Metaphysics as a Guide to Morals

"Metaphysics as a Guide to Morals" on Iris Murdochi filosoofiline raamat.

See ilmus 1992 kirjastuses Chattos and Windus ning 1993 Penguin Booksi väljaandena.

Raamat põhineb 1982 Edinburghi Ülikoolis peetud Giffordi loengutel.

Raamat on pühendatud Elizabeth Anscombe'ile.

Moto pärineb Paul Valérylt: "Raskus on valgus. Ületamatu raskus on päike."

Kokkuvõte

1. Ühtsuse kontseptsioonid. Kunst

Eneseküllase ühtsuse või piiratud terviku mõte on fundamentaalne vaistlik mõiste. Me näeme asjade osi, kaeme tervilikke asju. Paistab, et teame päris palju väga vähese põhjal. Unustades filosoofilised probleemid ja tõendite nappuse, mõistame end ühtsustena, pidevate kehade ja vaimudena. Me eeldame aja ja ruumi pidevust. Meie teadmispretensiooni intuitiivne ulatus on paljusid filosoofe mõtlema pannud. David Hume, kes oli selle üleüldise tendentsi suhtes skeptiline, ütles, et mõned meie kõige kallimad ühtsused, mina, materiaalne objekt, on illusioonid, mida toidab kujutlusvõime, ideede assotsiatsioon, "harjumus ja tava". Ta möönis, et see on terve mõistusega vastuolus ning filosoofilgi on seda raske mõelda, kui ta parajasti ei filosofeeri. Aga meie vastuseisu tugevus on osa asjast endast, isegi selle ühtsus. Pidev kogemus annab korrastatud maailma ning mittefilosoofidel pole tarvis "sügavate aluste" pärast muret tunda. Hume ühitas radikaalse skeptitsismi heatahtlikult salliva maailmatarkusega.

18. Tühjus

Siin on juttu tühjusest, meeleheitest, suurest kannatusest, pimedast ööst. Võib tunduda, et see oleks tulnud liiga optimistlikult pildilt välja jätta. Teisi valdkondi võiks pidada moraalimõtlemise tüüpideks, see siin aga tundub rohkem kogemuslikuna, õnne vastandina. Seda võib võtta ka transtsendentsi, egoistlikust minast väljumise vastandina. Jutt on millestki äärmuslikust – valust ja kurjast, mis tekitab lootusetust, millega paljud või enamik on kokku puutunud.

Võidakse öelda, et sellel, kes alati märkab Jumala või Hüve kujutisi või näeb vaimseid redeleid või on kunstnik, on vedanud. Talle tundub vaimne värskendus kõikjal saadaval olevat, ja see on naeruväärselt optimistlik, isegi sentimentaalne. Ta ei arvesta, kui viletsad ja halvad me oleme. Keskmine inimene on tõenäoliselt lootusetuses ja näljas. Inimene olla on kohutav, see on deinos. Edasi võidakse jõuda väiteni, et mis tahes isikliku vaimsuse või alusreaalsusena esitatud headuse kultus on maskeeritud isekas nauding ning korralike inimestena saame ainult leevendada kannatust kõikjal, kus seda kohtame. Edasi minna on kõige ilmsem utilitarismi vaimus. Milleks raisata aega eramoraalile? On kohutavaid inimsaatusi, isegi "kaitstud" elus on musta viletsust, armastatu kaotust, kahetsust, raisatud andeid, üksildust, alandust, depressiooni, salahäda. Elus ja maailmas on kohti, kus on ainult pimedus: Kristus peatus Ebolis. See võiks olla tänapäeva manihheistlik moraal. Kui nii paljud kannatavad, kas pole siis häbematus mõelda konkreetsetest muserdatud eludest? Peab vaatama, kui palju raha saaks kogu riik ja mina ise aitamiseks säästa. Kas võib ikka veel rääkida vaimsest allikast ja absoluutsest hüvest, kui enamik inimesi ei pääse sellele ligi?

