Ingerimaa kubermang

Ingerimaa kubermang oli haldusterritoorium Rootsi kuningriigi Läänemereprovintside ja Vene tsaaririigi koosseisus.

Ingerimaa kubermang

rootsi Ingermanland

Kubermangukeskus: Nyen/Narva
Moskva tsaaririigi Novgorodi maa-alad 16. sajandil, Vadja viiendik, Šeloni, Bežetski, Derevski ja Oboneži viiendik piiridega

Ingerimaa kubermang piirnes läänesuunal Eestimaa hertsogkonna/Eestimaa kubermangu Virumaaga, kirdesuunal Rootsi kuningriigi põhiterritooriumi Soomemaa Viiburi ja Savonlinna lääni (rootsi k. Viborgs och Nyslotts län) ja Käkisalmi lääni piirkonnaga ning idasuunal Moskva tsaaririigi Novgorodi aladega.

Rootsi riigi seisuste esindusel, Rootsi riigipäeval – Eesti-, Liivi-, Saaremaa ja Ingerimaa aadlil esindust ei olnud. Rootsi kroonile alluvate maa-alade ehk dominioonide erilise staatuse aluseks oli Rootsi 1634. aasta Riigihalduskorralduse § 46, mille kohaselt "Mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma sõnaõigust Riksdagil või teistel kohtumistel...", mille alusel varem Rootsi kuningriigi poolt vallutatud Soome Suurvürstiriik oli Rootsi kuningriigi osa, erinevalt 16.–17. sajandil liidetud maa-aladest.

1710. aastal, peale la vallutamist Moskoovia poolt Põhjasõjas, nimetati Venemaa Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

Rootsi Ingerimaa kubermang muuda

Ingerimaa (Vadja viiendik) ja Käkisalmi lään läks Rootsi valdusse 1617 Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahulepingu alusel.

Stolbovo rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni, mille tõttu kaotasid venelased täielikult ühenduse Soome lahele ja Läänemerele.

 
Narva Hermanni linnus Jaanilinna linnuse poolt vaadatuna

Rootsi Ingeri alad moodustati Ingerimaa kubermanguks ja seda hakkas juhtima Narva asehaldur, kes määrati Ingerimaa kuberneriks. Kuberner resideeris Narva linnuses.

Kubermang hõlmas Ivangorodi, Jama, Koporje ja Nöteborgi lossiläänid.[1] Ingerimaa kubermangus olid ka (Narva asehaldur, Ivangorodi asehaldur, Jama asehaldur, Koporje asehaldur ja Nöteborgi asehaldur.

 
Rootsi kuningriigi põhiterritooriumi Soomemaa läänid 1634: 1: Turu ja Pori lään, 14: Uudenmaa ja Häme lään, 18: Pohjanmaa lään, 20: Viiburi ja Savonlinna lään, 21: Käkisalmi lään

Rootsi jaoks oli Ingerimaal strateegiline tähtsus. See oli puhvertsoon, mis pidi ära hoidma Venemaa rünnakud Karjala kannasele ja praeguse Soome alale. Samuti pidi Venemaa väliskaubandus käima Rootsi territooriumi kaudu. Ingerimaa oli ka koht, kuhu Rootsi oma alamaid asumisele saatis. 1617 aasta Stolbovos rahulepingu kohaselt langesid Rootsi võimu alla Ingerimaal kindlused Ivangorod, Jam, Koporje, Nöteborg ja Kexholm ning nende kindluste juures asunud kaupmeesteasulad, mida Gustav II Adolf lootis rakendada Vene transiitkaubanduse vahendamise teenistusse. Aga et Stolbovo rahulepingus leidus punkt, millega vene aadlike ja bojaaride lapsed ning mungad ja kodanikud võisid Ingerimaalt Venemaale ümber asuda, lahkus suur osa õigeusklikust vene kaupmeeskonnast. Jam, Koporje ja Nöteborg degradeerusid 1617. aastal lokaalseteks kaubakohtadeks[2]. Ivangorodile andis Rootsi keskvõim linnale terve rea erisoodustusi kuni Rootsi (rootsi k. stadslagen) linnaõigusteni välja.

