Colt M1911
(Ümber suunatud leheküljelt M1911)
M1911 (ka Colt 1911 või Colt Government) on Ameerika Ühendriikide poolautomaatpüstol, mis kasutab padrunit .45 ACP.[2] Aastatel 1911–1985 oli see Ameerika Ühendriikide relvajõudude standardne kõrvalrelv. Seda kasutati laialdaselt nii esimeses kui teises maailmasõjas, Korea sõjas ja Vietnami sõjas.
| M1911 | |
|---|---|
 Remington Randi versioon M1911A1-st | |
| Tüüp | poolautomaatpüstol |
| Päritoluriik |
 Ameerika Ühendriigid |
| Teenistusajalugu | |
| Teenistuses | 1911– |
| Kasutajad | Loend |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor | John Browning |
| Konstrueeritud |
1911 (M1911) 1924 (M1911A1) |
| Tootja | Colt's Manufacturing Company |
| Tootmises | 1911– |
| Toodetud ühikuid |
2 734 345 (Colti poolt) 4 294 345 (kokku, litsentseeritud koopiad k.a)[1] |
| Variandid |
M1911A1 M1911A2 FN Grand Browning M15 püstol Kongsberg Colt MEU(SOC) püstol |
| Tehnilised andmed | |
| Kaal | 1100 g (tühja salvega) |
| Pikkus | 216 mm |
| Toru pikkus | 89–127 mm |
|
| |
| Padrun | .45 APC |
| Laskekiirus | 85 lasku/min |
| Tõhus laskeulatus | 50 m |
| Söötur | 7- või 8-lasuline karpsalv |
Ameerika Ühendriigid tootsid sõjaväekasutuseks 2,7 miljonit M1911 ja M1911A1 püstolit. M1911 asendati 1985–1990 aastal USA relvajõudude standardkõrvalrelvana 9-millimeetrise Beretta M9-ga. Kuid tänu enda menukusele kasutajate seas pole M1911 tänase päevani täielikult USA relvajõudude kasutusest kadunud. Uuendatud M1911 variandid on siiani kasutusel mõnedes USA armee erivägede, merejalaväe ja mereväe üksustes.
M1911 disainis John Browning ning selle tööpõhimõtte järgi on ehitatud lõviosa tänapäevastest püstolitest. See on ka tsiviilkasutuses laialt levinud ning seda kasutatakse erinevatel laskevõistlustel, näiteks USPSA, IDPA, IPSC ja NRA Precision Pistoli võistlustel. Ameerika Ühendriikides on M1911 populaarne isiklik relv, kuna seda on selle väiksuse tõttu lihtne kaasas kanda ning .45 APC padrunil on enesekaitseks piisavalt suur.[3][4]
Kasutajad
muudaPraegused
muuda
Ameerika Ühendriigid: Endine USA relvajõudude standardne teenistuspüstol ning endiselt kasutusel mõnel pool erioperatsioonide vägedes. M1911 on endiselt üle kogu USA kasutusel politseijõududes.[5]
Brasiilia: aastatel 1937–1941 saadi 16 880 relva.[6] Brasiilia armees on kasutusel IMBEL-i poolt nime M973 all toodetud varianti, mis kasutab padrunit 9×19 mm Parabellum.[7][8]
Boliivia[9][10]
Colombia[9][10]
Costa Rica[9][10]
Dominikaani Vabariik[9][10]
Ecuador[10]
Egiptus:[10] kasutusel Sa'ka jõududes ja üksuses 777.
Fidži[9]
Filipiinid[9]
Gruusia: kasutusel politsei eriüksuses.[11]
Guatemala[10][12]
Haiti[9][10]
Hiina Vabariik (Taiwan)[9]
Hispaania[5]
Ida-Timor[13]
Indoneesia[12]
Iraan[9][12]
Kreeka
Leedu: Leedu relvajõud[14][15]
Libeeria[9]
Lõuna-Korea: toodetud SNT Motivi litsentsi alusel, kasutusel Korea Vabariigi õhujõududes ohvitseride kõrvalrelvana.
