Lenini orden

Lenini orden (vene keeles орден Ленина) oli statuudi järgi Nõukogude Liidu kõrgeim riiklik autasu.

Lenini orden 2. tüüp 1934–1936

Lenini orden 3. tüüp 1936–1943

Lenini orden 4. tüüp 1943–1991

Ordeni lint

Vastavalt statuudile sai ordenit anda eraisikutele, kollektiividele, asutustele, ühiskondlikele organisatsioonidele, sõjaväeosadele, sõjalaevadele, ühendustele, liidu- ja autonoomsetele vabariikidele, kraidele, oblastitele ja autonoomsetele oblastitele, autonoomsetele ringkondadele, rajoonidele, linnadele ja teistele asustatud punktidele. Eraisikutele anti ordenit eriti väljapaistvate teenete eest sotsialistliku isamaa kaitsel või Nõukogude Liidu kaitsevõime suurendamisel, rahvusvahelise sõpruse, koostöö ja rahu edendamise eest, ennastsalgava töö eest ja teiste eriti silmapaistvate teenete eest riigile.

Lenini orden kaasnes ka Nõukogude Liidu kangelase ja sotsialistliku töö kangelase aunimetusega, kuid Lenini ordenit võidi saada ka ilma nende aunimetusteta.

Kuigi Lenini orden oli kõrgeim autasu, oli ka haruldasemaid ja eksklusiivsemaid riiklikke autasusid, näiteks Võidu orden ja Lenini preemia, samuti kangelase aunimetus.

Lenini ordeni ajalugu ulatub 8. juulisse 1926, mil Punaarmee ülemjuhataja Vassili Levitšev tegi ettepaneku hakata välja andma uut autasu Iljitši ordenit nendele isikutele, kel on juba 4 Punatähe ordenit. Kuna kodusõda oli selleks ajaks juba lõppenud, puudus niisuguse ordeni järele vajadus. Kuid NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu tunnistas, et on vaja luua Nõukogude Liidu kõrgeim autasu, mida ei antaks välja üksnes sõjaliste teenete eest.

1930. aasta alguses algas uue ordeni väljatöötamine, kusjuures selle nimi muudeti Lenini ordeniks. Ordeni eskiis kästi valmistada Moskva ettevõttel Goznak, kusjuures peamine kujunduselement pidi olema Vladimir Lenini portree. Paljudest kavanditest valiti välja Ivan Dubassovi kavand, millel oli kujundatud Leninist 1920. aasta Kominterni II kongressil tehtud Viktor Bulla fotot. 1930. aastal anti kavand skulptoritele Ivan Štšadrile ja Pjotr Tajožnõile, kes valmistasid maketi. NSV Liidu Kesktäitevkomitee presiidium kinnitas ordeni 6. aprillil ja tema statuudi sama aasta 5. mail.

Lenini ordeni kujundust muudeti kolm korda ja iga kord muutus orden pisut suuremaks. Ordeni I tüüp oli 38 mm kõrge ja 37,5 mm lai, II tüüp 38,5 mm kõrge ja 38 mm lai, III tüüp 38–39 mm kõrge ja 38 mm lai ning IV tüüp 46–45 mm kõrge ja 38 mm lai. Viimane muutus ordeni väljanägemises toimus 1943. aastal.

Ordeni kavalerid

Esimesena autasustati Lenini ordeniga 23. mail 1930 ajalehte Komsomolskaja Pravda. Järgnesid Moskva ettevõte Elektrozavod 3. oktoobril 1930 ning Leningradi ettevõtted Krasnaja Zarja ja Svetlana 16. aprillil 1931. Esimese välismaalasena autasustati Lenini ordeniga saksa söekaevandusspetsialisti Johann Liebhardi 8. veebruaril 1931. Esimese õpetlasena pälvis Lenini ordeni 1931. aasta juunis Ivan Mitšurin, esimese kultuuritegelasena kirjanik Maksim Gorki 17. septembril 1932, esimese maalikunstnikuna Issaak Brodski 28. märtsil 1934 ja esimese heliloojana Uzeir Gadžibekov 1938. Postuumselt pälvisid Lenini ordeni esimestena aerostaadi Osoaviahhim-1 kolm liiget, kes tõusid 22 kilomeetri kõrgusele, aga kukkusid halva ilma tõttu alla ja hukkusid. Esimene kahekordne Lenini ordeni kavaler oli lendur Valeri Tškalov 24. juulil 1936 ja esimene kolmekordne kavaler oli lendur Vladimir Kokkinaki 11. juunil 1939.