1617. aastal rentis kuningas Koporje kindluse koos lääniga võlgade katteks Bogislaus von Rosenile, kellest sai ühtlasi ka selle piirkonna valitseja (Amtmann). Lisaks rendi tasumisele tuli Rosenil muuhulgas Koporje kindluses ülal pidada ja relvadega varustada sajamehelist garnisoni. Bogislaus von Rosen oli Kaprio ja Jaama asehaldur aastatel 1620–1636. 1620. aastal pikendati tema rendilepingut piirkonnale ja von Rosen sai rendile ka Jaama ja Jaanilinna läänid ning ta nimetati Kaprio ja Jaama läänide asehalduriks.

Maa oli aastakümneid kestnud lahingute, küüditamiste ja näljahädade tõttu tühjenenud. Rootsi võimude toel sai teoks luteriusuliste soomlaste kolonisatsioon tühjadele aladele. Koos vabatahtlike soomlastest ümberasujatega Soomest Savost (nn savakod), ja Karjala kannaselt, eriti Äyräpää kihelkonnast (nn äyrämöised) sai hoo sisse ka luteriusu laiem levik piirkonnas. Uutest ümberasujatest kujunes ingerisoomlaste aluspõhi. Äyrämöised asustasid Kesk-Ingeri põhja- ja kaguosas ning Põhja-Ingeri lääneosa, arvukuselt suuremaks kujunenud savakod aga peamiselt Kesk-Ingeri lõunaosa, Ida-Ingeri ning Põhja-Ingeri ida- ja lõunaosa.

Algul oli kuningas Gustav II Adolf tahtnud muuta Ingeri saksa alaks, pakkudes sakslastest talupoegadele soodsaid tingimusi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Sakslastest elanikkond paiknes põhiliselt linnades: Narvas, Nyenis, Kaporjes ja Viiburis. 1649. aastal ehitati Nyenis eraldi kirik saksa kogudusele. Ka kohalikule õigeusulisele talurahvale püüti luterlust peale suruda, kuid seegi ei õnnestunud, kuigi usuvahetajatele lubati maksukergendusi ja muid eesõigusi.

Riik vabastas uusasukad sõjaväekohustusest ja luteriusuliste osa elanikkonnast kasvas: 1656 moodustasid soomlased Ingeri rahvastikust 41,1%, 1671. aastal 56,9% ja 1695. aastal juba 73,8%[3]. Aastal 1664 oli elanike arv 15 000; Rootsi aja lõpus elas Ingerimaal soomlasi 70 000.

1630. aastail algatas Rootsi kuningas Ingerimaa soodsa asukoha tõttu piirkonnas majanduse elavdamise programmi, Saksamaalt – Mecklenburgist kutsuti 1622. aasta 16. oktoobri manifestiga luterlastest koloniste, maid läänistati ka liivimaalastele, 1632. aasta 17. juunil langetas Gustav II Adolf otsuse, et Neeva jõe äärde ja mujale sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal tuleb rajada linnad (Nyen jt), anda neile linnaõigused ja privileegid. Läheduse tõttu Venemaale osutas Nyen suurt konkurentsi senistele kaubalinnadele: Tallinnale, Narvale ja Viiburile. Esimesed oma linnaprivileegid sai Nyen siiski alles 20. septembril 1642 ning Nyen tõusid ka tähtsaimaks Ingerimaa linnaks – provintsi pealinnaks. 1642. aastal lahutati Liivi- ja Ingerimaa kindralkubermang ning moodustati kaks eraldi kindralkubermangu. Ingerimaa esimeseks kindralkuberneriks määrati Erik Karlsson Gyllenstierna. 1651. aastal viidi piirkonna keskus ja kindralkuberneri residents senisest keskusest Nyenist üle Narva.

