Nikephoros II Phokas
Nikephoros II Phokas (kreeka keeles: Νικηφόρος Φωκᾶς; umbes 912 – 11. detsember 969), ladinapäraselt Nicephorus II Phocas, oli Bütsantsi keiser aastatel 963–969. Tema hiilgavad sõjalised ettevõtmised aitasid kaasa Bütsantsi uuele õitsengule 10. sajandil. Ta oli edukas Idas, kus viis lõpule Kiliikia vallutamise, võttis tagasi Kreeta ja Küprose saared, avades sellega tee järgnevatele Bütsantsi sissetungidele, mis ulatusid Ülem-Mesopotaamiani ja Levantini. Samas pidi ta tunnistama Läänes ka mitmeid ebaõnnestumisi. Tema valitsemise ajal läks Sitsiilia täielikult moslemitele ning Itaalias ei õnnestunud tal Otto I sissetungi järel erilist edu saavutada. Tema sisepoliitika oli vähem edukam, sest kulukate sõdade pidamiseks tuli tõsta tal makse nii kirikule kui ka rahvale, mis vähendas mõlemas ringkonnas tema populaarsust, millega ta kaotas ka palju võimsaid liitlasi. Nende hulgas oli ka tema vennapoeg Johannes Tzimiskes, kes võttis trooni pärast Nikephorose tapmist.
| Nikephoros II Phokas | |
|---|---|
 Nikephoros Phokas | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 16. august 963 – 11. detsember 969 | |
| Eelnev | Romanos II |
| Järgnev | Johannes I Tzimiskes |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
umbes 912 Kapadookia |
| Surmaaeg |
11. detsember 969 (57) Konstantinoopol |
| Abikaasa | Theophano |
| Vanemad | Bardas Phokas Vanem |
| Lapsed | Basileios II, Konstantinos VIII (kasulapsed) |
Varasem elu muuda
Nikephoros sündis umbes 912. aastal. Ta oli pärit vanast ja kuulsusrikkast suguvõsast ning valitsejaks saamise ajaks oli ta juba tuntud väepealik. Just nimelt tänu tema pealehakkamisele vallutasid bütsantslased pärast kuudepikkust piiramist araablaste olulisema kindluse Kreetal. Kreeta oli mitme sajandi jooksul olnud araabia piraatide peamiseks baasiks ja sinna olid kogunenud meeletud varandused, mis nüüd sattusid bütsantslaste kätte. Piiramisel näitas Nikephoros üles erilist julmust. Nii olevat ta pärast araablaste ebaõnnestunud katseid blokaadist läbi murda andnud käsu tõsta osa langenud vaenlaste peadest piikidele, ülejäänud aga lennutada heitemasinatega üle müüri linna. Väidetavalt polnud isegi paljunäinud araablastest piraadid millegi taolisega varem kokku puutunud.[1]
Bütsantsi keisrid olid selleks ajaks juba sajandeid võidelnud araablastega, mida kinnitavad ka nende elulood. Nii võib esmapilgul jääda petlik mulje, et kaks tsivilisatsiooni, kristlik Bütsants ja muhameedlik Araabia olid omavahel pidevalt vaenujalal ning igasugune muu suhtlus nende vahel puudus. Tegelikult polnud see kaugeltki alati nii. Näiteks on säilinud patriarh Nikolaos Müstiku kiri Kreeta emiirile, milles viimase poole pöördutakse sõnadega "kuulsusrikas, kõige rohkem austatud ja armastatud". Ning patriarh kirjutas edasi: "Kaks maailma jõudu, saratseenide ja roomlaste jõud tõusevad esile ja säravad kui kaks suurt tähte taevas. Seepärast peame me elama ühiselt kui vennad, kuigi erineme kommete, harjumuste ja usu poolest." Loomulikult teenisid sellised kirjad konkreetseid poliitilisi eesmärke ja nad polnud sugugi igapäevased. Ka Nikolaose kiri oli lähetatud teele ägeda võitluse ajal bulgaarlastega, kui oli vaja kindlustada keisririigi tagalat. Kuid põhimõtteliselt oli tol ajal seda sorti soe suhtlus kahe maailma vahel täiesti tavaline ja aktsepteeritav.[1]
