The Who

The Who on 1964. aastal loodud Suurbritannia rokkansambel, üks kuulsamaid ja mõjukamaid muusikakollektiive rokkmuusika ajaloos. Ansambli kontserdid olid energilised ja algusaastail pälvisid muusikud tähelepanu laval pillide lõhkumisega.

The Who
The Who 1975. aastal. Vasakult: Roger Daltrey, John Entwistle, Keith Moon ja Pete Townshend
Tuntud kui	The Detours The High Numbers
Päritolu	London, Inglismaa
Stiilid	rokk hard rock power pop
Tegev	1964–1983 1985 1988–1991 1996–1997 1999–
Plaadifirma	Brunswick Reaction Track Polydor Decca Virgin MCA Warner Bros. Universal Republic Geffen Atco
Koosseis
Roger Daltrey Pete Townshend
Endised liikmed
John Entwistle Keith Moon Doug Sandom Kenney Jones

The Who alustas karjääri lihtsate pop/R&B-stiilis singlitega, kuid pärast esimest albumit liikusid nad keerukamate heliteoste poole. Algkoosseisu kuulusid laulja Roger Daltrey, kitarrist ja põhiline laulukirjutaja Pete Townshend, basskitarrist John Entwistle ja trummar Keith Moon. 1978. aastal suri Keith Moon ennasthävitava elustiili tõttu. Bänd jätkas uue trummari Kenney Jonesiga, kuid 1983. aastal mindi päriselt laiali.

Ansambel on hiljem kokku tulnud üksikuteks esinemisteks, näiteks heategevusüritusel Live Aid ja ansambli 25. aastapäeval.

2002. aastal suri John Entwistle, kuid Daltrey ja Townshend jätkavad aeg-ajalt ansambli nime all esinemist.

31. mail 1976 Londonis The Valleyl toimunud The Who kontsert jõudis Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige valjem kontsert – helitugevuseks mõõdeti seal 120 detsibelli.

1990. aastal võeti ansambel Rock'n'rolli Kuulsuste Halli liikmeks.

Ajalugu

Algusaastad

Enne The Whod mängis Roger Daltrey ansamblis The Detours soolokitarri. Kui 1961. aasta suvel vajati basskitarristi, kohtas Daltrey tänaval endist koolikaaslast John Entwistle'it, kes kandis parajasti omatehtud basskitarri. Daltrey kutsus ta bändi ja Entwistle nõustus. Kuna peagi vajati ka teist kitarristi, soovitas Entwistle oma tuttavat Pete Townshendi, kellega oli varem bändides koos mänginud.

The Detoursi muusika oli tugevalt mõjutatud rhythm and blues'ist, mis oli tollal väga populaarne. Kui solist lahkus, võttis Daltrey laulmise enda peale ja Townshend jäi ainsaks kitarristiks. Teise kitarristi puudumine oli tolleaegsetes rokkansamblites haruldane, kuid tähendas ka seda, et muusikale otsustati natuke uue nurga alt läheneda. Entwistle hakkas bassil mängima käike, mis täitsid pigem soolokitarri osa, seni oli basskitarri kasutatud vaid ühtlase rütmi loomiseks. Townshend mängis kitarri jõulisemalt ja äkilisemalt, tekitades käredamaid helisid ning kasutades heliefekte, näiteks feedbacki, mida seni oli peetud pigem häirivaks kõrvalefektiks.

Nimi The Who võeti 1964. aastal, kui samanimeline bänd The Detours oli esinenud televisioonis. Vähese edu tõttu asendati trummar Doug Sandom Keith Mooniga, kes täiendas bändi ebatavalist kõla. Sarnaselt basskitarriga eeldati ka trummide puhul, et need täidaksid vaid rütmipilli osa. Moon läks nendest raamidest aga kaugele välja, kasutades ennekuulmatuid kaootilisi soolokäike.

Ühel esinemisel Londoni Marquee klubis purustas Townshend oma kitarri, kuna ei olnud helisüsteemiga rahul. Sellest sai edaspidi osa bändi lavasõust: mitme esinemise lõpul peksis Townshend oma kitarri puruks ja Moon lõi trummid ümber. Sageli kaasati sinna tuleefektid ja plahvatused.

The Who mänedžer Peter Meaden soovitas võtta ansambli nimeks The High Numbers. Ta kirjutas ka nende esimese salvestatud singli "Zoot Suit" / "I'm The Face" ja muutis nende kuvandit, et minna paremini peale Inglismaal populaarsele mod-subkultuurile, kuhu Meaden ise kuulus. Uus sihtrühm võttis bändi hästi omaks, aga laiema publiku seas jäi edu kesiseks, mistõttu otsustati Meaden vallandada. Jätkati The Who nime all.

Esimesed singlid ja album

The Who andis 1965. aasta jaanuaris oma nime all välja esimese singli "I Can–2t Explain", mis pääses Briti müügiedetabelites 8. kohale. Sellest ja järgmisest singlist "Anyway, Anyhow, Anywhere" õhkus ansambliliikmete ja kaudselt ka kogu selleaegse noorte põlvkonna ängi ja raevu, mille fännid hästi omaks võtsid. Daltreyl oli kalduvus bändi liidrina käituda ja otsuseid ainuisikuliselt vastu võtta. Teised ei olnud sageli sellega rahul, mistõttu tuli ette tülisid, mida Daltrey tihti rusikatega lahendas. Väidetavalt püüdis bändikaaslasi, eriti Keith Mooni uimastitest eemal hoida. Üha sagenevate sisetülide tõttu Daltrey vallandati, kuid paar päeva pärast seda otsustas ta suhtumist muuta ning ta võeti ansamblisse tagasi.