Seda teemat on raske arutada. Need, kes on seda musta viletsust kogenud ja paranenud, eelistaksid võib-olla unustada. Kunst, lohutaja ja tarkuse pakkuja, kipub vist meeleheidet romantiseerima, näitama kergesti talutavana ja nauditavana. Kristus ristil on nii tuttavaks ja ilusaks tehtud, et raske on teda seostada kohutava inimliku kannatusega. Matthias Grünewaldi Kristus ajab judinad peale, kuid me imetleme seda kui kunstiteost. Lev Tolstoi, Charles Dickensi ja Fjodor Dostojevski suured romaanid vapustavad meid. Maale ohustab võlu või kunstiline kohutavus. (Murdoch leiab, et Tiziani "Pietà" väldib neid ohte.) Kõige edukamad on suured traagilised eeposed: "Ilias"; ei kuningas Leari ega Oidipuse valu ei romantiseerita. Tundub, et muistsed kreeklased polnud võimelised romantilisuseks ega ammugi sentimentaalsuseks. Ent Achilleus, Hektor, Lear ja Oidipus on kunstiteoste sees. Thukydidese jutustus ateenlaste kaotusest Sürakuusas on suur külm traagiline kirjutis ning võiks isegi öelda, et suurel ajaloolasel on parimad väljendusvahendid. Filosoofid määravad küll terved inimelu valdkonnad pimedusele ja kannatusele, kuid ei ilmuta kurbust, nad peavad olema kiindumatud. Heas filosoofiateoses, mis väldib südame kõnetamist, on oma iroonia. Eksistentsialistid tulid südamele lähemale, kuid see toob kaasa kunsti ohud. Søren Kierkegaard räägib ilukõneliselt ja tundeliselt ängist ja surmatõvest, aga ta on ka romantiline kirjanik. Jean-Paul Sartre'i eimiski, mis pärineb Kanti austusest ja Kierkegaardi ängist, on pigem põnev trampliin kui tühjus (eetika). "Inimelu algab teispool meeleheidet," ütleb rõõmus vaatleja. Mitte et Sartre poleks kannatanud, kuid ta ei väljenda kannatuse reaalsust. Asjast on hästi kirjutanud mittekunstnik, omamoodi filosoof Simone Weil. Oma ilmsetel põhjustel on seda pimedat olukorda raske katsuda. Võib-olla teeb kunst seda siiski kõige paremini, ja ei pea piirduma ülevalt suurega. Üks kohutavamaid ja sagedasemaid inimese hädasid on kahetsus. Joseph Conradi romaan "Lord Jim" näitab halastamatutes üksikasjades äärmise kahetsuse õudusi, selle külmust, hirmutavust, isiksuse lagunemist. Macbeth ütleb pärast mõrva: "Sellest silmapilgust ei ole ju surelikkuses midagi tõsist: kõik on vaid mänguasjad – kuulsus ja arm on surnud."

Teine võimalus on öelda, et kannatus on hingele hea, lootusetuse kogemus võib olla omamoodi õpetlik. See võib nii olla, kuigi küllap enamasti mitte. Järele mõeldes võib eristada hulga erinevaid seisundeid. Jim ja Macbeth tundsid intensiivset süütunnet ja kahetsust lootuseta andestusele või tervendavale patukahetsusele. Norman Malcolm rääkis nii suurest süütundest, et see sunnib Jumalasse uskuma. Kierkegaard arvas, et patt ja süütunne võivad tõugata eetikast (eetiline staadium) religiooni (religioosne staadium). Patu tekitatud meeleheidet võib leevendada patukahetsus ja heakstegemine, olgu siis religiooni abiga või ilma. Teisest küljest, olukorda, näiteks alandust, võivad peaaegu automaatselt "leevendada" vihkamine, kättemaksufantaasiad ja -plaanid, uus energiarakendus. Mitte väiksemaid piinu võib tekitada süüta kahetsus, kui süütu tegu on põhjustanud ettenägematu katastroofi. Tavaline tühjuse põhjus on lein, millega võivad kaasneda süütunded või mis võib tekitada "puhast" valu. Kaasnevad tühjustunne, isiksuse kaotus, energia ja motivatsiooni kaotus, paljaksriisutuse tunne, maailma võlu ja külgetõmbe puudumine. Süüta lein võib tekitada üliintensiivset valu, kuid sageli järgneb sellele paranemine, kui "loodus" paneb end jälle maksma. Tühjuses tajutud kohustused võivad olla tervenemise allikaks. Kedagi pole, kuid on valu ja kohustused. Hävinud isik taastub aja jooksul, ohver jõuab absoluutselt surmamaalt tagasi ning naaseb oma tavaliste huvide juurde, mis leina ajal tundusid mõttetutena. Halastamatu loodus paneb ta unustama, mis tunne see oli. Petetud armastuse ja suhte lõpetamise puhul võib juhtuda sarnane lugu. Isegi äärmisele süütundele võib loodus lõpu teha. Kõige kohutavam on eluaegsetel üksikvangidel. Valgust võib tuua religioosne usk või selle ilmalik vaste. Või usk, mis algul oli tugev, aegamööda hääbub. Meeleheide teeb surma ja olematuse mõtte reaalseks.