Võimuletõus muuda
_into_Constantinople_in_963_from_the_Chronicle_of_John_Skylitzes.jpg)
Umbes aasta enne Romanos II surma kutsus keisrinna Theophano Nikephorose pealinna, kuigi selle vastu oli keisri soosik ja sisuline asjade üle otsustaja eunuhh Joseph Vringa. Pole välistatud, et Konstantinoopolis veedetud nädalate jooksul, mil Nikephoros tundis lakkamatult Vringa antipaatiat, sündiski tal riigipöörde idee, mis ei jätnud teda maha ka naasmisel vägede juurde. Pärast suhete pingestumist Vringaga oli selge, et üks neist peab taanduma. Seega sattus Nikephoros mingis mõttes väljapääsmatusse olukorda: kui ta ei kõrvalda Vringat, siis suure tõenäosusega kõrvaldaks Vringa tema. Otseselt tegutsema aga hakkas Nikephoros alles siis, kui temani jõudis Vringa kiri. Vringa oli saatnud selle salaja kahele Nikephorose väepealikule, tehes neile ettepaneku oma ülemus sandistada ning lubades selle eest väljapaistvaid ametiposte. Väepealikud, kes ilmselt kaalusid enne lõpliku otsuse vastuvõtmist poolt- ja vastuargumente, jõudsid järelduseni, et sõjaväes populaarsel Nikephorosel on tunduvalt rohkem võiduvõimalusi kui intrigaanist eunuhhil. Sellisele järeldusele jõudes loovutasidki nad kirja Nikephorosele. Nüüd oli Nikephorosel selge, et on viimane aeg tegutseda, ning juba üsna pea olid tema poolt juhitud väed Konstantinoopoli müüride all. Vringa püüdis küll organiseerida vastupanu, kuid ei leidnud praktiliselt mingit toetust. Linna elanikud ei laskunud tal isegi vangistada Nikephorose isa. Kättemaksuks keelas Vringa leivaküpsetamise, mis vähendas veelgi tema toetust. Üsna pea puhkes Konstantinoopolis mäss, mis peatselt viis röövimiste ja tapmisteni. Linna tänavatel puhkesid tõelised lahingud. Segadused kestsid mitu päeva, kuni 963. aasta 15. augustil tungisid linna Nikephorose väed. Järgmisel päeval järgnes neile juba pidulikult tulevane keiser ja viidi läbi kroonimine. Vringa aga lõpetas oma elupäevad kloostris nagu paljud neist, kellele oli määratud jääda võimuvõitluses kaotajaks.[1]
Valitsemine muuda
Sõjategevus muuda
Nikephorosega algas ning kahe järgneva keisriga jätkus Bütsantsi ajaloos periood, millal islami maailma üle saavutati ridamisi hiilgavaid võite. Sõjapidamine aga nõudis palju raha ning riigis seati sisse mitmeid uusi makse. Lisaks piirati ka kirikute ja kloostrite sissetulekuid ning keelati uute kloostrite asutamine ja vanade laiendamine.[1]
Küprose vallutamine muuda
Nikephorose sõjaliste võitude reas üks olulisemaid oli Küprose vallutamine, mille käigus ta kasutas üsna osavalt propagandakampaania elemente. Piiranud sisse saarel paikneva Tarsose linna, andis keiser käsu heisata kaks lippu. Üks neist oli "roomlaste maa" lipp ja teine "islami maa" lipp. Seejärel andis ta käsu teatada, et need, kes soovivad õiglust, erapooletust, omandi säilimist, perekonda, elu, lapsi, korrastatud teid, õiglasi seadusi ja head valitsemist, kogunegu esimese lipu alla. Need aga, kes eelistavad amoraalsust, vägivalda, väljapressimist, maade konfiskeerimist ja muud seesugust, tulgu teise lipu alla.[1]
Antiookia ja Aleppo vallutamine muuda
