, Paul Friedländer muuda

 
Heideggeri "hütt" Todtnaubergi kohal

Alates 1923. aastast käis Gadamer Edmund Husserli ja Martin Heideggeri loengutel Freiburgi ülikoolis ja suvel Heideggeri "hütis" Todtnaubergis. Kohtumisest Heideggeriga sai Gadameri jaoks "liiga varajase enesekindluse täielik vapustus".[3] Aasta hiljem, 1924. aastal, hakkas Gadamer õppima Paul Friedländeri juures klassikalist filoloogiat, sest tal oli "tunne, et" ta on "selle mõtleja [Heideggeri] üleolekust lihtsalt rõhutud, kui ma i leidnud oma pinda millel ma seisaksin võib-olla kindlamalt kui see võimas mõtleja ise".[4] Aastal 1927 sooritas Gadamer õppejõu riigieksami.

Habiliteerumine Marburgi ülikoolis muuda

Aastal 1929 habiliteerus Gadamer Heideggeri ja Friedländeri juhendamisel Marburgi ülikoolis filosoofia alal ja temast sai Marburgi ülikooli eradotsent. Tema habilitatsioonitöö pealkiri oli "Platoni dialektiline eetika. Tõlgendusi "Philebose" kohta. Aastal 1931 avaldati tema töö Saksa Teaduse Hädakogukonna (Notgemeinschaft der Deutschen Wissenschaft) rahastusel.[5]. Pärast Pariisis viibimist 1933 avaldas ta 1934 töö "Plato und die Dichter" ("Platon ja luuletajad"), millega tal õnnestus läbimurre Platoni "Politeia" tõlgendamises. Selles töös on näha Gadameri hermeneutika esimesed, väga selged alged, ja töö annab tunnistust ebakriitilisest, pigem apoliitilisest suhtumisest rahvussotsialismisse.[6]

Rahvussotsialismi aeg muuda

Augustis 1933 sai Gadamerist Rahvussotsialistliku Õpetajate Liidu liige.[7] 11. novembril 1933 kirjutas ta alla õppejõudude truudusvandele (Bekenntnis der Professoren an den deutschen Universitäten und Hochschulen zu Adolf Hitler und dem nationalsozialistischen Staat)[8]. Õppeaastal 1934/35 sai Gadamer Kieli ülikoois vakantsele õppetooli hoidjaks; õppetool oli vabanenud, kui Richard Kronerilt oli juudi päritolu tõttu õpetamisõigus ära võetud. Oktoobris 1935 osales Gadamer vabatahtlikult Rahvussotsialistliku Saksa Õppejõudude Liidu õppejõudude laagris Weichselmündes Danzigi lähedal. Pärast seda sai ta 1937 Marburgi ülikoolos ajutise erakorralise professori ametikoha, mida talle varem polnud antud, kuigi tavalised kuus aastat eradotsendina olid tal juba täis. Gadamer sai nüüd õppetooli hoidjaks Marburgi ülikoolis õppetoolil, mis oli vabanenud Erich Frankist, kellelt oli samuti juudi päritolu tõttu õpetamisõigus ära võetud. Kaks aastat hiljem sai ta kutse Leipzigi ülikooli, kus ta pärast õppetooli hoidjaks olemist 1938/39 kutsuti Arnold Gehleni järeltulijana 1939 Leipzigi ülikooli korraliseks professoriks ja filosoofiainstituudi direktoriks.[9] SD liigitas Gadameri maailmavaatelises hinnangus "SD toimikutes filosoofiaprofessorite koht" SS-i seisukohast suhtumises rahvussotsialismisse indiferentseks.[10] Teise maailmasõja ajal tegi Gadamer kaastööd rahvussotsialistlikule projektile "Vaimuteaduste sõjapanus"[8]. Gadamer oli küll rahvussotsialismisse mässitud, kuid hoidus end rahvussotsialismi ajal liiga palju eksponeerimast.[11]

Esimesed aastad pärast teist maailmasõda muuda

Pärast sõda sai Hans-Georg Gadamerist 1945 Leipzigi ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan ja hiljem 1947. aastani rektor. Kui lootused demokraatlikule arengule Nõukogude okupatsioonitsoonis olid purunenud, otsis Gadamer aktiivselt kohta mõnes lääne tsoonis. 14. augustil teatas ta tagasiastumisest rektoriametist 1. oktoobril ning sai sellel päeval koha Frankfurdi ülikoolis, algul õppetooli hoidjana, 1. juulist 1948 korralise professorina. Kui ta läks Leipzigisse tagasi ametit üle andma, siis ta arreteeriti pealekaebuse põhjal ja üks Nõukogude ohvitser kuulas ta üle, kuid ta lasti jälle vabaks. Aastal 1949 kutsuti ta Heidelbergi ülikooli Karl Jaspersi järeltulijaks.[12]

Helmut Kuhni ja Karl Löwithi tagasitulek Saksamaale muuda

Gadamer asutas 1953 koos Helmut Kuhniga ajakirja Philosophische Rundschau. Samal aastal tuli Karl Löwith, kes oli 1934 juudi päritolu tõttu Saksamaalt emigreerinud, Gadameri vahendusel tagasi ja sai kutse Heidelbergi ülikooli. Aastal 1951 sai Gadamerist Heidelbergi Teaduste Akadeemia liige. Aastal 1960 avaldas ta raamatu "Tõde ja meetod" ("Wahrheit und Methode").

Tunnustus muuda

Ta on valitud ka Humanitaaruuringute Akadeemia (Moskva) liikmeks.

Viited muuda

  1. ↑ Neue deutsche Biographie, kd 6, Gaál – Grasmann, Berlin 1964.
  2. ↑ Leipzigi ülikooli professorite kataloog
  3. ↑ Philosophische Lehrjahre, lk 23.
  4. ↑ Vernunft im Zeitalter der Wissenschaft, 1976, lk 159–161.
  5. ↑ Hans-Georg Gadamer], Deutsche Forschungsgemeinschaft.
  6. ↑ Teresa Orozco. Platonische Gewalt. Gadamers Hermeneutik der NS-Zeit, Argument Verlag, 2. trükk, Hamburg 2004.
  7. ↑ Ideologische Mächte im deutschen Faschismus, kd 5, Heidegger im Kontext: Gesamtüberblick zum NS-Engagement der Universitätsphilosophen, George Leaman, Rainer Alisch, Thomas Laugstien, Verlag: Argument Hamburg 1993, lk 105, ISBN 3-88619-205–209.
  8. ↑ 8,0 8,1 Ernst Klee. Das Personenlexikon zum Dritten Reich. Wer war was vor und nach 1945, Fischer Taschenbuch Verlag, 2., ajakohastatud trükk, Frankfurt am Main 2005, lk 172.
  9. ↑ Grondin. Hans Georg Gadamer, lk 378–380.
  10. ↑ Georg Leaman, Gerd Simon. Deutsche Philosophen aus der Sicht des Sicherheitsdienstes des Reichsführers SS. – Jahrbuch für Soziologie-Geschichte 1992, lk 261–292.
  11. ↑ Richard Wolin. Nazism and the complicities of Hans-Georg Gadamer. Untruth and Method. – The New Republic, 15. mai 2000, lk 36–45. Vrd: Richard E. Palmer. A Response to Richard Wolin on Gadamer and the Nazis. – International Journal of Philosophical Studies, 2002, 10, lk 467–482.
  12. ↑ Vt: Grondin. Hans Georg Gadamer, lk 383–385.

Teosed eesti keeles muuda

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hans-Georg_Gadamer&oldid=6396906"