Aga mõnikord võib ju tühjuse ja olematuse kogemusest midagi alles jätta või õppida? Kas seda ei peaks võtma vaimulikuks ikooniks või meditatsiooniaineks? Meilt ei saa midagi ära võtta, sest viimaks polegi me mitte miski. Surelikkuse meenutus, sattumuslikkuse tunnistamine, peab vähemalt alandlikuks tegema. Kas me pole siis mitte lähemal inimeseks olemise sügavale saladusele? Kui tavalised tegemised tunduvad triviaalsete ja mõttetutena, kas nad siis mitte polegi seda? Tühjuse kogemus võib olla vapustus, mis peagi unustatakse, või eluaegne meenutus, moraalne inspiratsioon, isegi vabastus, omamoodi rõõm. Persona ehk eluillusioon aitab küll elu masinavärgil ringi käia, kuid nagu meile mõnikord tunda antakse, on inimene äärmiselt habras. Igaüks võib hävida. Kedagi ei ole. Isiksuse kaotus on mina kaotus. Budism õpetab, et näivuse maailm, sealhulgas näiline isik, on ebareaalne. (Phaidon 67e: harjuta suremist.) Franz Kafka: "On sihtkoht, kuid ei ole teekonda. See, mida me nimetame teekonnaks, on viivitamine." Kloostrielanikud mõtlevad igatsusega viljakale õnnelikule elule, mis neil võinuks olla ja millest nad on loobunud mittemillegi pärast. See on tuttav, peab olema. See võib olla ka pime öö, millest räägib Risti Johannes, kus teispool Jumala kujutisi on usukuristik, kuhu kukutakse. (Võib-olla Meister Eckharti keevasse patta.) Nii et mis ka oleks selle kogemuse põhjus, sellest võib õppida, sellest võib kasu olla. Võib-olla ohver saab vägisi valgustatud. Ja ehk peaks kõrvaltvaatajagi mõtlema: minagi peaksin seal olema, ja kui nii, mis ma olen? (Võib-olla kreeklased mõtlesid sel moel orjusest: memento mori.) Jah, sügavast meeleheitest on võimalik õppida, aga väga sageli on see liiga raske. Tuletame meelde, et inimestel on märkimisväärne ellujäämisvõime ja pimedates olukordades tehakse nalju, mis väljas olijat kohutaksid. Ikkagi jõuavad mõtted lootusetult tagasi vangide ja näljaste juurde, kaotuse, häbi ja äärmise süütunde kogemuse juurde.

