Nikolai Štšolokov

Nikolai Anissimovitš Štšolokov (vene keeles Николай Анисимович Щёлоков; 26. november (vkj 13. november) 1910 Almazna, Jekaterinoslavi kubermang, Venemaa Keisririik – 13. detsember 1984 Moskva) oli Nõukogude Liidu partei- ja riigitegelane, NSV Liidu siseminister (1966–1982).

Elukäik muuda

Štšolokov lõpetas 1933. aastal Dnepropetrovski Metallurgia Instituudi. Aastatel 1935–1938 töötas ta Dnepropetrovski Metallurgiatehase martääntsehhi ülemana ja 1939–1941 Dnepropetrovski linna täitevkomitee esimehena. Dnepropetrovskis tutvus ta Leonid Brežneviga, kes tollal oli partei linnakomitee sekretär.

Štšolokov osales aastatel 1941–1945 teises maailmasõjas. Ta võitles 1941–1942 Lõunarinde sõjanõukogu operatiivgrupi koosseisus, 1942–1943 oli ta rinde tagalaülema asetäitja ja 1943–1945 diviisi (hiljem korpuse) poliitosakonna ülem.

Aastatel 1946–1951 oli Štšolokov Ukraina NSV-s ja 1951–1966 Moldaavia NSV-s juhtival partei- ja riigitööl (sealhulgas töötas 1965–1966 Moldaavia KP Keskkomitee teise sekretärina).

1966. aastal määrati Štšolokov NSV Liidu ühiskondliku korra kaitse ministriks (1968. aastast siseminister).

Juunis 1978 käis Štšolokov Eestis. Teda võõrustas liiduvabariigi parteijuht Johannes Käbin. Koos külastasid nad tolleaegset "näidismajandit" 9. mai kolhoosi Paide rajoonis.^[1]

Pärast Leonid Brežnevi surma (novembris 1982) sai uueks NLKP Keskkomitee peasekretäriks Juri Andropov, kes detsembris 1982 tagandas Štšolokovi siseministri ametikohalt.

Pärast ametist tagandamist muuda

Veebruaris 1983 tegi enesetapu Štšolokovi abikaasa. Juunis 1983 arvati Štšolokov NLKP Keskkomitee koosseisust välja (oli Keskkomitee liige 1968. aastast). Novembris 1984 võeti Štšolokovilt armeekindrali auaste. Kuu hiljem heideti ta välja NLKP-st ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 12. detsembrist 1984 võeti temalt kõik talle varem antud riiklikud autasud (väljaarvatud sõjalised). Järgmisel päeval lasi Nikolai Štšolokov end jahipüssist maha. Ta maeti Vagankovo kalmistule.

Sõjaväelised auastmed muuda

Armeekindrali õlak

Štšolokov naasis teisest maailmasõjast polkovniku auastmes. Siseministri ametis oleku ajal anti talle 1976. aastal armeekindrali sõjaväeline auaste (võeti ära 1984).

Solženitsõni kaitseks muuda

1971. aastal kirjutas Štšolokov Leonid Brežnevile kirja "Solženitsõni küsimuses", milles ta hoiatas peasekretäri, et too ei kordaks vigu, mis tehti Boriss Pasternakiga, kelle romaani "Doktor Živago" keelati Nõukogude Liidus kirjastada.^[2]

Egon Ranneti näidendi keelustamine ja taaslubamine muuda

1960. aastate lõpus võttis Moskva Väike Teater oma kavva Egon Ranneti näidendi "Kriminaaltango". Peaproovi ilmunud tollane kultuuriminister Jekaterina Furtseva vaatas esimese vaatuse küll lõpuni, kuid keelas seejärel selle näidendi näitamise üldse ära. Teatris viibis ka Brežnevi sõber siseminister Štšolokov. Erinevalt kultuuriministrist Štšolokov kiitis näidendit ja ütles, et selliseid teoseid on riigile vaja, need on miilitsale abiks. Pärast sellist avaldust andis Furtseva näidendi esitamiseks Väikeses Teatris küll loa, kuid teistele teatritele see õigus ei laienenud.^[3]