Keskkonnahumanitaaria
Keskkonnahumanitaaria on interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis uurib inimtegevuse (kultuurilise, majandusliku, poliitilise jm) ja keskkonna keerulisi omavahelisi suhteid [1]. Keskkonnahumanitaarias osalevad ökokriitika, keskkonnaajalugu, ökosemiootika, keskkonnafilosoofia, teaduse ja tehnoloogia uuringud, keskkonnaantropoloogia jm uurimissuunad.
Keskkonnahumanitaaria lähtekohaks on arusaam, et inimkond on osa suuremast ökoloogilisest süsteemist. Keskkonnahumanitaaria uurib looduse ja eri liikide esinemisi kultuuris (kirjanduses, filmis, kunstis), inimese suhtumist keskkonda ja looduse väärtustamist, keskkonna ja eri liikide rolli ühiskondade toimimises ja ajaloos, inimese ja teiste liikide vahelist suhtlemist. Samuti uuritakse ökoloogilise kriisi kultuurilisi põhjuseid, representatsioone ja mõju kultuurile.
Keskkonnahumanitaaria olulised teoreetilised alused on näiteks Bruno Latouri toimija-võrgustiku teooria, Félix Guattari ja Gilles Deleuze’i poststrukturalistlik filosoofia ning Jakob von Uexkülli omailmateooria. Rahvusvaheliselt olulised keskkonnahumanitaaria keskused on Stockholmi Kuninglikus Tehnikainstituudis, Stavangeri Ülikoolis, samuti Rachel Carsoni keskkonna ja ühiskonna keskus Münchenis. Alates 2011. aastast ilmub keskkonnahumanitaaria alane ajakiri Environmental Humanities. Eestis tegelevad keskkonnahumanitaariaga Kadri Tüür, Timo Maran, Ulrike Plath, Kati Lindström.
Viited muuda
- ↑ Tüür, Kadri (2015). Piirideta keskkonnahumanitaaria? Konverents "Looduse piiritlemine: märgid, lood ja tähendusökoloogiad" Tartus. Laanisto, Lauri jt (Toim.). Piiride teooria (179−191). Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts. (Schola Biotheoretica 41)