Esimesed võidud araablaste üle avasid Nikephorosele tee Süüriasse ning ta asus teostama oma suurt unistust – Süüria peamise linna Antiookia vallutamist. Pärast pikaajalist piiramist see ka õnnestus. Antiookia vallutamine polnud tähtis mitte ainult sõjaliselt, vaid ka ideoloogiliselt. Antiookiat, väljapaistvate patriarhide ja pühakute linna, peeti omamoodi kristliku maailma keskmeks. Seega võiks Nikephorose sõjakäiku pidada tinglikult isegi ristisõdade eellooks. Pärast Antiookia vallutamist langes ka Aleppo. On isegi öeldud, et mitte kunagi varem pole islam üle elanud sellist alandust kui Nikephoros II valitsemise ajal.[1]
Säilinud on väga huvitav leping Aleppo vasallist emiiri ja Bütsantsi vägede ülemjuhataja vahel, mis on sõlmitud mõni aeg pärast Nikephorose surma, kuid kirjeldab tema eluajal saavutatud edu. Selle lepinguga määrati täpselt kindlaks, millised piirkonnad Süürias allusid otseselt Bütsantsile ja millised, nagu Aleppo, jäid vasallisõltuvusse. Nii kohustusid kõik Aleppo moslemid maksma Bütsantsile teatud maksu, samal ajal kui linna aladel elavad kristlased olid sellest vabastatud. Aleppo emiir pidi aitama Bütsantsi sõjakäikudel kristlaste vastu (moslemitevastaseid sõjakäike kokkulepe ei puudutanud) ning kindlustama Bütsantsi karavanide kaitse oma territooriumil. Emiir kohustus lubama kristlastel taastada kirikuid ning garanteerima õigust vabalt vahetada usku. Lepingu järgi võis muhameedlane takistamatult minna üle ristiusku ning kristlane eelistada sama vabalt islamit. 11. sajandi araabia ajaloolane Jahin ibn-Said on kirjutanud, et Nikephorose ajal olid kõik moslemid veendunud keisri võimes alistada kogu Süüria ja kõik teised provintsid, "sest mitte keegi ei suutnud osutada talle vastupanu." Sama ajajärgu bütsantsi ajaloolased aga olid veendunud, et kui Nikephoros oleks valitsenud kauem, siis ta oleks jõudnud Idas Indiani ja Läänes "maailma piirini".[1]
Antiookia vallutamine on sünnitanud ka ühe otseselt keisriga seotud legendi. Pärast linna ümberpiiramist jõudis Nikephoroseni teade Kiievi suurvürsti Svjatoslavi kavatsusest rünnata Bütsantsi ja keiser kiirustas pealinna tagasi. Oma vägedele aga andis ta käsu piiramist jätkata, hoidudes samas aktiivsetest sammudest. Kuid üks väepealik rikkus keisri käsku. Tal olevat altkäemaksuga õnnestunud kallutada ühe valvetorni ülemat avama salaja piirajatele väravat. Ning 969. aasta 28. oktoobril sisenesid bütsantslased ootamatult linna ja vallutasid selle. Linn oli käes ja nutikas väepealik oleks nüüd pidanud saama kiituse osaliseks, ent selle asemel langes ta keisri käsu eiramise eest hoopis põlu alla. Nikephorosele olevat nimelt kunagi ennustatud, et pärast Antiookia vallutamist ta tapetakse. Nii püüdiski keiser linna vallutamisega igati venitada, kuid agar väepealik ei teadnud seda ja tõi õnnetuse keisrile lähemale. See oligi põhjuseks, miks ta teenis kiituse asemel laituse. Tegelikult aga sündis see legend ilmselt alles pärast Nikephorose tapmist.[1]
Sõjategevus Läänes muuda
Kogu Nikephorose valitsemisaja jooksul said tema väed lüüa vaid kaks korda ning mõlemal juhul (964. ja 965. aastal) Läänes. Nendel aastatel andsid Bütsantsi vägedele nii maismaal kui merel hävitava hoobi Sitsiilias võimutsevad araablased ja nende kaotuste tulemusel langesid viimased Bütsantsi valdused Sitsiilias moslemite kätte.[1]
Itaalias ei õnnestunud tal Otto I sissetungi järel mingit erilist edu saavutada. Kui paavst Johannes XII 962. aastal Otto I keisriks kroonis, ei olnud Bütsants mingil juhul nõus seda tunnistama. Seda tehti alles 971. aastal Johannes I Tzimiskese valitsemise ajal.