Ingerimaa läänistati Ingerimaa rüütelkonna aadlikele, sõjaväelastele ja riigiametnikele (mh Uppsala Ülikooli kantsler Johan Skytte, Riia kuberner Svante Banér, Erik Andersson Trana, Rootsi riigimarssal Carl Carlsson Gyllenhielm, riigidrots Gabriel Gustafsson Oxenstierna jt.), kes tõid kaasa luterlastest teenreid ja töömehi. Maad harima hakkasid aga soomlased. Ingerimaal kujunes välja pärast Liivi sõda, Stolbovo rahu alusel Rootsi kuningriigi koosseisu liidetud Ingerimaal 16.–17. sajandi vahetusel Ingerimaa rüütelkond. Ingerimaal ei olnud Rootsi võimu eelsel perioodil oma (ingerlastest) aadelkonda ning moodustasid venelastest mõisnikud (bojaarid, rootsipäraselt baijorer), kellest paljud aga Rootsi-Vene sõdade perioodil lahkusid või astusid Rootsi kuninga teenistusse (Aminoffide[4] jt suguvõsad) ning introdutseeriti järgnevalt Rootsi rüütelkonda ja Ingerimaale ümberasunud Rootsi ja baltisaksa aadlikud, kes said Rootsi riigilt donatsioonidena maavaldusi. Rüütelkond lakkas eksisteerimast koos Ingerimaa kubermangu kadumisega 1703. aastal

Rootsi riigikiriku superintendent Hermann Samsoni eestvõttel loodi Liivimaa kindralkubermangus[5] 1636. aastal kuus praostkonda: Eesti aladel Narva praostkond, Pärnu praostkond ja Tartu praostkond ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel: Riia, Koknese ja Cēsises. Narva praostkonda kuulusid[6]Virumaa ja Ingerimaa kubermangu Narva, Ivangorodi lään, Jama lään, Koporje lään, Nöteborgi lään. 1641 moodustati Ingerimaal oma Narva ja Ingerimaa piiskopkond keskusega Narvas ja 1641. aastast oli Rootsi Ingerimaa kubermangu kirikuelu keskus Narva, kus resideerus Narva, Ingeri, Karjala ja Alutaguse alade Narva ja Ingerimaa superintendent, esimene superintendent oli Heinrich Stahl.

Ingerimaal oli mitu riigimõisat Academia Gustaviana ülalpidamiseks.

Ingerimaa kubermang muuda

Ingerimaa kubernerid

Ingerimaa läänid ja pogostid muuda

17. sajandil oli Ingerimaa kindralkubermang jaotatud 4 lääniks: Ivangorodi lään, Jama lään, Koporje lään ja Nöteborgi/Nyeni lään.

 
Ingerimaa kihelkonnad 20. sajandi alguses
Jama lään
Nöteborgi lään
 
Nyeni linn ja Nyenskansi kindlus (1678)

Liivimaa kindralkubermangus muuda

1629. aastal liideti Ingerimaa koos Narva linnaga Rootsi Läänemereprovintside Liivimaa kindralkubermanguga.[1], keskusega Tartus. Liivimaa kindralkubermangus jäid kolm Ingerimaa asehalduskonda (Narva, Nötteborg, Käkisalmi) eesotsas asehalduritega.

1632. aastal otsustas Gustav II Adolf rajada Neeva jõe äärde ja teistesse sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal linnad, andes neile 6 aastaks maksuvabastuse. Kuninga surma tõttu jäi see otsus täitmata, kuid kuninganna Kristiina eestkostevalitsus kinnitas 28. septembril 1638 soovi võtta linna rajamine uuesti käsile. Alalise linnaõiguse sai Nyen 20. septembril 1642. Kuni 1651. aastani (üleviimiseni Narva) oli Nyen Rootsi Ingerimaa kubermangu pealinn.

Ingerimaa ja Liivimaa kindralkubernerid

Ingerimaa kindralkubermang muuda

1642. aastal moodustati Ingerimaa kindralkubermang koos Käkisalmi lääniga. Kubermangu keskuseks sai Nyen, ent 1651 taas Narva.[1]

 
Rootsi Läänemereprovintside Ingerimaa kubermang ja Käkisalmi lään 17. sajandil
Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner
  Pikemalt artiklis Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner

Kindralkubermang hõlmas Narva lääni (rootsi k. Narva län), Ivangorodi lääni (Ivangorods län), Jama lääni (Jama län), Koporje lääni (Koporje län) ja Nöteborgi lääni (Nöteborgs län).