Ordeni väljaandmine lõpetati pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal. NSV Liidu ajaloos pälvis selle viimasena Novosibirski oblastis asuva Masljaninski tellisetehase direktor Jakov Mul. Siiski esines kaks juhtumit, vastavalt 1994. ja 1996. aastal, kui Lenini orden anti välja isikutele, kes olid selle välja teeninud enne 1991. aastat, aga polnud seda varem saanud. Koos nendega anti Lenini ordenit kokku välja 431 418 korda.

Lenini ordeniga on autasustatud kõik liiduvabariigid ning üle saja oblasti ja muu omavalitsusüksuse, kangelaslinnad ja Bresti kangelaskindlus, 20 linna neist, mis ei ole kangelaslinnad, sealhulgas Vilnius, rohkem kui 380 tööstusettevõtet, umbes 180 põllumajandusettevõtet, rohkem kui 300 sõjaväeosa, ALMAVÜ, Moskva ja Leningradi metroo, spordiühing Spartak ning ajalehed Izvestija ja Literaturnaja Gazeta.

Lenini ordeni on pälvinud paljud välismaised riigijuhid ja töölisliikumise tegelased, näiteks Fidel Castro (Kuuba), Sripat Amrit Dange (India), Georgi Dimitrov (Bulgaaria), Muhammad Faris (Süüria), Gustáv Husák (Tšehhoslovakkia), Dolores Ibárruri (Hispaania), János Kádár (Ungari), Ho Chi Minh (Vietnam), Kamal Abdel Nasser (Egiptus), Arnold Rüütel (Eesti), Josip Broz Tito (Jugoslaavia) ja Walter Ulbricht (Saksa DV). Mongoolia riigipea Horloogiin Tšoibalsan sai selle kaks korda ja Jumžagiin Tsedenbal kolm korda. Auhinna on saanud ka USA ärimees Armand Hammer, spioon Kim Philby ja Vietnami kosmonaut Pham Tuan.

1985. aasta filmis "007 surma palge ees" autasustati Lenini ordeniga James Bondi ning väideti, et Bond olevat ainus välismaalane, kes selle on saanud.

Leningradi optika-mehaanikatehas oli pühendatud Leninile kolmel viisil, nimelt oli selle täisnimi Leningradi Lenini-nimeline kolme Lenini ordeniga optika-mehaanikatehas. Sama oli ka Leningradi metrooga, mille täisnimi oli Leningradi Lenini-nimeline Lenini ordeniga metroo.

Mitmekordsed kavalerid

Kõige enam, 12 Lenini ordenit oli NSV Liidu väliskaubandusministril Nikolai Patolitševil. 11 Lenini ordenit oli Nõukogude Liidu marssalil ja kaitseministril Dmitri Ustinovil. 10 Lenini ordenit oli lennukikonstruktoril Aleksandr Jakovlevil, Usbeki NSV Kommunistliku Partei esimesel sekretäril ja NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmel Šaraf Rašidovil ning NSV Liidu tuumarelva loomise ja pärastpoole tuumaenergia tootmise juhil Jefim Slavskil. 9 Lenini ordenit oli 7 inimesel, 8 Lenini ordenit 15 inimesel, 7 ordenit 34 inimesel ja 6 Lenini ordenit 41 inimesel.

Juriidilistest isikutest on kõige rohkem Lenini ordeneid, 3 tükki, üheksal isikul: Armeenia NSV-l, Aserbaidžaani NSV-l, Kasahhi NSV-l, Usbeki NSV-l, Moskva oblastil, komsomoliorganisatsioonil ja kolmel tööstusettevõttel (Lihhatšovi-nimeline autotehas ehk ZIL, Põhja masinaehitustehas ehk Sevmaš ja Leningradi optika-mehaanikatehas ehk LOMO. Kahe Lenini ordeniga on autasustatud 24 juriidilist isikut, neist 9 tööstusettevõtet, 6 oblastit, 3 linna (Moskva, Leningrad ja Kiiev), Üleliidulist Pioneeriorganisatsiooni, NSV Liidu Teaduste Akadeemiat, üleliidulist ametiühingute kesknõukogu, ajalehte Pravda, Moskva Tšaikovski-nimelist konservatooriumi ja Moskva soojustehnikainstituuti.

Lenini ordeni kavalerid Eestis

Eesti NSV-s oli 1. jaanuari 1990 seisuga Lenini ordeni saanud 1079 isikut ja 6 kollektiivi.

Neli Lenini ordenit pälvis 9. Mai kolhoosi esimees Endel Lieberg. Neist esimene anti 1971. aastal kaheksanda viis­aastaku töötulemuste eest, samuti sai ordeni majand. Eesti NSV-s oli ainult kolm Lenini ordeni saanud majandit: Estonia kolhoos, 9. Mai kolhoos ja Lenini-nimeline näidissovhoos.

Välislingid

• Lenini orden (vene keeles)