Keisri välimus ja iseloom muuda
Nikephoros Phokase iseloomu ja väljanägemise kirjeldusi on säilinud üsna palju. Ja nagu sageli juhtub, on need vägagi vasturääkivad. Vahel isegi nii vastukäivad, et jääb mulje, nagu oleks juttu erinevatest inimestest. Kõik olenes suuresti sellest, kas keiser oli kirjelduse autorile meeltmööda või mitte. Nende silmis, kellele Nikephoros meeldis, oli keisri näonahk "pigem tumedavõitu kui hele", tema juuksed olid paksud ja mustad, lopsakate kulmude all olevad silmad tumedad ning "mõtlemisest murelikud". Keisril oli "õige kujuga nina", ilus ja põskedelt kergelt hallikas habe. Ta oli tugeva kehaehitusega, meenutades "vapruse ja jõu poolest Heraklest", ning mõistuse poolest, õigete otsuste vastuvõtmise poolest "ületas ta kõiki inimesi, kes elasid tema ajal".[1]
Hoopis teise pildi maalib keisrist Konstantinoopolit külastanud Saksa-Rooma keisri Otto I saadik. 968. aastal toimunud saatkonna visiidi eesmärgiks oli korraldada Otto poja abiellumine keisri tütrega ja sõlmida nii riikide vahel sõbralikud suhted. Kuid soovitud tulemust saatkonnal saavutada ei õnnestunud ja saadiku pettumus kajastub ka Nikephorose kirjelduses: "Keiser on täielik koletis. Kääbus suure peaga, väikeste mutisilmadega. Teda muudab veelgi koledamaks kasimata hallisegune habe. Kael on tal peenike justkui sõrm. Ta on üleni karva kasvanud. Näonahk nii tume nagu etiooplasel, keda ei tahaks öösel kohata. Punnis kõht. Õhukesed sääremarjad. Arvestades lühikest kasvu, on ta puusad liiga massiivsed." Lisaks olid keisri riided saadiku arvates "luitunud, pikast kandmisest kulunud, haisevad". Aga see polnud veel kõik: keisri kõnepruuk oli "häbematu ja tema taip kui rebasel, nii valelik ja salakaval".[1]
Kui neid kirjeldusi omavahel võrrelda, siis tekib tõesti küsimus, kas tegemist on ikka ühe ja sama inimesega. Igatahes oli Nikephoros vaieldamatult väga huvitav isiksus. Ühest küljest oli tegemist kartmatu ja julma sõjamehega, kes jätkas elu lõpuni sõjalisi harjutusi ning isiklikult sõdurite koolitamist. Samas aga oli keiser ka äärmuslikult usklik ja vaga.[1]
Kohtumisel Otto I saadikuga ilmnes ka Nikephorose üleolev suhtumine Lääne sõjalisse võimekusse. Ta olevat saadikule öelnud: "Sinu valitseja sõjamehed ei oska ei ratsutada ega pidada jalaväelastena lahingut. Nende pikad piigid, suured kilbid, rasked rüüd ja peakaitsed vaid takistavad neid lahinguväljal.[1]