Malaisia: Malaisia kuningliku politsei eriüksuse PKG eriüksuses.[16]
Mehhiko:[9][10][12] aastatel 1922–1941 saadi 5400 M1911 ja M1911A1 püstolit.
Nicaragua[9][10]
Paapua Uus-Guinea[17]
Põhja-Korea: erioperatsioonide vägedes ja presidendi kaardis on kasutusel kohalikud koopiad.[18]
Tai: toodetud litsentsi alusel. Tuntud kui tüüp 86 püstol.
Türgi
Vietnam: Vietnami sõjas kasutasid Viet Cong ja Põhja-Vietnami relvajõud 7.62×25 mm Tokarevi kaliibriga koopiaid ja sõjasaagiks saadud .45 ACP M1911A1-sid.[19]
Zimbabwe[9]
Endised
muuda
Argentina:[20] aastatel 1945–1966 toodeti Fabricaciones Militaresi tehases litsentsi alusel.
Austria[21]
Belgia[viide?]
Eesti: asendati USP püstolitega.[22]
El Salvador
Etioopia Keisririik: kasutusel Kagnewi pataljonis.[viide?]
Gruusia Demokraatlik Vabariik[23]- Hiina Vabariik[24]
Holland: esimese maailmasõja ajal saadi 50 püstolit.[25]
Jaapan: pärast teist maailmasõda said Jaapani omakaitsejõud ja politsei USA-lt 101 700 püstolit, mis olid kasutuses kaheksakümnendateni.[26][27]
Kanada: Kanada ohvitserid said mõlemas maailmasõjas endale ise teenistusrelva osta ja M1911 ja M1911A1 olid menukad valikud. Ka ühendatud Kanada-USA esimene eriteenistusvägi kasutas Ühendriikide relvastust, mh M1911A1-tesid.[28]
Kuuba[29]
Laose Kuningriik: püstolid saadi USA-lt Laose kodusõja (1955–1975) ajal.[30]
Luksemburg: aastatel 1963–1967 kasutuses Esimeses suurtükipataljonis.[31]
Lõuna-Vietnam
Natsi-Saksamaa: teises maailmasõjas kasutati sõjasaagiks saadud püstoleid.
Norra: esimeses maailmasõjas saadi 700 püstolit.[25] Toodeti ka litsentsi Kongsberg Colt all.
Nõukogude Liit: Mõned püstolid saadi sõjasaagiks liitlaste sekkumise Venemaa kodusõtta sekkumise käigus ning võeti Punaarmees kasutusele.[32][33] Teise maailmasõja ajal saadi lendliisiga juurde 12 977 püstolit.[34] Kohapeal modifitseeriti neid laskma 7.62×25 mm Tokarevi moona.
Poola: Poola relvajõud Läänes kasutasid püstoleid teises maailmasõjas.[viide?]
Prantsusmaa: esimese maailmasõja ajal saadi 5500 M1911-te, peamiselt tankiüksuste jaoks.[35] Vaba Prantsusmaa jõud said 19 325 relva.[34] Prantsusmaal kandsid relvad nime Pistolet automatique 11 mm 4 (C.45).[36]
Shanghai Rahvusvaheline Asundus: aastast 1926 kasutasid Shanghai munitsipaalpolitsei mittehiinlastest teenistujad M1911 ja M1911A1 püstoleid.[37]
Soome: Aastatel 1915–1917 ostis Venemaa USA-lt umbes 51 000 püstolit. Nendest jõudis võrdlemisi väike osa pärast Soome kodusõda võimude kätte. Soome kaitseväel oli teises maailmasõjas umbes 120 püstolit, enamik nendest maaväe kasutuses.[38]
Suurbritannia: mõned .455 Webley kaliibriga M1911-ed anti esimese maailmasõja ajal Kuningliku lennukorpuse varustusse. Teises maailmasõjas kasutasid eliit- ja eriväed nii .45 APC kui .455 kaliibriga relvi. Võimalik, et endiselt UKSF-is kasutusel.