Ingerimaa kubernerid

Ingerimaa kindralkubermang muuda

Ingerimaa kindralkubernerid

Kindralkubermang lõpetas eksisteerimise Põhjasõja ajal 1703–1704, mil need alad liideti Venemaaga.[1]

Venemaa Ingerimaa kubermang muuda

Ingerimaa kubermang

vene Ингерманландская губерния
Ingermanlandskaja gubernija

Vapp (1730)

Kubermangukeskus: Schlüsselburg
 
1708
 
Ingeri Peterburi kubermangus 1727. aastal
 
Ingeri ja Karjala, 1740ndail aastail

Rootsi ja Venemaa vahel Läänemerd ümbritsevate maa-alade pärast peetud Põhjasõja käigus vallutas Moskva tsaaririik pärast algset ebaedu 1704. aastaks Neeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Ingerimaa kubermang (Ингерманландская губерня).

Venemaa kubermangu koosseisu liideti 1708. aastal Pihkva maakond, 1703. aastal asutatud Peterburi linna ümbruse maad, Schlüsselburg ning Jamburg, Koporje, Narva maakond, Tartu maakond, Aunuse kaid, maad Onega jõe ääres (Kargopolje maakond) ja Novgorodi, Tveri linna ümbritsevad maad ning Arhangelski piirkonna lõunaosa, Volgogradi ja Jaroslavli linna ümbruse lääneosa.

Kubermangukeskus oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi. 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

Venemaa Ingerimaa valitsemine muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner Narvas Eesti Ajalooarhiivi fondiloendis (vaadatud 06.12.2016)
  2. Enn Küng, Nyen (Nevanlinna) transiitkaubanduse keskusena Neeva jõe suudmealal 1632–1703[alaline kõdulink], Tuna 2/2003, lk 12
  3. Ingerimaa elanikkonna koostise kujunemine, Postimees (1886-1944), nr. 65, 19 märts 1943
  4. "Aminoff nr 456 - Adelsvapen-Wiki". www.adelsvapen.com. Vaadatud 30. oktoobril 2023.
  5. 1629. aastal moodustati Liivi-, Ingerimaa ja Käkisalmi läänist Liivimaa kindralkubermang
  6. Beiträge zur Geschichte der Kirchen und Prediger in Livland (1843), seite 11
  7. Skeppshövidsmän vid örlogsflottan under 1500-talet. "GYLLENHIELM, CARL CARLSSON, f. 4.3 1574, generalståthållare i Narva 5.4-14.4 1620. BIOGRAFISKA ANTECKNINGAR AV Hjalmar Börjeson och Georg Hafström, UPPSALA 1949 ALMQVIST & WIKSELLS BOKTRYCKERI AB, lk 35
  8. Lars Hammarsköld: Svenska vitterheten, 1833, Karl Karlsson Gyllenhielm, lk. 71
  9. Tiesenhausen, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.:1, Görlitz, 1931 seite 397
  10. August Wilhelm Hupel: Historisch-chronologisch-biographische Nachrichten von den liefländischen Generalgouverneuren, Gouverneuren und Statthaltern des Schlosses zu Riga zur königl. schwedischen Regierungszeit. / "Nordische Miscellaneen" St. 18–19, Riga: Hartknoch 1789, lk. 501–503
  11. Liisi Taimre, Rootsi-Vene suhetest Ingerimaa kuberneri ja Vene vojevoodide kirjavahetuses 1630. aastatel, Tuna 1/2012, lk 7
  12. Tietoja erikoislaatuisista seurakunnista ynnä vastaavista historia- ja rippikirjoista, Inkeri, http://www.genealogia.fi
  13. Kasper Kepsu, Den besvärliga provinsen. Reduktion, skattearrendering och bondeoroligheter i det svenska Ingermanland under slutet av 1600-talet, Helsingfors 2014, s. 120
  14. Skrivelser från generalguvernörer. Livonica II, sok.riksarkivet.se