Maksud ja populaarsuse langus muuda
Pidevad sõjad olid keisririigi eelarvele suureks koormaks ning peale selle tabas mitmel aastal järjestikku Bütsantsi ikaldus, mistõttu leiva hind tõusis isegi kuni kaheksa korda. Sedavõrd meeletu hinnatõus kajastus ka ühes tolleaegses anekdoodis. Keiser olevat korraldanud ühel väljal sõjaväeõppuse. Seal astus tema juurde hallipäine vana mees ja palus ennast arvata sõduriks. Keiser vastas talle: "Sa oled ju vana mees, kuidas saan ma sind võtta oma sõdurite hulka?" Vanamees aga vastas: "Ma olen nüüd varasemast tunduvalt tugevam."- "Kuidas siis nii?" küsis keiser. "Aga sellepärast," ütles vanamees, "et varem pidin ma ühe mündi eest ostetud leivad kahele eeslile laadima. Sinu valitsemise ajal aga suudan topelt raha eest ostetud leiva raskusteta seljas ära kanda."[1]
Rahavarude suurendamiseks viis Nikephoros läbi väga nutika rahareformi. Käibele lasti kaks münti: üks oli vanas kaalus ja teine umbes kümnendiku võrra kergem. Kusjuures makse tuli maksta esimeses, riigipoolseid kohustusi aga õiendati teises mündis. Lisaks võimaldas keiser oma sugulastel nälja ajal vilja hindadega spekuleerides teenida kolossaalset kasumit ja meeletuid varandusi. Nende sammude tulemusena kaotas keiser üsna pea lahinguväljal võidetud populaarsuse, mis asendus tema sisepoliitilisest ettevõtmistest põhjustatud vihkamisega. Lõppkokkuvõttes meelestus suurem osa elanikkonnast keisri vastu ning see meelemuutus puudutas ka kirikut. Kui Nikephorosel säiliski mingi toetajaskond, siis peamiselt sõjameeste seas, kellest üks osa oli üldse vabastatud maksudest. Selle õigustamiseks olevat keiser öelnud, et nende puhul piisab täielikult "maksust verega".[1]
Targa valitsejana tabas Nikephoros väga hästi toimunud meelemuutust ning üritas oma seljatagust kindlustada. Ta andis näiteks käsu ehitada ümber ja muuta turvalisemaks see palee tiib, kus ta elas, nii et need ruumid muutusid tõeliseks kindluseks keset linna.[1]
969. aasta kevadel otsustas keiser küllaltki ootamatult korraldada hipodroomil suured avalikud vaatemängud. Vaatemängust teatati varakult ja tribüünid olid selle alguseks rahvast tulvil. Kuid täpsem teave selle kohta, millise vaatemängu kavatses keiser linlastele anda, jäi saladuseks.