Uus-Meremaa: kasutati teises maailmasõjas.[39]
Venemaa Keisririik: 1916–1917 osteti 51 000 püstolit.[25]
Viet Cong: kasutati nii kloone kui Vietnami sõjas sõjasaagiks saadud relvi.[19]
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Osariigi tulirelv
muuda18. märtsil 2011 valis Ameerika Ühendriikide Utah' osariik Browning M1911 osariigi ametlikuks tulirelvaks. Tegu oli austusavaldus John Browningule, kes Utah's sündis ja üles kasvas.[40]
Sarnased püstolid
muudaVaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Kuhnhasen, Jerry (1997). The U.S. M1911 M1911A1 Pistols and Commercial M1911 Type Pistols: A Shop Manual. VSP Publishers. Lk 9.
- ↑ Pistol, Caliber .45, Automatic, M1911 Technical Manual TM 9-1005-211-34 1964 edition. Pentagon Publishing. 1964. ISBN 978-1-60170-013-1.
- ↑ durysguns.com (14. jaanuar 2006). "Which Handgun Round Has the Best Stopping Power?". Vaadatud 14. jaanuar 2006.
- ↑ Ayoob, Massad (2007). The Gun Digest Book of Combat Handgunnery. Gun Digest Books. Lk 7. ISBN 978-0-89689-525-6.
- ↑ 5,0 5,1 Diez, Octavio (2000). Armament and Technology: Handguns. Lema Publications, S.L.
- ↑ Thompson 2004, lk 39.
- ↑ "Exército Brasileiro – Braço Forte, Mão Amiga". Exercito.gov.br. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. aprill 2010. Vaadatud 5. november 2009.
- ↑ "Indústria de Material Bélico do Brasil – Pistola 9 M973". IMBEL. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2005. Vaadatud 5. november 2009.
- ↑ 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 9,10 9,11 9,12 Hogg, Ian (1989). Jane's Infantry Weapons 1989–90, 15th Edition. Jane's Information Group. Lk 826–836. ISBN 978-0-7106-0889-5.
- ↑ 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 "Latin American Light Weapons National Inventories". Federation of American Scientists. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2012. Vaadatud 10. november 2012. Citing Gander, Terry J.; Hogg, Ian V., toim-d (1995). Jane's Infantry Weapons, 1995–1996 (21st ed.). Jane's Information Group. ISBN 9780710612410. OCLC 32569399.
- ↑ "Armament of the Georgian Army". 9. märts 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. märts 2012.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Jones, Richard (2009). Jane's Infantry Weapons 2009–2010. Jane's Information Group. Lk 896, 897, 899. ISBN 978-0-7106-2869-5.
- ↑ "World Infantry Weapons: East Timor". sites.google.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. november 2016. Vaadatud 21. juuli 2017.
- ↑ Thompson 2011, lk 64.
- ↑ "Pistoletas COLT M1911A1". Lietuvos kariuomenė [Lithuanian Armed Forces official Web site] (leedu). LR Krašto apsaugos ministerija [Ministry of National Defence Republic of Lithuania]. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2012. Vaadatud 30. november 2012.
- ↑ IBP USA (2007). Malaysia Army Weapon Systems Handbook. Int'l Business Publication. Lk 71–73. ISBN 978-1-4330-6180-6.
- ↑ Alpers, Philip (2010). Karp, Aaron (toim). The Politics of Destroying Surplus Small Arms: Inconspicuous Disarmament. Abingdon-on-Thames: Routledge Books. Lk 168–169. ISBN 978-0-415-49461-8.