Sama aasta lõpus andis The Who välja oma esimese albumi "My Generation", mis kinnitas ansambli kaugenemist R&B juurtest. Nende muusikat võis kirjeldada raevuka popmuusikana, mida peetakse ka hiljem tekkinud punkmuusika oluliseks mõjutajaks. Albumi nimilugu väljendab ühe põlvkonna protesti vanema põlvkonna ja nende väärtuste vastu.

Rokkooperid

Pete Townshend, kes kirjutas valdava osa The Who muusikast, soovis midagi enamat kui lihtsalt menukaid lugusid. Ta mängis sõpradele endatehtud paroodiasalvestist, mille üks juuresolijaist nimetas rokkooperiks. Mänedžer Kit Lambertile tundus see mõte huvitav ja ta soovitas seda arendama hakata. Rokkooper pidi albumist tegema enama kui lihtsalt üksikute laulude kogumiku. 1966. aastal ilmunud teisel albumil "A Quick One" seda osalt ka tehti – albumi lõpetas üheksa minuti pikkune pala "A Quick One While He's Away", mis koosnes mitmest lühikesest sama lugu jutustavast laulust.

Umbes 1968. aasta paiku hakkas Townshend huvituma India vaimse õpetaja Meher Baba õpetusest. See innustas teda kirjutama täispikkuses rokkooperit, mis jutustaks ühe poisi eluteest ja jõudmisest kõrgemale vaimsele tasemele. Kontsertide ja albumisse mittekuuluvate lugude kirjutamine venitasid kogumiku valmimist, kuid 1969. aasta mais oli rokkooper "Tommy" valmis.

"Tommyst" sai tõeline müügihitt, mida tunnustasid ka kriitikud. Seda peetakse üheks parimaks albumiks rokkmuusika ajaloos. Lisaks osutusid albumi laulud kontserthittideks, mida tõestas The Who ülesastumine Woodstocki festivalil samal aastal. Publik võttis laulud väga hästi vastu, tutvustades neid lähemalt USA publikule ja andes hoogu nende ülemaailmsele populaarsusele. Kaasa aitas ka "Tommy" põhjal tehtud film, kus ansambli liikmed osalesid.

Bändi teine täispikk rokkooper oli "Quadrophenia" (1973), mida võib vaadata kui autobiograafilist lugu 1960. aastate alguse Londoni noorte elust. Lugu räägib nooruk Jimmyst ja tema võitlusest eneseväärikuse saavutamiseks, tema konfliktidest oma pere ja sõpradega ning vaimuhaigusest.

"Lifehouse" ja "Who's Next"

Pärast "Tommy" ilmumist ei teadnud Townshend, kuidas edasi minna. Seetõttu anti 1970. aastal lihtsalt välja kontsertalbum "Live at Leeds", mida tunnustati kui üht parimat kontsertalbumit. Umbes samal ajal katsetas Townshend esmakordselt süntesaatorit, millel mängides hakkas oma kodustuudios salvestama. Sealt arenes edasi mõte teha uus rokkooper – ulmeline lugu, mille tegevus toimub tulevikus. Ooperi rääkis saastatud ja kokkuvarisevast maailmast, kui ilmus välja guru, kes juhatas rahva ühele imelisele rokk-kontserdile, mis pidi inimesed päästma ja kõrgemal vaimsel tasemel ühendama. Albumi pealkirjaks pidi saama "Lifehouse" ning Townshend kavatses sinna lisada märkimisväärsel hulgal süntesaatorihelisid ja muid muusikalisi uuendusi.

Paraku jäi lugu teistele ansambliliikmetele segaseks ning ka mänedžer Kit Lambert üritas seda projekti Townshendi selja taga maha laita. Kui Townshend sellest teada sai, sai ta närvivapustuse ja "Lifehouse" jäigi lõpetamata. Alles jäänud materjali kasutati uue albumi kokkupanemiseks. 1971. aastal ilmuski "Who's Next", mis sobis rohkem tavapärase rokkalbumi formaati, kuidd sisaldas samuti tehnilisi uuendusi, mida Townshend "Lifehouse'i" jaoks plaaninud oli. "Who's Next" pani alguse The Who uuele raskemale kõlapildile ning sai fännidelt ja kriitikutelt positiivset vastukaja.

"Who Are You" ja Keith Mooni surm

1978. aastal tuli välja album "Who Are You", millega liiguti rokkooperist raadiosõbralikuma formaadi poole. Albumi väljaandmist varjutas Keith Mooni surm (ravimite üledoosi tõttu) kõigest paar nädalat pärast albumi poodidesse jõudmist. Albumiga on seotud kaks iroonilist fakti: kaanepilt, kus Moon istub toolil kirjaga "Not to be taken away" ("Mitte ära võtta"), ning lugu "Music Must Change", mis kõlab ilma trummideta.

Albumid

The Who kontsert 2007. aastal

Stuudioalbumid

• "My Generation" (1965)
• "A Quick One" (1966)
• "The Who Sell Out" (1967)
• "Tommy" (1969)
• "Who's Next" (1971)
• "Quadrophenia" (1973)
• "The Who by Numbers" (1975)
• "Who Are You" (1978)
• "Face Dances" (1981)
• "It's Hard" (1982)
• "Endless Wire" (2006)
• "Who" (2019)

Kogumikplaadid

• "Magic Bus: The Who on Tour" (1969)
• "Meaty Beaty Big and Bouncy" (1971)
• "Odds & Sods" (1974)
• "Join Together" (1982)
• "Who's Missing" (1985)
• "Two's Missing" (1987)
• "The Who: Then and Now" (2004)

Välislingid

• Rolling Stone
• Rock and Roll Hall of Fame and Museum
• http://www.thewho.net/
• "The Who «My Generation» sai Pepsi reklaamlauluks". Elu24. 20. jaanuar 2009.