Simone Weil sellest. Äärmuslik seisund tal on malheur ('õnnetus'), mitte lihtsalt õnnetu olek või kurbus. Sel on kehalised märgid ("orjuse märk", "hingamisraskused, pahe võru südame ümber"). (Pensées sans ordre concernant l'amour de Dieu, L'Amour de Dieu et l'amour.) "Märmikest": "Kedagi kaotada: me kannatame mõtte juures, et surnu, äraolev, on muutunud millekski kujutletavaks, millekski vääraks. Kui igatsus tema järele ei ole kujutletav. Me peame laskuma enda sisse, kus elab soov, mis ei ole kujutletav... Kontakti kaotamine reaalsusega – seal ongi kuri, seal ongi lein... Arstim on kasutada kaotust ennast vahendina reaalsuseni jõudmiseks. Surnu kohalolek on kujutletav, aga tema äraolek on reaalne, see on nüüdsest tema ilmnemisviis." "Andestada. (Valéry). Ei suudeta. Kui keegi on meile kahju teinud, käivituvad reaktsioonid. Kättemaksusoov on tasakaalusoov. Aktsepteerida tasakaalutust. Näha selles olemuslikku tasakaalutust." "Valéry – valusate mõtete külgejäämine (võrdlus põletusega). Seda parem. See teeb nad reaalseks. Jäägu hüvearmastus sedaviisi külge. Vaata, et hüvearmastus teeks läbi sellise protsessi." Need on rõõmutud kujundid. Põletuse kujund on hea. Öeldakse, et kahetsus närib, aga parem oleks öelda, et põletab: põleva aine külgejäämine. Me peame kogema valu reaalsust ega tohi täita tühjust fantaasiaga. Tasakaalu kujund: tühjus kui ängistav tasakaalutuse kogemus. Meid on koheldud ebaõiglaselt, solvatud, alandatud. Me tahame oma tagasi, tasa teha, kui tarvis, teha süütutele inimestele haiget, nagu meile on haiget tehtud. Me lohutame end "tagasivetrumise" fantaasiatega. Me anname järele loomulikule raskusjõule, mis meie mõtted ja tunded automaatselt degradeerib. (Mehhaanilise kujundid Simone Weilil, Ludwig Wittgensteinil, Sigmund Freudil, Elias Canetti "Massides ja võimus".) Selmet alluda loomulikule paratamatusele, tuleb alistuda sellele, mis tegelikult juhtus, katmata seda kujutlusega, kuidas asja olematuks teda. Tühjus loob reaalsuse kaotuse. Ärge mõelge tasakaalu jalule seadmisele, vaid elage valulise reaalsuse lähedal ning püüdke seda seostada sellega, mis on hea. See, mida siin on tarvis ja mida on nõnda raske saavutada, on soovide uus orientatsioon, vaistlike tunnete ümberkasvatamine. Mõtleme siin Platoni kujutlusele hingest kui kaarikujuhist, kellel on hea ja halb hobune ja kes võitleb halva hobusega, hoides halba hobust vaos, nii et tollel on lõug verine (Phaidros 254e).

Seda "õnnetust" võib kergesti kogetuks pidada. Raskem on ette kujutada ümberorienteerumist ja hüvega suhestumist. Võidakse öelda, et õnnetusest on palju pääseteid, sõprade toetus, uuesti jalule tõusmise võime, uue elu alustamine mhal või lihtsalt unustusele lootmine. Võib aga vastata, et sügav, reaalne, päris paranemine nõuab teatud laadi moraalset aktiivsust, oma lootusetuse vaimset rakendamist. Simone Weil räägib hüvest ja armastusest. Armastamine on energia suunamine, mitte lihtsalt vaimuseisund. Tühjus: Jumala äraolek, hüve äraolek. Seda võidakse kogeda kõige tähendusetusena, igasuguse vahetegemise või väärtusetunde kaotusena, täieliku relativismi peadpööritava tundena, isegi vooruse ja vooruslike küünilise vihkamisena: armastuse täieliku äraolekuna. Siin võib aidata iga asi, iga inimene, iga puhas või süütu asi, mis võib tõmmata ligi armastust ja äratada ellu lootust. Kõige jõukohasem distsipliin on vast vääritute fantaasiate pidurdamine. Äärmistel juhtumitel tabab see pidurdamine mind vapustusena, kui mind peatatakse nagu halba hobust. Siia võib sobida tahtepingutuse mõte. Seda laadi asketism võib muidugi olla igapäevane asi, mida praktiseeritakse mitmel tasandil, näiteks keele valvamisena ja pahade mõtete hajutamisena. Meil on loomulik impulss (raskustung, paratamatus) muuta oma maailm ebareaalseks ja ümbritseda end fantaasiaga. Selle peatamine, hoidumine tühjuse täitmisest valede ja võltsusega, on juba edasiminek. Ka isiklike suhete hämaramates labürintides on võib-olla tarvis teha käik, mis toob nähtavale tühjuse.