- ↑ "BEMIL사진자료실 - 유용원의 군사세계" [Special Forces of the North Korean Army, weapons and weapons used for armament]. bemil.chosun.com (korea). Originaali arhiivikoopia seisuga 24. mai 2015. Vaadatud 10. august 2017.
- ↑ 19,0 19,1 "Viet Cong 1911 Copy". 31. oktoober 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. september 2017. Vaadatud 5. september 2017.
- ↑ Thompson 2011, lk 65.
- ↑ Schmidl, Erwin; Ritter, László (10. november 2006). The Hungarian Revolution 1956. Elite 148. Osprey Publishing. Lk 63. ISBN 9781846030796.
- ↑ "Kaitsevägi hävitas vanu püstoleid" [The Defense Forces destroyed old pistols]. mil.ee. 6. juuni 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. november 2018. Vaadatud 21. november 2018.
- ↑ "მსუბუქი შეიარაღება - HISTORY.MOD.GOV.GE". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2018. Vaadatud 7. mai 2018.
- ↑ Smith, Joseph E. (1969). Small Arms of the World (11 ed.). Harrisburg, Pennsylvania: The Stackpole Company. Lk 293.
- ↑ 25,0 25,1 25,2 Thompson 2004, lk 27.
- ↑ https://www.milmag.pl/news/view?news_id=3884
- ↑ エリートフォーセス 陸上自衛隊編[Part2]. Hobby Japan. 2006. Lk 62. ISBN 978-4-89425-485-5.
- ↑ "www.canadiansoldiers.com". www.canadiansoldiers.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. aprill 2016. Vaadatud 1. aprill 2016.
- ↑ de Quesada, Alejandro (10. jaanuar 2009). The Bay of Pigs: Cuba 1961. Elite 166. Osprey Publishing. Lk 60. ISBN 9781846033230.
- ↑ Conboy, Kenneth (23. november 1989). The War in Laos 1960–75. Men-at-Arms 217. Osprey Publishing. Lk 15. ISBN 9780850459388.
- ↑ "Virtual Museum Tour". 26. jaanuar 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2011.
- ↑ А. Крылов. Оружие красных командиров // «Техника — молодёжи», № 2, 1968.
- ↑ Пистолет // Гражданская война и военная интервенция в СССР. Энциклопедия / редколл., гл. ред. С. С. Хромов. — 2-е изд. — М., «Советская энциклопедия», 1987. стр.464
- ↑ 34,0 34,1 Thompson 2011, lk 47.
- ↑ Thompson 2011, lk 27.
- ↑ Manuel du Grade TTA 116 (prantsuse). Berger-Levrault. 19. märts 1956. Lk 257.
- ↑ Thompson 2011, lk 35–38.
- ↑ "FINNISH ARMY 1918 - 1945: REVOLVERS & PISTOLS PART 4". www.jaegerplatoon.net. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2018. Vaadatud 30. märts 2018.
- ↑ Stack, Wayne; O'Sullivan, Barry (20. märts 2013). The New Zealand Expeditionary Force in World War II. Men-at-Arms 486. Osprey Publishing. Lk 44. ISBN 9781780961118.
- ↑ Martinez, Michael (19. märts 2011). "Add this to Utah's list of state symbols: an official firearm". CNN. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. oktoober 2012. Vaadatud 19. märts 2011.
Välislingid
muuda- Colt Model 1911 page on Sam Lisker's Colt Automatic Pistols site (coltautos.com)
- The M1911 Magazine FAQ
- The Thompson-LaGarde Cadaver Tests of 1904
- M1911 Pistols Organization main page, Detailed animated drawing of all operational parts and Syd's 1911 Notebook on M1911.org
- Exploded-View Diagram of an M1911 from American Rifleman
- Black Army Colt 1911
- Colt Model 1911A1 pistol (infographic tech. drawing)
- Colt Model 1911 pistol (infographic tech. drawing)
