Ökosemiootika

Ökosemiootika on semiootika valdkond, mis uurib ökoloogiliste nähtustega seotud semiootilisi protsesse. Täpsemalt uuritakse ökosemiootika raames ökosüsteemide toimimist mõjutavaid märgiprotsesse, keskkonna märgilisust, looduse tõlgendusi kultuuris ja keskkonnaprobleemide semiootilisi tahke.

Ökosemiootilise vaate jaoks on keskkond semiootiline eri tasanditel ja viisidel. Füüsilisel keskkonnal nagu maapind on potentsiaal (sobimus) osaleda semiootilistes suhetes. Eri loomaliigid omistavad keskkonnale tähendusi lähtudes oma vajadustest ja omailmast. Liikide vahel jagatud kommunikatsioon moodustab ökosüsteemi informatsioonilise kihi nn. ökoloogilise koodi ja reguleerib ökosüsteemi toimimist. Inimkultuuris tähistatakse keskkonda paljudel eri viisidel, näiteks loodussümboleid esile tõstes või keskkonda kunstis ja kirjanduses kujutades. Keskkonna esitised kultuuris mõjutavad omakorda inimese tegevuse läbi keskkonda.

Ökosemiootika analüüsib nende keskkonna märgiliste tasandite vahelisi vastasmõjusid, ülekandeid ja probleeme. Ökosemiootilise analüüsi olulised mõisted on näiteks semiotsiid, sobimus (ehk võimaldus), ökoväli, ökoloogiline kood, omailma üleminek, konsortsium.

Ökosemiootika valdkond kujunes 1990. aastatel Winfried Nöthi ja Kalevi Kulli uurimistöö tulemusena. Hiljem on ökosemiootika arengusse panustanud Itaalia ökoloog Almo Farina. Alates aastast 2001 on Eestis suviti toimunud ökosemiootika suveseminarid, mida korraldavad Jakob von Uexkülli Keskus ja Tartu Ülikooli semiootika osakond. Semiootika osakonna ja Tallinna Loomaaia koostöös toimub looduskultuuri seminaride sari.

Eestis on ökosemiootikaga tegelenud Kalevi Kull, Timo Maran, Kati Lindström, Riin Magnus, Renata Sõukand jt.

Vaata ka

• biosemiootika
• keskkonnaajalugu
• ökolingvistika
• ökokriitika
• keskkonnahumanitaaria

Kirjandus

• Nöth, Winfried 1998. Ecosemiotics. Sign Systems Studies 26: 332–343.
• Kull, Kalevi 1998. Semiotic ecology: Different natures in the semiosphere. Sign Systems Studies 26: 344–371.
• Kull, Kalevi 2010. Ecosystems are made of semiosic bonds: Consortia, umwelten, biophony and ecological codes. Biosemiotics 3(3): 347–357.
• Maran, Timo 2007. Towards an integrated methodology of ecosemiotics: The concept of nature-text. Sign Systems Studies 35(1/2): 269–294.
• Maran, Timo; Kull, Kalevi 2014. Ecosemiotics: main principles and current developments. Geografiska Annaler: Series B, Human Geography 96(1): 41–50.
• Maran, Timo 2018. Two decades of ecosemiotics in Tartu. Sign Systems Studies 46(4): 630-639.
• Maran, Timo 2020. Ecosemiotic: The Study of Signs in Changing Ecologies. Cambridge: Cambridge University Press