Mõni päev varem said tänavakokkupõrgetes linlastega surma mõned sõdurid ja linnas valitses küllaltki pingeline õhkkond. Ning kui nüüd kohe vaatemängu alguses ilmusid areenile hambuni relvastatud sõdurid, siis arvas osa vaatajatest, et keiser kavatseb hukkunud sõdurite eest kätte maksta (kuigi tegelikult taheti rahvale etendada õppelahingut). Puhkes üleüldine paanika ja tuhanded inimesed viskusid väljapääsude suunas, tallates kümneid kaaslinlasi surnuks. Veelgi hullema kaose suutis ära hoida vaid kohal viibinud keisri enese vaoshoitud käitumine. Kuid lõpptulemusena kujunes Nikephorose poolt kavandatud peost ikkagi ohvriterohke katastroof. Seega oli ka luhtunud keisri lootus, et vaatemäng aitab unustada maksud ja lepitab rahva valitsejaga. Selle asemel saadi hoopis vastupidine tulemus. Inimohvritega lõppenud sündmus lisas vaid õli keisrivihkamise tulle. Umbes kuu aega hiljem, kui keiser liikus piduliku protsessiooni eesotsas Sophia katedraali, heideti rahva hulgast tema suunas kivi ja kostsid esimesed avalikud sõimusõnad.[1]
Nikephoros, kes oli lahinguväljal oma vaprusega korduvalt silma paistnud, ei näidanud nüüdki nende esimeste vihapursete ajal välja mingit hirmu, kuigi pinge tema hinges ilmselt kasvas. Õhus oli tunda rahutuste eelaimdust. Keiser andis käsu tugevdada palee valvet ja võtta tarvitusele veel teisigi turvameetmeid. Kuid peamise vastuabinõuna otsustas keiser kõrvaldada need, kes tema arvates võisid pretendeerida troonile. Nende seas pidas ta kõige ohtlikumaks Ida alade asehaldurit Johannes Tzimiskest. Kõigepealt Johannes tagandati oma ametipostilt ja kutsuti tagasi õukonda. Keiser ilmselt arvas, et nii on lihtsam hoida tema tegemistel silma peal. Kuid üsna pea muutis Nikephoros meelt ja Johannes saadeti pagendusse.[1]
Pole mingit kahtlust, et sattudes kord juba põlu alla, tuli Johannesel arvestada ka võimalike teiste karistustega kuni sandistamise ja hukkamiseni välja. Seega oli ta paratamatult valiku ees, kas alistuda saatusele või alustada Nikephorosega võitlust.[1]
Rahutuste puhkemise ajal levisid pealinnas kuulujutud, et keiser kavatseb pärandada trooni kellelegi oma suguvõsast ja lasta Romanos II seaduslikest troonipärijatest pojad sandistada. Romanose poegade alaealisus aga oli omal ajal peamiseks ametlikuks põhjenduseks, millega üldse õigustati Nikephorose troonileasumist. Kuulujuttude üheks agaramaks levitajaks oli Romanose intrigaanist naine, leskkeisrinna Theophano (see oli Anastasia trooninimi).[1] Keiser oli oma võimu kindlustamiseks Theophanoga oma ametiaja alguses abiellunud.
Surm muuda
Lahendus tekkinud pingetele saabus sombusel ja külmal ööl vastu 969. aasta 11. detsembrit. Theophano, kes samuti osales vandenõus, peitis oma ruumidesse palees kaks sõjameest. Kui väljas pimenes, lasksid nad aknast alla köie otsa seotud korvi ja tõmbasid nii üksteise järel üles kõik vandeseltslased. Nende seas oli ka salaja pealinna tagasi pöördunud Johannes. Kui kõik salasepitsejad olid kokku kogunenud ja pinged kruvitud äärmuseni, hiiliti keisri magamistoa ukse taha, murti uks maha ja tormati ruumi. Hetke pärast sissetungijad tardusid õuduses: keiserlik voodi oli tühi. Võib vaid ette kujutada, millised mõtted jooksid nende sekundite jooksul vandenõulastel peast läbi. Nad olid kindlad, et keisrit hoiatati ja see on lõpp. Kuid järsku märkas keegi sissetungijatest keisrit, kes magas häirimatult kamina ääres nahal. Nikephoros oli sel saatuslikul külmal ööl eelistanud oma voodile kamina soojust. Pingest vabanenuna viskusid vandeseltslased Nikephorosele kallale ja tapsid ta. Keisri ihukaitse jõudis kohale liiga hilja. Nähes Nikephorose maharaiutud pead, otsustasid nad pärast üürikest nõupidamist uuele võimule kuuletuda.[1]
| Eelnev Romanos II |
Bütsantsi keiser 16. august 963 – 11. detsember 969 |
Järgnev Johannes I Tzimiskes |