Koporje lään (rootsi k. Koporje län) oli haldusüksus Rootsiaegses Rootsi Läänemereprovintside Ingerimaa kubermangus.

Rootsi impeeriumi Läänemere-äärsed dominioonid 17. sajandil

Ingerimaa (Vadja viiendik) ja Käkisalmi lään läks Rootsi valdusse 1617 Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahulepingu alusel. Stolbovo rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni.

Rootsi Ingeri alad moodustati Ingerimaa kubermanguks ja seda hakkas juhtima Narva asehaldur, kes määrati Ingerimaa kuberneriks. Ingerimaa kuberner resideeris Narva linnuses. Kubermang hõlmas Ivangorodi, Jama, Koporje ja Nöteborgi lossiläänid.[1]

Koporje lääni kuulusid:

Koporje asehaldurid muuda

Viited muuda